ette ilmus ja püüdis loole hoopis teise suuna anda. Ta teatas, et ajakirjaniku küsimus põhines valedel oletustel, kuna tegelikult ei olnud Mehhiko poliitikuid piiskoppide käsul kirikuvande alla pandud.
„Kui piiskopid seda teinud ei ole, ei kavatse seda ka paavst teha,” ütles Lombardi.
Kuid heasüdamlik ja kiire taibuga Lombardi püüdis ajakirjanikele maha müüa midagi, mille ostmisest keegi huvitatud ei olnud. Möödunud aegadel oli paavsti eksimusi väga lihtne siluda, kuna ajakirjanikud ei saanud artikleid enne ära saata, kui lennuk mitu tundi hiljem sihtpunktis maandunud oli, kuid Alitalia 777 oli varustatud telefonide ning internetiühendusega ja džinn oli pudelist juba välja lastud.
„Seda ma ei kirjuta. See rikuks kogu loo ära,” teatas üks Ameerika ajakirjanik pärast Lombardi sõnavõttu.
Kui Alitalia reisijatele lõunat hakati jagama (artišokkide ja mündilehtedega lasanje ning grillitud lest mandlite ja oliividega), puhkesid reporterite vahel tulised vaidlused. Paljud meist olid kanooniliste seadustega kursis. See oli kiriku sisekoodeks, mis lubas kirikuvande alla panna isikud, kes olid otseselt abordiga seotud, aga ei andnud õigust kirikust välja heita seadusekoostajaid, kes võimaldasid abordi tegemist. Pole kahtlustki, et kakskümmend neli aastat Vatikani tippametnikuna töötanud Benedictus oli sellest teadlik. Ta pidi teadma, et Vatikani õiguseksperdid peaksid aborti pooldavate poliitikute automaatset kirikust välja heitmist kanoonilise seaduse rikkumiseks.
Magustoidu serveerimise ajal (miniatuurne rabarberikook ja valge šokolaadiga Baieri kreem) tuli isa Lombardi tagasi, varuks uus relv. Paavst ei olevat tahtnud öelda, et aborti pooldavad poliitikud tuleb kirikuvande alla panna, vaid et nad ise vastandavad end püha sakramendiga. Teisisõnu – nad ei peaks enam armulauast osa võtma. See oli muidugi hoopis midagi muud kui kirikuvande alla sattumine. Võimalik, et Lombardi tajus ajakirjanike skeptilist suhtumist, kuna ta lisas, et selle selgituse edastamiseks on tal paavsti enda volitus. Mõned reporterid lükkasid Baieri kreemi vastumeelselt kõrvale ja haarasid sülearvutid. Nende uudislugu oli nüüd ametlikult ära vusserdatud.
Samal ajal korrigeeris keegi Vatikani valitsuses juba paavsti sõnu. Kui avaldati pressikonverentsi ametlik käsikiri, nägime, et seda oli kõvasti muudetud. Paavsti esimene vastus, millega ta näitas oma poolehoidu poliitikute kirikuvande alla panemisele, oli kadunud. Samuti olid ära kustutatud kõik spetsiifilised viited Mehhiko kardinalidele. Paavsti hinnang, et aborti pooldavate poliitikute seisukohad ei ole kooskõlas kiriku armulauareeglitega, oli asendatud sõnadega „… nad ei tohiks armulaua sakramendist osa võtta, kuna seal võetakse vastu Kristuse ihu ja verd”.
Paavst Benedictuse kommentaare oli algusest peale põhjalikult toimetatud. Vatikani ametnikud õigustasid end sellega, et paavsti itaalia keele oskus ei olnud piisav, et ta oleks end alati täpselt väljendada suutnud ja seetõttu tuli tema ebatäpseid ja lihvimata väljaütlemisi hiljem korrigeerida. Kõrvaltvaatajatele võib tunduda veider, et mingi keskmise tähtsusega bürokraat võis paavsti sõnu muuta ja väänata, aga kogu asjaajamisest jäi mulje, et ühtegi paavsti sõnavõttu ei saanud enne kajastada, kui Vatikan on avaldanud sellest ametliku versiooni. Tavaliselt olid muudatused lihtsalt veidi tüütud, kuid seekord püüti tõde sõna otseses mõttes väänata.
Kui pärast 12-tunnist lendu São Paolos maandusime, küsisid ajakirjanikud endalt, kuidas sai paavst, kes on väidetavalt kõige targem mees Vatikanis, teha nii ränga vea teemal, millega ta ise nii põhjalikult kursis on. Võib-olla väljendas ta end segaselt ja tema tegelik eesmärk oli poliitikuid lihtsalt noomida või hoiatada. Igatahes oli see väga veider ega tulnud ka ajakirjanikele kasuks. Toimetajatele võis jääda mulje, et tegime lihtsalt meelevaldseid oletusi ja saime paavsti sõnumist valesti aru.
Kui võtsime lennukist väljumiseks järjekorda, pöördus minu poole kolmkümmend aastat paavsti lennureisidel saatnud ajakirjanik Victor Simpson ja ütles irooniliselt naeru kihistades: „Ma ei imesta, kui see jääb paavst Benedictuse viimaseks pressikonverentsiks.”
Mõni minut hiljem juhtis van Brantegem meid kätega vehkides hämarasse angaari, kus toimus vastuvõtutseremoonia. Kohast, kus ma seisin, oli paavsti raske näha. Ta seisis kaugel platvormil habetunud Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva kõrval. Mõni hetk hiljem kadus paavst oma paavstimobiili, millele järgnes autode kolonn. Meid suunati bussi.
„Tehke rutem,” ütles van Brantegem kella vaadates paarile kohmerdama jäänud reporterile.
Keegi küsis, kas buss peatub kõigepealt hotelli või pressikeskuse juures. Van Brantegem ei vaevunud pilkugi tõstma.
„Kõik on juhendis kirjas,” ühmas ta pahuralt.
Kui ma räägin oma Minnesota sõpradele ja sugulastele, et olen paavsti lennukiga lennanud, võib nende nägudest välja lugeda vaimustust. „Uskumatult äge!” hüüatab neist mõni, järeldades sellest, et olen katoliku kiriku juhiga vähemalt sinasõber. Seda oletust jagavad kahtlemata ka ajalehetoimetused, kes maksavad nende lennureiside eest peadpööritavaid summasid. Nad usuvad, et oskame lugeda paavsti kehakeelt, kui ta peaministriga tema kabinetis kohtub. Meie peaksime nende meelest lugema paavsti mõtteid, kui ta mošeest väljub, ja kuulma, mida ta paavstimobiili hüpates abilistele sosistab. Televiisorist või internetist saab igaüks paavsti esinemisi vaadata, aga meie oleme need, kes teavad, mis tegelikult toimub, kuna me oleme seal, otse kaamera taga ja järgneme talle varjuna kõikjal.
Kuna paavsti esinemistele pääsemine on logistiliselt niivõrd keeruliseks aetud ja kogu ettevõtmisega kaasneb lugematu hulk reegleid ja rituaale, oleme me sageli ainsad, kes paavsti ei näe.
2007. aasta septembris leidsime end taas kord hämarast lennujaamaangaarist ja kuulasime paavst Benedictuse kõnet. Ta seisis poodiumil, milleni viis pikk punane vaip, vaiba ääres seisid reas Austria sõdurid. Olime Viinis. Ilm oli külm ja vihma kallas nagu oavarrest. Lennujaamast pidi paavst otse Viini peaväljakule minema, rahvas juba ootas teda. Seal pidi ta neitsi Maarja kuju ees palve lugema ja seejärel holokausti ohvrite mälestusmärki külastama. Need sündmused olid niigi tihedasse päevakavasse lisatud viimasel hetkel. Van Brantegemi käsiraamat juhendas meid enne paavsti lahkumist bussi istuma, aga kui märkasin, et paavst angaarist välja viiva ukse taha kadus, taipasin, et nii see küll ei lähe. Meie bussi lihtsalt ei olnud kuskil.
Kössitasime lõdisedes angaari ukse juures ja hakkasime juba murelikuks muutuma. Kui me kohe liikuma ei hakka, ei näe me kumbagi selleks päevaks planeeritud paavsti esinemist. Vaatasin ringi: angaaris ei olnud isegi televiisorit, kust võiks sündmusi jälgida. Olime maailmast ära lõigatud. Haistsin katastroofi.
Märkasin ühte Austria noorukit, kes meile lehvitas.
„Tähelepanu! Tere tulemast Austriasse! Püüame leida teie bussi, mis teid pressikeskusesse viib. Palun varuge kannatust,” hõikas ta.
Tema hõikele reageeriti paari protesteeriva märkuse ja ükskõiksusega.
Võiks arvata, et ajakirjanike transportimine lennuväljalt paavsti esimesele etteastele ei tohiks kellelegi mingeid raskusi valmistada, kuid paavsti visiitide ajalugu on täis valestarte, kadunud busse ja tundide viisi raisatud aega. Väga sageli on põhjuseks võõrustajariigi ülemäärased pingutused. Näiteks Sambias, kus valitsus lasi enne paavsti saabumist uuendada lennujaama kõiki turvasüsteeme ja – meetmeid, sattus ajakirjanduse buss tohutusse liiklusummikusse ja passis seal, kuni paavsti autokolonn minema kihutas. Aserbaidžaanis oli valitsus meile lennujaama vastu saatnud äsja ostetud eriti suure bussi. Buss oli nii kõrge, et jäi esimese silla alt läbi sõites katusest ilma. Bussijuht jätkas sõitu täiskiirusel, kuna arvas, et tegemist oli terrorirünnakuga.
Austrias õnneks meie bussid lõpuks ikkagi saabusid. Ühte sõidukisse paigutati väike reporterite grupp, peamiselt telejaamade töötajad ja nad sõidutati linnaväljakule paavsti etteastest otseülekannet tegema. Ülejäänud viidi pressikeskusesse, et saaksime toimuvat teleekraanidelt jälgida. Suure vedamise korral oleksime isegi õigeks ajaks kohale võinud jõuda. Et sõit võimalikult kiiresti ja sujuvalt mööduks, saatis meid politseieskort, aga kui maanteele keerasime, sõitis politseiauto meist mööda ja haihtus.
Pool tundi hiljem jäime Viini kesklinnas liiklusummikusse lootusetult toppama. Möödud viis minutit.