Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

jälle elu sisse saama. Nüüd sain ma aru, miks ta Jeesuse ristimispaigast nii suure rutuga selle rahvahulga ette tahtis jõuda – teda huvitas kiriku tulevik rohkem kui minevik.

      Paavsti konvoi lahkus ja jättis meid tolmupilve sisse nõutult seisma, kuna meie bussi polnud kuskil näha. Kui päike juba loojuma hakkas, sättisime end punase sametiga kaetud VIP-salongi mugavatele istmetele ja jäime ootama, et Vik meile mõned korraldused haugataks. Oli selge, et hotelli me niipea ei jõua. Jälgisin silmanurgast tühjale kõnepuldile lähenevat John Allenit. Ta oli kogu reisi vältel end filminud ja videod koos kaadritaguste kommentaaridega CNN-ile saatnud. Võttegruppi ei olnud ja tal tuli kõik ise ära teha. Johni enda sõnul oli ta väikest videokaamerat alles paari päeva eest kasutama õppinud. Naljakas oli vaadata, kuidas ta end sellega lennukis, jumalateenistustel või bussis filmis. Me naersime teda, aga samas arutlesime, kas äkki ei panda meidki mõne kuu pärast sama asja tegema. Tundus, et see on ajakirjanduse tuleviku vältimatu osa, mis nüüd oli ka volo papale pardale jõudnud. Jälgisime naeru kihistades, kuidas Allen lavale ronis ja paavsti kullatud troonile istus. Ta hoidis kaamerat ninast umbes 15 sentimeetri kaugusel ja tegi iseendaga intervjuud. Stseen tegi fotograafidele palju nalja ja nad pildistasid teda. See vaatepilt jäi meile meenutama päeva Jordani jõe kaldal.

      KOLMAS PEATÜKK

      Nuestro padre

      „Kas sa võiksid mulle kirjeldada isa Marcial Maciel Degolladot?”

      Küsimus jäi mõneks minutiks õhku rippuma. Oli 2005. aasta aprillikuu laupäev New Yorgis ja vihm sabistas Park Avenue’l asuva Meie Päästja kiriku väikese kambri aknal.

      Endine Kristuse Leegioni preester John Paul Lennon kaalus vastust hoolikalt. Rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, kui ta oli alles 17-aastane nooruk, oli ta üks kaheksast Iiri poisist, kes Macieli vaimulikku seminari astus. Esialgu õppis ta Hispaanias ja seejärel Roomas, kus asus Kristuse Leegioni peakorter. Sellele ajale tagasi vaadates paistis see Lennonile nagu 23 aastat musta masendust: valuline peresidemete katkestamine, avastamine, et kirikuringkondades suhtutakse manipuleerimisse ja jultunud valedesse vägagi tolerantselt, reeglid, mille eesmärk oli maha suruda igasugune kõhklus ja iseseisev mõtlemine, Macieli kui nuestro padre – „meie isa” ja pühaku – ranged nõudmised. John Paulis tekkis aastate jooksul Macieli despootliku juhtimisstiili vastu sügav põlgus. Maciel alandas ja naeruvääristas igaüht, kellel tuli pähe tema otsuseid või ideid küsimuse alla seada, isegi kui seda tehti leebelt või alandlikult. Lõpuks üllatas Lennon Macielile vastu astudes nii ennast kui ka teisi leegionäre. Maciel esines parajasti temast võlutud publikule, kirjeldades leegioni uute liikmete ääretut energiat ja suuremeelsust, luues organisatsioonist tavapärase roosilise pildi. Lennon katkestas teda ja küsis, miks Maciel kunagi nendest leegionäridest ei räägi, kes on lahkunud või ühingust välja heidetud ja seetõttu palju kannatusi üle elanud. See teema oli tabu ja Lennon sai ühingu asutajalt vastuseks käsu suu pidada, kui ta ei tea, millest räägib. Lennon ei andnud alla ja tõi näiteks mõned konkreetsed nimed. Ühingu liikmed ei olnud veel kunagi näinud, et keegi Macielile niimoodi vastu julgeb hakata ja olid vapustatud. Nad jälgisid toimuvat hinge kinni pidades, keegi ei julgenud iitsatadagi. Viimaks võttis üks leegionär sõna ja teatas, et nad on tulnud siia nuestro padre’t, mitte sõnavahetust kuulama. Lennon kõndis selle peale ruumist välja ega läinud enam kunagi tagasi. Nüüd oli ta üks väljaheidetutest ja oma nahal tunda saanud, kui halvasti ühingu endiseid liikmeid koheldakse. Kristuse Leegioni hoiak põhines Macieli ühel populaarseimal ütlusel: „Kui kaotad kutsumuse, oled hukule määratud.”