Täna maandun seal esimest korda.”
Vaatasin lennuväljal seisvat päevinäinud Boeing 707, mis oli ilmselt kunagi mõne Euroopa lennukompanii poolt maha kantud ja nüüd Air Zimbabwe lennukiparki jõudnud. Meie reisi igas eelnevas maandumispaigas oli mehaanik ühte mootorit putitanud. Ta tegi seda alati hetkeni, mil paavst lennukipardale astus. Vahetult enne õhku tõusmist kruvis ta mootorikatte kiiresti tagasi. Pean tunnistama, et see tegi mind natuke ärevaks. Nüüd nokitses mootori kallal juba kaks mehaanikut. Kuskilt kaugelt kostus signaal, mis tähendas, et paavst saabus lennuväljale. Ronisime lennukisse ja enne, kui istuda jõudsime, oli probleemsele mootorile kate tagasi peale kruvitud.
Eelmistel lendudel oleksin sellise asja peale hirmust kange olnud. Ma ei tea, kas põhjus oli rahustites või mingis metafüüsilises meeleolumuutuses, aga ma ei tundnud vähimatki hirmu. Isegi siis, kui lennuk nii hirmsasti rappuma hakkas, et enamik reisijaist paanikasse sattus ja paberkottidesse oksendas, avastasin, et ma ei karda mitte midagi ja sõin rahulikult edasi. Ilm oli tõepoolest kohutav ja vigane mootor põhjustas probleeme. Tiirlesime Maseru kohal ja ootasime, et torm kas või hetkeks vaibuks. Siis me seda veel ei teadnud, aga selle olukorra põhjustasid lisaks ilmastikuolude ka mehaanilised probleemid ja käitumisprotokoll. Lesotho kuningas Moshoeshoe II, kes pidi paavstile lennujaama vastu tulema, hilines ja kihutas lennujaama poole, et enne paavsti kohal olla. Lennujuhid kavatsesid meie lennukit kuninga saabumiseni õhus hoida, aga kui see hetk saabus, oli torm hullemaks muutunud ja lennujaama navigatsioonimärkide süsteem ja radarid rivist väljas. Volo papale oli natuke rikkis mootoriga kuskil mägede ja pilvede vahel õhuvangis. Torm räsis tugevasti tasakaalust väljas olevat lennukit, mis muudkui tiirutas ja tiirutas linna kohal. Itaalia uudisteagentuuri ANSA reporter Federico Mandillo sai rabanduse. Siis hakkas lennuk vähehaaval kõrgust kaotama.
Mõni hetk hiljem naasis särav stjuardess meie juurde ja teatas valjuhäälselt: „Jo-burg!” Lennuk lõpetas tiirutamise ja pool tundi hiljem maandusime Johannesburgi Jan Smutsi lennuväljal. Sööstsime lennukist välja, et leida telefon ja lood toimetustesse edastada. Reutersi korrespondent Barry Moody jälgis õudusega, kuidas tema kolleegid vahekäigus kössitavat ja vaevu meelemärkusel olevat Mandillot jalge alla sõtkuvad. Keegi ei paistnud aru saavat, et mees on tõepoolest rabanduse saanud. Lõuna-Aafrika riigiametnikud püüdsid iga hinna eest ootamatutele saabujatele oma külalislahkust demonstreerida. Kiiresti organiseeriti kohale bussid, mis pidid meid Lesothosse toimetama. Paavsti jaoks telliti kuulikindel BMW, mis autokolonni ees sõitis. Kuskil poolel teel keerati tanklasse ja paavst tuli autost välja. Inimesed, kes parajasti bensiinijaamas juhtusid olema, langesid rabatult põlvili ja hakkasid palvetama. Paavst kinkis neile palvehelmeid.
Sõit kestis umbes viis tundi. Kuulsime, et Lesothos levivad dramaatilised kuulujutud, et paavsti tahetakse röövida. Püssimehed olid kinni pidanud bussitäie katoliiklastest palverändureid, kes olid teel paavsti missale. Nad nõudsid paavstiga kohtumist. Kohale oli saadetud rühm Lõuna-Aafrika kiirreageerijaid, kes omakorda bussi ümber piirasid. Jälgisime sündmuste kulgu mu kaasaskantavast transistorraadiost, kui meie buss oapõldude ja karjamaade vahel kihutas. Kuulikindlas BMW-s sõitev paavst nii informeeritud ei olnud. Talle küll öeldi, et palverändurite buss peeti kinni, aga tema röövimise plaanist ei räägitud.
Õhtul ületasime viimaks Lesotho riigipiiri ja saabusime Maserusse. Johannes Paulus väljus autost ja kõndis mööda mudast teed teda pikisilmi oodanud palverändurite juurde, et nendega kätt suruda. Seejärel liikus paavsti autokolonn edasi ja möödus peatumata bussist, mille hambuni relvastatud püssimehed ümber olid piiranud. Paavstile ei olnud keegi ikka veel öelnud, et palverändureid pantvangis hoidvad maanteeröövlid temaga kohtumist nõudsid. Vatikani ametnikud, kes paavsti turvalisuse eest vastutasid, ei mõelnud hetkekski bussikaaperdajate nõudmistele järele anda ja paavsti sündmuskohale viia. Mõni minut pärast seda, kui paavsti autorong kaaperdajatest möödus, käskisid püssimehed bussijuhil lähedal asuva Briti saatkonna väravaid rammida. Enne kui hirmunud bussijuht käsku jõudis täita, korraldasid Lõuna-Aafrika kiirreageerijad sõidukile tormijooksu ja surmasid kolm kaaperdajat. Hukkus ka 16-aastane koolitüdruk. Kui hotelli juurde jõudsime, kuulsime, kuidas kiirabiautod huilgavate sireenide saatel haavatuid haiglasse toimetasid.
Möödunud päeva surmajuhtumid varjutasid ka paavsti hommikust jumalateenistust. Ajakirjanike eesmärk oli üles otsida intsidendist eluga pääsenud palverändurid. Teadsime, et nad on missal, aga keegi ei soostunud meile ütlema, kus täpsemalt. Viimane asi, mida paavsti vastuvõtukomisjon näha soovis, oli traumeeritud inimeste pildid ajalehtede esikaantel. Murdsin end pressiboksist välja ja uurisin rahvast täis väljakut. „Kui pantvangidraamast pääsenuid siin ongi,” arutlesin endamisi, „pandi nad kahtlemata esiritta istuma, et nad paavsti armulauast osa saaksid.” Kui kombetalitus pihta hakkas, hiilisin läbi rohtukasvanud platsi palvetajate ja altari poole. Kui keegi mind kahtlustavalt silmitsema jäi, manasin tähtsa ilme näole, vehkisin pressikaardiga ja ütlesin nii ükskõikselt kui oskasin: „Vatikan.” Seletasin, et pean leidma inimesed, kes eelmise päeva pantvangidraamast pääsesid. Keegi osutas abivalmilt tekil istuva pearätiga naise suunas. „Tema oli seal bussis.”
Lähenesin naisele. Ta istus kahe inimese vahel, kes paistsid olevat ta sõbrad. „Kas tohin teile paar küsimust esitada?” küsisin. Sõbrad vaatasid mind kahtlustavalt. Näitasin neile pressikaarti. „Vatikan,” ütlesin. Naine noogutas vastumeelselt. Oleksin justkui kullasoonele sattunud ja nüüd tahtsin kogu varanduse endale krabada. Vaatasin ringi ja tõmbasin vihmamantli kapuutsi silmini pähe, et kolleegid mind ei märkaks. Naine oli 49-aastane kooliõpetaja, bussis üks eakamaid. Sosistasin oma küsimused talle vaikselt kõrva, kuna jumalateenistust jälgiv publik manitses mind korduvalt tasa olema. Alguses ei vastanud naine midagi. Hakkasin juba arvama, et ta ei oska inglise keelt, aga siis sain aru, et ta ei vasta, kuna nutab. Lõpuks kuivatas ta pisarad ja jutustas mulle, mis bussis oli juhtunud. Nad olid palvetanud koos kaaperdajatega, kes uskusid, et paavst saab aidata neil Lesotho valitsust mõjutada. Kui tulistamine algas, olid nad kõik pinkide alla varjunud. Naine oli tundnud seda 16-aastast tüdrukut, kes tulevahetuses surma sai.
„Ta oli paavsti visiidist nii elevil. Ta oli alles koolilaps,” ohkas naine ja hakkas jälle nuuksuma. Isegi kõige kalgim ajakirjanik saab vahel aru, et tema küsimused on intervjueeritava jaoks liiga pealetükkivad ja jõhkrad ning selle kooliõpetaja pisarad sundisid mind vaikima ja märkmiku sulgema. Jätsin naisega hüvasti ja hiilisin läbi rohu tagasi oma kohale. Kui tagasi vaatasin, ei suutnud ma naist ülejäänud palvetajate hulgast enam eristada.
Meil kõigil oli hea meel Lesothost lahkuda ja Svaasimaale suunduda. See on järjekordne kummaline väike kuningriik, kus paavst kavatses jalgpalliväljakul jutluse pidada. Oli võrratu päikesepaisteline päev. Trügisin läbi staadionile kogunenud rahvamassi. Paistis, et enamik neist oli kohale tulnud uudishimust, mitte sügava veendumuse või vagaduse pärast. Paavsti jaoks püsti pandud altari lähedal märkasin kulmu kortsutavat isa Roberto Tuccit.
Seltskondlik Tucci, kelle ülesandeks oli paavsti visiitide korraldamine, oli Vatikani ajakirjanike lemmik. Harukordselt suure peaga suurt kasvu mees nägi välja nagu põline talumees. Tema kurnatud nägu oli kaetud sügavate vagude ja kortsudega ning lopsakad kulmud olid täiesti kontrolli alt väljas. Mitte keegi poleks osanud ilmaski arvata, et tegemist on jesuiidiga. Teda iseloomustas lihtne ja maalähedane kõneviis ning otsekohesus, mis talle Vatikani diplomaatidega suheldes alatasa probleeme tekitas. Tuccil puudus diskreetsus – omadus, mille tõttu enamikku Vatikani ametnikest oli äärmiselt ebahuvitav intervjueerida. Kui Tucci ajakirjanikega kohtus (tavaliselt suitsupauside ajal), rääkis ta neile seda, mida tegelikult mõtles. See aga oli üsna ohtlik teguviis. Tähtsa mehena oli ta läbirääkimisi pidanud pea kõikide riikide valitsustega ja teadis, milliseid totrusi nad paavstilt ootasid – paraade, eraviisilisi õnnistamisi, avalikke tunnustusavaldusi, riigi tootmishoonete ja vabrikute külastamist, palvete lugemist mõne lähedase haual ja uute kinnisvaraprojektide õnnistamist. Paljud valitsusjuhid, eriti diktaatorid, nägid paavsti kohalolekus suurepärast võimalust avalike suhete parandamiseks ning enesereklaamiks. Tucci oli see, kes ütles neile vaikselt, kuid kindlameelselt, et sellised asjad ei tule kõne allagi.
Kui paavsti külastusprogramm oli mõistlikuks lihvitud, oli Tucci ülesanne tagada, et kõik tõrgeteta sujuks. Ta tellis transpordi, luges üle trepiastmed,