Englisch ootas lennuki väljumist vahekäigus kõõludes. Ta oli lipsu lõdvemale lasknud ja laubalt voolav higi moodustas kulmude kohal kurve nagu jõgi. Nagu alati, suutis ta ka sel korral meie olukorra absurdsuse üle naerda.
„See on naeruväärne!” ütles ta. Tal õnnestus lennusaatja tähelepanu võita ja teda viisakalt teavitada, et kui tema kolleegid kohe midagi juua ei saa, võib puhkeda mäss.
„Vesi ei ole pardale veel toodud,” vastas naine.
„Mida teil siis on?” küsis Englisch.
Stjuardess läks vaikides vaatama, mida neil on, ja tuli mõne hetke pärast pudeli viinaga tagasi.
„Ahhaa!” hüüatas Englisch rahulolevalt. Peagi käis lennukis ringi juba mitu pudelit viina. Pudelite sisu tühjendati plasttopsidesse ja ulatati edasi neile, kellel selleks päevaks töökohustusi enam polnud.
Ma ei ole suur viinasõber, aga avastasin ruttu 80-protsendilise alkoholisisaldusega Avshari-nimelise napsu rõõmud. Mulle öeldi, et seda valmistatakse Ararati mäe jalamil kasvatatud nisust. See oli vaieldamatult Armeenia parim alkohoolne jook ja meie lennukil voolas seda ojadena. Üldine meeleolu muutus sõjakast lustlikuks. Kellele seda vett üldse vaja on? Minu meelest ei märganud keegi hetke, kui lennuk õhku tõusis.
Meie ette ilmus Navarro. Tal oli meile tähtis teadaanne edastada. Navarro oli korraldanud nii, et tagasiteel Rooma surub paavst eranditult meie kõigiga kätt. Kui meid ükshaaval paavsti kõrvale istuma ja lobisema juhatati, sai igaüks ise näha, kui terane ja selge mõtlemisega ta oli.
Navarro ei pannud ilmselt tähelegi, et pooled reisijatest olid pehmelt öeldes purjakil. Ja läkski nii, et Johannes Paulus kuulas vaaruvate ja pehme keelega ajakirjanike heietusi elust, religioonist, lastest ja loomulikult ka paavstiametist. Fotod nendest kohtumistest on hindamatud: nägime piltidel välja nagu paavsti vanad semud, kes on juhtumisi lennukis tema kõrvalistmele sattunud. Piltide lähemal uurimisel paljastub kahjuks vähem vaimustav tõde: fotol räägin mina grimassitades ja žestikuleerides, paavst naeratab vaevumärgatavalt, tema udune pilk on kuhugi kaugusesse suunatud.
Paavst Benedictus on püüdnud iga hinna eest vältida kristlikke eelposte ja nende paikade kultuurilisi veidrusi. See peegeldab ka tema paavstiameti põhieesmärke: pärast rohkem kui 25-aastast katoliku usu levikut Aafrikas ja Aasias, usub Benedictus, et nüüd on aeg kindlustada tagalat. Pole juhus, et enamik Benedictuse visiite on toimunud Euroopa piires. Erinevalt eelkäijast ei köida teda räpastes agulites hulkumine, rääkimata kõrbes jutluse pidamisest või missa ajal põlisrahvaste tantsunumbrite nautimisest.
Juba 2005. aasta augustis oma esimesel reisil Saksamaale andis Benedictus mõista, millised tema visiidid välja hakkavad nägema. Tal paluti Colognes sisse juhatada ülemaailmne katoliiklike noorte päev. Neid noorte megakogunemisi on võrreldud Woodstockiga, aga tegelikult ühendab seda üritust rokifestivaliga ainult suur rahvahulk. Vatikani mõistes tähendab „noor” inimest vanuses kuusteist kuni kolmkümmend viis, seega ei ole need kohtumised päris eelpuberteedieas noorukitele mõeldud. Üritus meelitab kohale tuhandeid kahekümnendates aastates katoliiklasi, kes tegutsevad aktiivselt kohalikes kogudustes ja tahavad tutvuda teiste usklike noortega.
Nende rahvusvaheliste kogunemiste kõrghetkedeks on õhtune palvus koos paavstiga ja järgmise päeva hommikune jumalateenistus. Johannes Paulus II muutis õhtuse palvuse tavaliselt vaimseks ergutuskõneks. Ta kuulas noorte lugusid, vaatas pealt, kuidas nad tantsivad ja laulis koos nendega. Ta viskas nalja, keerutas jalutuskeppi, heitis valmis kirjutatud kõned kõrvale – püüdis lõbusast peomeeleolust igal viisil osa saada ja sellele kaasa aidata.
Saksamaal taipasime kohe, et paavst Benedictuse stiil on teine.
Cologne õhtupalvus toimus päikseloojangu ajal mäenõlval. Silmapiirile oli kerkinud täiskuu. Põhirõhk oli palvetamisel, meelelahutus oli teisejärguline. Aeg-ajalt hakkasid noored paavsti nime hüüdma, nagu seda Johannes Pauluse ajal tehtud oli, aga sakslasest paavst tõstis selle peale sõrme suule ja manitses neid vaikima. Mõne hetke pärast hüüded vaibusid. Ürituse programmi olid pistetud mõned aeglased ja viisakad Ghana ja India noorte tantsunumbrid, aga selle asemel viidi täielikus vaikuses läbi püha sakrament.
Õhtu edenedes hakkas kostuma veidi tontlikku klarnetimuusikat, noored süütasid küünlad ja liigutasid neid pea kohal küljelt küljele, tekitades niimoodi lainetava tuledemere. Poodiumil seisev Benedictus hoidis samuti küünalt käes, aga ta ei liigutanud seda. Paavsti selja taga istusid Rooma kuuria kardinalid nagu üks mees. Nad olid täiesti liikumatud nagu skulptuurid. Kõik kardinalid peale kardinal Angelo Sodano, kes oli pilgu taevasse suunanud ja aeglaselt küünalt kõigutas, vaatasid rahva poole ja naeratasid. Kunagist Vatikani riigisekretäri Sodanot kritiseeriti hiljem selja taga, et ta niimoodi originaalitses. Üks vanem Vatikani ametnik ütles mulle paar päeva hiljem: „Sodano käitus naeruväärselt.” Tema miimikast ja dramaatilisest hääletoonist oleks võinud järeldada, et küünla kõigutamise pärast võib Sodano karjääriredelil langeda või üldse ametist tagasi astuda.
Noored paistsid toimuvasse rahulikult suhtuvat. Nad võisid kanda T-särke kirjaga „Lase käia, Ratzi!”, aga intervjuude ajal muutusid nad kohe palju tõsisemaks ja rääkisid katoliku identiteedi taasleidmisest. Paavsti sõnum oli neile pärale jõudnud.
„See oli hästi tehtud. Inimestele tuleb meelde tuletada palvetamise tähtsust,” ütles üks 22-aastane hispaanlane.
Hiljem magamiskottide vahel kikivarvul kõndides rääkisin Californiast pärit Gabriela Delgadoga ja uurisin tema käest, mida ta üritusest arvab.
„Seekord oli sündmus rohkem religioosne kui poliitiline. Minu meelest on see tore, kuna usu pärast me siia ju tegelikult tulimegi,” vastas neiu.
Benedictus oli südames akadeemik ja ta ei unustanud seda ka Colognes. Kuulasin pahviks lööduna, kui ta selgitas noortele ürituse viimasel jutlusel sõna „jumaldamine” Kreeka ja Rooma juuri. Kardan, et tema etümoloogialoeng läks 99,9 protsendil noortest kõrvust mööda. Samas meeldis mulle tema mõttekäik, kui ta võrdles püha sakramenti aatomipommi plahvatusega. Ta ütles, et armulaud on nagu „intiimne plahvatus”, mis vallandab terve rea transformatsioone. See oli väga loominguline lähenemine ja andis mulle kui katoliku kiriku uudisteagentuuri ajakirjanikule mõtteainet.
Suuremale osale volo papale reporteritest paavsti keskendumine ainult usuteemadele ei meeldinud. Mu kolleegid lausa ägasid, kui kell viis hommikul van Brantegemi hotellitoast kõik paavsti järgnevate päevade kõned kätte olid saanud.
„Ma ei saa kirjutada artiklit armulaua vägevusest,” kurtis ühe suure Briti väljaande ajakirjanik. Ilmaliku meedia jaoks oli uus paavst päris kõva pähkel. Johannes Paulus II oli ülemaailmse noortepäeva kõnedes alati puudutanud globaalseid konflikte, põgenikekriise, tehnoloogilisi väljakutseid, seksuaalset hedonismi või mida tahes, mis kõlbaks tõmbenumbrina järgmise päeva Pittsburgh Gazette’i esikaanele. Paistis, et Benedictus püüab kollasele ajakirjandusele huvi pakkuvaid teemasid sihilikult vältida.
Koos põnevusega oli paavsti kõnedest kadunud ka entusiasm ja ülevoolav emotsionaalsus, kadunud olid ka paavsti kallistused ning rivitants. Kui Benedictus liikumatult Colognes oma poodiumil istus, kuldne paavstirüü õlgadel ja seenekujuline baldahhiinist vari pea kohal, koputas üks fotograaf mulle õlale ja urahtas: „Mida me selle selliga ometi peale hakkame? Ta on nagu muumia.”
Kui Benedictus 2008. aastal esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastas, tärkas meedial saksa pühamehe vastu uuesti huvi. Lõpuks ometi sattus paavst ajalehtede esikaanele. Lennul Roomast Washingtoni vastas paavst tähelepanuväärselt otsekoheselt ja detailselt küsimusele, mis puudutas preestrite seksuaalkuritegusid. „Meil on juhtunu pärast äärmiselt piinlik ja teeme kõik, mis meie võimuses, et seda enam ei juhtuks,” ütles ta pehmel häälel. See kõlas nii lihtsalt, sellegipoolest ei olnud ükski Vatikani kõrgem ametnik neid sõnu seni üle huulte saanud. Loomulikult ei tulnud küsimus seksuaalse ahistamise kohta ootamatult. Sel korral kästi ajakirjanikel küsimused enne pressikonverentsi ette valmistada ja paavstile edastada. Vatikani ametnikud valisid mõned küsimused välja ja jagasid need