tema kaupluses teretulnuna. Kui ta aru sai, et oleme paavsti visiiti jälgivad ajakirjanikud, keeras ta televiisori riigikanali peale, kust edastati otseülekandena mošees toimuvat, ja soovitas lahkelt, et tunneksime end nagu kodus. Võtsin istet ja otsisin märkimiku välja. Jim ostis jäätise ja võileiva. Kauba eest makstes märkas ta kassaaparaadi kõrval telefoni. Ta küsis, kas võib Londonisse oma töökohta helistada ja paluda neil siia tagasi helistada. Jim oli muidugi valmis kõne kinni maksma. Muhammad oli nõus. Kauplusesse tuli vahepeal üks vanem mees koos väikese lapsega. Jim sõi jäätise lõpuni ja tema tuju oli märgatavalt paranenud. Mida rohkemat võiksimegi soovida?
Viisteist minutit hiljem vaatasime tillukesest telekast, kuidas Johannes Paulus veidi komberdas, kummardus, võttis kingad jalast ja pani valged sussid jalga. Seejärel sisenes ta 8. sajandil ehitatud mošeesse ja kuulas tähelepanelikult, mida muslimist giid talle seletas. Teleka ette naelutatud Bittermann jagas CNN-i uudistesaatele telefoni teel kommentaare. Ta vastas oskuslikult küsimustele ja kommenteeris islami pühakojas ringi liikuva paavsti käitumist ja žeste. Loomulikult anti vaatajatele mõista, et Bittermann viibib koos paavstiga Damaskuses. Keldripoodi tuli rahvast üha juurde ja paistis, et Muhammad on meie sealviibimise üle veidi uhke ja kõrvust tõstetud.
Ülekanne kestis pisut üle kahekümne minuti ja kui see lõppes, jalutasime tagasi Umayyadi mošee juurde, kus oli meie kogunemiskoht. Meie kolleegid olid kogu selle aja mošee juures väljakul oodanud ja kõigest ilma jäänud. Van Brantegem ajas neid bussi. Tema nina ei veritsenud enam, aga paistis, et tegemist on ikkagi luumurruga. Paistetus taandus alles mitme päeva pärast.
Kohe pärast valimisi teatas paavst Benedictus, et ta ei kavatse nii palju reisida kui tema eelkäija. Sellele vaatamata tegi ta esimese kuue ametiaasta jooksul kaheksateist välisvisiiti. Küllap ta mõistis, et 21. sajandil ei saa paavst ainult Vatikanis viibida. Kui paavst Johannes Paulus paistis igat välisreisi täiel rinnal nautivat, siis uus paavst pigem talus neid. Benedictus peab alati rangelt reisigraafikust kinni, ei tee ühtegi kõrvalepõiget ega lisavisiiti ja hoiab rahvakogunemistest igal võimalusel eemale. Aeg-ajalt meenutab ta pedantset turisti, kes on koostanud endale nimekirja vaatamisväärsustest, mida tingimata külastama peab, ja neid siis ükshaaval nimekirjas läbi kriipsutab.
Suurim erinevus kahe paavsti vahel on see, et Johannes Paulus andis endale välisreiside ajal kogu aeg aru, et viibib teatrilaval, kus kogu maailm teda jälgib. Kui ta lennujaama saabus ja asfaldile suud andis, võis religioosne etendus alata. Benedictus pidas maa suudlemist liiga teatraalseks. Volo papale fotograafid tabasid peagi ära, et Benedictus väljus lennukist sageli esiukse kaudu, enne kui fotograafid lennuki juures kohad sisse jõudsid võtta ja saabumishetk jäi enamasti jäädvustamata. Sakslasest paavst ei olnud meediasõust huvitatud, ta tahtis ainult visiitide sisuliste küsimustega tegeleda. Kohtumistseremooniad, tervituskõned, missad ja liturgiad – kuivad formaalsused, millega meedial peale faktide edastamise suurt midagi pihta polnud hakata.
Veel üks põhjus, miks paavst Johannes Pauluse reisid ajakirjanikele rohkem huvi pakkusid, oli see, et ta lahkus väga tihti turvalisest Euroopast ja külastas misjonärina Kolmanda Maailma riike. Kui paavst külastas Aafrika riike, tervitasid teda sulgedega kaunistatud peaehetes pärismaalaste tantsutrupid, luuletusi lugevad lapsed ja teede ääres mängisid teismeliste bändid rokkmuusikat. Benedictus viibis palju parema meelega endasarnaste väärikate härrade ja prouadega kuskil kontserdisaalis, kus esitati Mozarti kauneid sümfooniaid.
Esimest korda sattusin paavsti välisvisiidile 1984. aastal, mil ta külastas Dominikaani vabariiki ja Puerto Ricot. See toimus enne Vik van Brantegemi aega ja kogu ettevõtmist ei paistnud keegi juhtivat. Kohe, kui astusime Alitalia 747 pardale, tekkis kaos. Ajakirja Time fotograaf Rudi Frey tõmbas mingeid salapäraseid niite ja organiseeris kõikidele klaasi šampanjat või viinakokteili tomatimahlaga. Rudil olid peadligi hoidvad heledad juuksed, metsik pilk ja hirmutavalt pealetükkiv jookide serveerimise oskus.
„Ei, aitäh,” ütlesin stjuardessile, kes Rudi juhendamisel mulle šampanjat püüdis valada. Kell oli seitse hommikul. Rudi haaras pudeli enda kätte, valas klaasi pilgeni täis, ulatas mulle ja seisis kõrval, kuni olin selle ära joonud. Endale tellis ta viinakokteili. Lennuk ei olnud veel õhkugi tõusnud, kui pooled reisijatest olid juba kergelt purjakil.
Mõne aja pärast hakkasid stjuardessid jagama kingitusi, mida üha juurde ja juurde nõuti – firmaembleemidega kangast kotid, parfüümid ja sigaretipakid. Lennuk oli suur ja iga reisija sai üksinda tervel pingireal laiutada. Otsisin sobiva koha ja seadsin end sisse. Kahjuks kardan ma kohutavalt lendamist ja isegi Rudi tervitusnaps ei suutnud mu hirmu maandada. Mind ootas ees üheteisttunnine õudusunenägu. Olin võtnud ka paar rahustitabletti ja lootsin, et neist on pisut abi. Lisaks kuulasin rahustuseks pleierist Roy Orbisoni. Atlandi ookeani kohal jagati meile kätte paavsti kõned – saabumiskõne ja Santo Domingos enne missat peetav kõne. Tegin ringid ümber lõikudele, kus räägiti ebaõiglusest ja rõhumisest, ning veel ühele kohale, mis paistis olevat vabastusteoloogia vastane sõnavõtt. Otsisime kaasaskantavad trükimasinad välja ja hakkasime artikleid koostama. Seejärel võtsime Rudilt veel mõned joogid.
Santo Domingole lähenedes tundsin, kuidas pinge lihastes järele annab ja lõpetasin käsitugede krampliku pigistamise. Kui olime puude kõrgusele laskunud, vaatasin aknast välja ja nägin terminali lähedale platsile kogunenud rahvasumma. Lennuk laskus kohmakalt üha allapoole ja kõikus küljelt küljele. Ainult mõni sekund veel. Maandumisraja ja lennuki vahel oli veel kõigest kuus meetrit õhku. Siis juhtus midagi. Midagi halba. Mootorid lisasid kiirust. Lennuk hakkas gravitatsioonireegleid eirates hoopis kõrgemale tõusma. Mõne hetke pärast olime jälle Santo Domingo kohal. Vaatasin hämmeldunult ringi ja nägin, et mõned mu kolleegid naeravad lõbusalt. Ladina-ameeriklastele paistis see suurt rõõmu valmistavat, et paavsti lennuk enne lõplikku maandumist rahva peade kohal ühe auringi tegi. Hingasin sügavalt sisse. Lennuk hakkas jälle maandumisringe tegema. Koukisin märkmiku välja ja kirjutasin: „Paavst teab, kuidas efektselt publiku ette saabuda.”
1986. aastal viis volo papale mind Indiasse. Olin suurendanud oma rahustidoosi ja lisanud muusikavalikusse kantrimuusiku Don Williamsi. New Delhisse maandusime auringideta ja lennujaamas ei olnud ka juubeldavaid rahvamasse. Erilist huvi paavsti visiidi vastu ei olnud märgata.
Ajakirjanikele tähendas reis Indiasse igahommikusi äratusi enne kukke ja koitu ning bürokraatlikke kannatusi. India ametnikud lausa armastasid kummitempleid, lõputuid järjekordi ja kõikvõimalikke ankeete, mida tuli tingimata kahes eksemplaris täita. Küsimuste peale, millele oleks võinud vastata lihtsalt jah või ei, tegid nad pea kohal kätega naljakaid žeste ja kui millegi üle kaebasid, lubasid nad alati „VIP-teenindust” ning kadusid seejärel nelja tuule poole. Artiklite sorteerimine ja saatmine oli täielik õudusunenägu. India telegraafioperaatorid oleks pidanud meie tekstide koopiad masinasse sisestama, aga nad kaotasid alatasa mõne lehekülje ära ja ajasid nende järjekorra segamini. Nende tööruum meenutas stseeni Marx Brothersi filmist. Kahe ööpäeva pärast olime kõik surmväsinud. Minu ähmane, aga siiras poolehoid Kolmanda Maailma riikide vastu oli asendunud ärrituse ja pahameelega.
Kolmandal päeval lendasime Kolkatasse. Lennujaamas pidime võimalikult kiiresti meid ootava bussi peale jõudma. Terminalist välja joostes oleksin äärepealt ukse ees lamava ja almuseid paluva inimese otsa komistanud. Tal puudusid küünarnukkidest alates käed ja jalad olid põlvedeni ära lõigatud, aga kuidagi õnnestus tal torso üle tänava lohistada, et kiirustavatele ajakirjanikele mitte jalgu jääda. Lennujaamast sõitsime otse ema Teresa surijate majja, mis asus ülerahvastatud Kalighati linnajaos. Terve tee hõljus meie ümber avatud roiskveekanalitest tõusev lehk. Tänavate ääres korjasid osad inimesed sõnnikut, et seda kuivatada ja kütteks kasutada. Teised kahlasid Hugli jões ja pesid pesu. Meie buss püüdis kõrvulukustava tuututamise saatel tihedast liiklusest läbi pääseda. Möödusime plakatist, mis tervitas tähtsat külalist sõnadega „Soojad tervitused Johannes Paulusele!”, selle all oli arusaamatu tekst „Polar Fan Co”.
Ema Teresa kahest ruumist koosnevasse keskusesse jõudes lehvitasin pressikaardiga ja sisenesin paavsti järel hoonesse. Jälgisin hämaras ruumis, kuidas ema Teresa paavsti meeste ja naiste varjupaigas tervitas. Enamik hoolealustest ei suutnud madratsitelt tõusta. Ema Teresa ulatas paavstile