aga tundus, et häälteenamus kuulus kardinal Ratzingerile, mis ei olnud muidugi üllatus. Juba mitu kuud oli Vatikanis kardinal Ratzingeri nime sosistatud. Ta meeldis valvuritele, Rooma kuuriale ja paavsti alluvatele. Vatikani valitsuskabinetid olid veidi kõhkleval seisukohal, kuna oli teada, et Ratzinger eelistab diplomaatiale doktriini, aga see tuli Ratzingeri kandidatuurile ainult kasuks. Suurem osa Vatikani koorekihti kuuluvatest inimestest oli juba aastaid seisukohal, et Ratzinger on kõige parem paavstikandidaat. Nad olid oma arvamuse seni küll arukalt enda teada jätnud. Kui oleks selgunud, et tegemist oli Rooma kuuria valimiskampaaniaga, oleks kõik võinud vett vedama minna. Kõik sõltus hääletustulemustest. Kardinal Ratzinger vajas 77 häält, et valituks osutuda. Kahel eelmisel hääletusel oli tal hästi läinud. Tänaõhtune häältelugemine oli otsustav. Kui Ratzinger selles voorus piisavalt hääli ei saa, valiksid kardinalid pigem mõne teise kandidaadi.
Valvur oli kahel õhtul hääletamiseks kabelisse kogunevate kardinalide nägusid jälginud. Nad olid rahulolevad, mõned neist naeratasid. Valvur järeldas sellest, et hääletamine on lõpusirgel. Kurjad pilgud ja kipras otsaesised tähendasid tema meelest seda, et lõppu pole veel näha. Ka kardinalid on inimesed ja nad teadsid, et kogu maailm ootab kannatamatult hääletustulemusi. Juba neli või viis päeva kestev hääletamine viitas otsustusvõimetusele, lootusetusele ja kiriku lõhestatusele. Sellist muljet poleks keegi tahtnud jätta.
Sixtuse kabeli uksed suleti kell neli pärastlõunal. Pärast teist hääletusvooru (või pärast esimest, kui juba esimesel hääletusel õnnestub paavst valida) põletatakse hääletussedelid koos kardinalide märkmepaberitega ahjus ära. Sellega ilmnesid ka esimesed probleemid. Pärast esimest kahte hääletusvooru oli ahi suitsu sisse ajanud. Valvurid muutusid närviliseks: kabelis pidi olema juba märkimisväärne kogus vingugaasi. Õnneks ei olnud olukord nii hull, kui 1978. aasta konklaavi ajal, mil ventilatsiooniavast imbus hääletussaali paksu musta suitsu ning kardinalid läkastades ja köhides sealt ummisjalu välja tormasid, aga siiski piisavalt murettekitav, et Vatikani muuseumi ametnikud ärevusse ajada. Nad olid pärast viimast õnnetust pidanud kümme aastat Michelangelo freskodelt suitsukahjustusi eemaldama.
„Vedas, et ruumis ühtegi ajaloolast ei viibinud,” kommenteeris Austria kardinal Christophe Schönborn. Kõigile sellised naljad ei istunud.
Šveitsi kaardiväelase kõrvu kostusid jälle hääled. Polnud kahtlust, et hakati hääli lugema. Ta suutis kiusatusele vastu panna ega nihkunud uksele lähemale. Kell oli alles poole kuue peal. Hääletamine võttis aega keerulise sedelite kogumise rituaali tõttu. Neid pidi mitu korda kokku ja lahti voltima. Seekord olid kasutusele võetud uued pentsiku kujuga urnid, traditsioonide hindajate arvates olid need kohutavad. Meedias nimetati neid lendavateks taldrikuteks. Äkitselt kuulis valvur vihmasabinat meenutavat heli. Alles mõni sekund hiljem taipas ta, et see on ukse tagant kostuv aplaus – esialgu aeglane ja vaikne, kasvas see peagi tormiliseks. Valvuri pulss kiirenes, ta teadis. Paavstiks oli valitud Ratzinger.
Pressiruum oli kella viieks nii umbselt rahvast täis, et reporterid põrkasid üksteise vastu. Vajasin värsket õhku. Olin valmis kirjutanud kaks artiklit: ühe pealkiri oli „Uus paavst on kardinal Ratzinger”, ja teise, tunduvalt lühema pealkiri oli „Valituks osutus Itaalia kardinal Dionigi Tettamanzi”. Olin ettenägelikult ka Tettamanziga arvestanud, kuna uskusin, et ta võib hääletuse algfaasis olla üks võimalikest kandidaatidest. Südames aga teadsin, et kui näen valget suitsu, on uus paavst kindlasti Ratzinger. Ükski teine kardinal poleks juba teiseks päevaks nii palju poolehoidjaid jõudnud koguda. Olime kõik mõelnud ka Kolmanda Maailma paavstikandidaatidele, aga ükski neist ei oleks nii ruttu – kõigest nelja või viie hääletusvooruga – valituks osutunud.
Kolleegid Sala Stampa toimetusest jagunesid kardinal Ratzingeri võiduvõimaluste hindamisel kahte leeri. Leiti, et Saksa kardinal on liiga kitsarinnaline, liialt eakas ega ole piisavalt pastoraalne, et valimisi võita. Vaid paar kuud varem olid ajakirjanikud Ratzingeri kui Johannes Paulus II mantlipärija halastamatult välja praakinud. Üks erand siiski leidus – jaanuaris avaldas ajakirja Time Rooma korrespondent Jeff Israely lühikese kuid intrigeeriva artikli, milles tsiteeriti ühte Rooma kuuria ametnikku: „Ratzinger on kahtlemata üks võimalikest kandidaatidest.” Kolm kuud enne paavst Johannes Pauluse surma oli masinavärk juba käima pandud. Viimase kahe nädala jooksul oli Ratzinger osavalt korraldanud Johannes Pauluse matuseid ja kardinalide kogunemisi ning teda ei olnudki enam nii raske järgmise paavstina ette kujutada. Kui arvesse võtta paavsti ametisse sobivate meeste nappust, oli tema kandidatuur korraga paratamatuks muutunud ja seda taipasid ka ajakirjanikud.
Jätsin CNN-i kolleegi Cindy Woodeni meie kabiini valvesse ja kõndisin uksest välja. Möödusin intervjueerijate gruppidest ja valvuritest, kes mu dokumente kontrollisid. Püha Peetri väljak kihas elust. Vatikani peaväljakule vooris rahvast üha juurde ja väljaku ääres seisid reporterid nagu lahinguvalmis sõdurid. Jälgisin Alessio Vincit, kes väikesel redelil seistes CNN-ile kiirreportaaži tegi. Tabasin end mõttelt, et 1978. aastal oli teistmoodi. Kui valge suits Johannes Paulus II auks üle elektriliinide linna kohale tõusis, olin jätnud jalgratta Trevi purskkaevu juurde ja teate „habemus papam” saatel sündmuspaigale jalutanud. Täna ei oleks see võimalik olnud, kuna väljak oli rahvast täis ja katedraalini oli võimatu pääseda.
Märkasin monsenjöör Michael Mageed. Ta oli neljakümne ringis Philadelphiast pärit Vatikani ametnik, kes tegeles jumalateenistuste ja sakramentidega. Magee vestles väljaku nurgas ühe teise Vatikani ametnikuga. Tegelikult oli neil mõlemal veel tööaeg, aga kes oleks suutnud sellisel hetkel kantseleis istuda? Peatusin, et Mageega pisut juttu puhuda. Olime mõlemad nõus, et kui nüüd korstnast suitsu hakkab tulema, peab see hääletamise lõppu tähistama, kuna kardinalid ei oleks kuidagi jõudnud vähem kui kahe tunniga kahte hääletust läbi viia. Kirikutorni kell näitas 17.40. Nägime mõlemad korraga korstnast tõusvat esimest suitsupahvakut. Sellele järgnes teine ja kostus esimene rõõmuhõise. „Issand jumal, meil on paavst!” hüüdis Magee. Ruttasime minema, mõlemad eri suundades.
Magee ei peatunud isegi suitsu värvi vaatama. Mina ka mitte. Teadsime, et see on niikuinii valge. Tormasin tagasi pressiruumi, kus reporterid hämmeldunult teleekraane jõllitasid. Kardinalid ei olnud vist siiski üksmeelele jõudnud.
„Liiga tume,” teatas üks Hispaania ajakirjanik ja karjus midagi mobiiltelefoni.
„Ei, see on valge! Muidugi paistab see hall, eriti telekast, aga päris valget suitsu ei ole ju olemaski. Igatahes ei ole see must,” ütles Pullella. Samal hetkel muutus suits tumedamaks – või oli asi võttenurgas? Kõik asusid kirjutama „korstna- ja suitsuartikleid”. Nad kirjutasid, et suits oli valge või hall ja rahvas juubeldas. Keegi ei julgenud öelda, et paavst on valitud.
Vatikani pressiosakonna asepresident isa Ciro Benedettini trügis läbi pressiruumi, tõrjudes ajakirjanike küsimustelaviini. „Ärge küsige minu käest,” ütles ta. „Ma tean sama vähe kui teie.”
Helistasin meie reporterile Benedicta Cipollale, kes oli väljakul. Ta ütles, et inimesed on väga elevil. Kõik püüdsid end rõdule võimalikult lähedale pressida, et uue paavsti väljakuulutamist paremini näha ja kuulda, helistasid kodustele, lehvitasid lippe ja küsisid üksteiselt, kas suits oli ikka valge või mitte. Inimesi oli haaranud elevus ja segadus. Korstnast oli juba kümme minutit suitsu tulnud. Aga kirikukellad?
„Kellad ei löö.”
Sixtuse kabeli hääletussaali nurgas oli tekkinud probleem. Iga kord, kui ahjuuks avati, et hääletussedelid ja märkmepaberid tulle visata, köhis ahi ruumi musti suitsupahvakuid. Lisaks ei sulanud värvipakkide ümbrised piisavalt kiiresti ja korstnast väljuv suits oli liiga tume.
„Ma ei usu, et nad seda varem läbi mängisid. Nad oleks pidanud ahju ja värvi katsetama,” tähendas Los Angelese kardinal Roger Mahony.
Igal kardinalil, kes toimunut hiljem kommenteeris, oli hulganisti tagantjärele tarkust varuks. Osad leidsid, et värvipakid oleks pidanud varem tulle viskama, teised arvasid, et põleti õhutusava oli liiga lahti, kolmandad, et korraga visati ahju vale kogus hääletussedeleid. Mõned arutlesid, kuidas oleks olnud õige kahe ahju suitsulõõrid korstnaga ühendada. Cindy Wooden tegi väga tabava märkuse: „Nad olid nagu grilli ümber