1130 rubla välja; vaestemajade parandamine ja kütmine ja muud kulud – 300 rubla. Ligi 500 makstakse haigemajasse aastas, teine 500 vaimuhaigemajadesse.
Nagu näha, ei ole need kulud, mis hoolekandmine nõuab, vallamaksude kohta mitte sugugi väikesed; nendest ei oleks aga kahju, kui nad tõesti midagi ärataks ja kergitaks.
Peab vaestemaja oma kohuseid täitma, siis pole sellest küllalt, kui neli majaseina olemas on, vaid vaestemaja juures peab terve maja- ja peretalitus olema. Laut, ait, söögikoda, tarvilised majariistad, saun – ilma nendeta ei saa hulk inimesi maal mitte ära elada. Selge on aga ka, et Raadi vallal niisugust majatalitust ja ülevalvamist kolme vaestemaja juures sisse seada liig kallis tuleks maksma – see võiks terve valla vaeseks teha. Kuidas siis asja parandada?
Vald ehitagu kolme puuduliku ja viletsa vaestemaja asemel üks täieline ja laiendatud majatalitusega. See ei tuleks kallim, oleks aga kõigiti kasulikum. —
Hiljuti kõnelesid ajalehed, et valdadel tulusam oleks endale maad omandada kui oma rahakapitali vähese intressiga krediit-kassades hoida.
Minule meeldis see mõte väga ja pean teda asjakohaseks.
On vallal võimalik maakohta omandada – siis võiks vaeste ja haigete hoolekandmist näiteks järgmisel viisil korraldada.
Raadi vald – või mõni teine vald – ostab või rendib omale maakoha keskmise talu suuruses. Selle talukoha annab ta ühele osavale ja hoolikale perele talitada – tingimusega, et see rendi asemel vaeseid üleval peaks, nende järele vaataks – haigete ja nõrkade eest korralikult hoolitseks. Vaeste elumajad peaks muidugi vald ehitama, majade korrashoidmine oleks rentniku asi.
Vaesed ja nõdrameelsed, kes tööd teha jaksavad, tuleb talus tööle avatleda, ilma sundimiseta, nendele äratehtud töö eest parajat tasu andes.
Kui palju tööjõudu praegustes vaestemajades kaotsi läheb – seda on päris hale näha. Ilma tööta jäävad inimesed hooletuks, nii et meie praegustes vaestemajades õiglase nõrkuse kõrval palju laiskust ja vedelemist leiame.
Ei maksa pikemalt arutama hakata, kuidas niisugune asutus sisse seada tuleks. Kui asutust võimalikuks peetakse – sisseseadmine oleks kergem korraldada.
Ühtekokku mahutades võib palju odavamalt ja otstarbekohasemalt vaeste eest hoolitseda kui lahus.
Niiviisi oleks väga hästi võimalik vaimuhaigeid, keda omaksed ei jaksa pidada ega toita, valla kulul inimlikul viisil ülal pidada.
Kui valdadel sarnaste asutuste sisseseadmine alguses kalliks läheks, ei oleks sugugi ülekohus maakassast asutuste hääks toetust paluda.
Kas ühel või teisel viisil – aga oleks tõesti aeg, et vaeste ja nõrkade hoolitsemist valdades hakataks paremale järjele seadma! Siin on tööpõld, kus talurahva komissarid oma korraldamise annet ja tööhimu kõrgesihilise ja tänuliku tagajärjega üles näidata võivad.
LANGETÕBI
Langetõbi on laialt tuttav. Ka meie maal tuleb ta tihti ette. Langetõbi loetakse vaimuhaiguste hulka. Liivimaal on 100 vaimuhaige seas umbes 10 langetõbist. See haigus on juba vanast hallist ajast saadik tähelepanemist leidnud. Pole ka sugugi ime: oma loomu, ilmumise ja avaldumise viisi poolest paneb ta iga vaatlejat imestama ja kohkuma ning ühtlasi tema saladuslikke juuri uurima.
Celsius, Rooma arst, nimetas langetõbe “suureks haiguseks” (morbus major). Ebausklike roomlaste juures oli selle haiguse tähendus suur: kui rahva-nõukogudel keegi krampidesse sattus, mindi koost ära, et mitte otsuseid teha, mille kurb saatus kindel oli. Kreeklased, pärast ka roomlased nimetasid langetõbe “pühaks haiguseks” (morbus sacer), sellega tõve muinasusulise alguse pääle tähendades. Kui Kreeka templites preestrid tuleviku saatust ette kuulutama hakkasid, sattusid nad selle juures langetõvesarnasesse “koolesklemisse”, millega tõbi ise pühendatud sai, nagu meie juures “põlvitamine” pühaks toimetuseks on saanud.
Langetõbi on pääaju haigus. Tuntud ja osalt veel tundmata haiguslikud muudatused pääajus on haiguse sünnitajad. Nendest muudatustest kõneleme pärast.
Langetõbi avaldab ennast pääasjalikult nõnda, et pääaju, see kehalikkude ja ka vaimu talituste keskkoht, aegajalt, äkitselt oma töö seisma jätab, mille juures meelemõistus ära kaob ja inimene jõuetult maha langeb. Harilikult ilmuvad langemise järel tuttavad tõmbamised käe, jala ja silmade lihastes, mis krambi näol üks minut kuni 1–2 päeva kesta võivad. Seejuures muutub hingamislihaste halvamise tõttu inimese hingamine ja südame tegevus. Hingetõmbamine jääb algul hoopis seisma, mille põhjal inimene näost siniseks läheb ja ajuti surnusarnaseks saab, mispärast rahvas nähtust “koolesklemiseks” kutsub.
Kirjeldatud kujul ei ilmuta ennast langetõbi kaugeltki mitte alati, see tõbi on oma loomu poolest väga mitmekesine.
Teadus tunneb kolmesugust langetõbe: 1) päris langetõbi (genuine Epilepsie); 2) paigutine langetõbi (symptomatische Epilepsie, epilepsia Jacksoni); 3) hüsteeriline langetõbi (koolesklemine) (hystero-epilepsia).
Langetõvesarnaseid nähtusi sünnitavad ka nurganaiste krambid (eclampsia), niisama ka neerude haiguse tagajärjel vere sisse jäänud kuseollused (uraemia) – neil ei ole aga päris langetõvega midagi tegemist. Sääl kaovad krambid kohe, kui neerud paranevad.
“Krampide” käes vaevlevad tihti ka rinnalapsed esimeste hammaste ilmumise ajal. Neil on palju sarnasust päris langetõvega ja nad võivad ka mõnikord, väga harva siiski, päris langetõvena kestma jääda.
Vähem tähtsust on aga lastekrampidel, mis kergesti palaviku ja kõhuhaiguste ajal ilmuvad; nad kaovad ilma mingi tagajärjeta.
Nendest palaviku laste-krampidest täiesti lahus tuleb hoida muidu väga sarnased laste-krambid, mis ka palavikuga ilmuvad, aga pääaju-põletiku põhjusel – meningo-encephalitis. See haigus on väga tõsine ja sünnitab halvatust ja langetõbe. Suur hulk langetõbiseid on oma haiguse sellise lastehaiguse tagajärjel saanud. Sellest haigusest kõneleme paigutise langetõve põhjuste arutamise juures. Nüüd vaatleme ligemalt päris langetõve loomu ning selgitame esiotsa selle “püha haiguse” sünnitajaid põhjusi.
Päris langetõve põhjusi tuleb kahte liiki jaotada: 1) otsekohesed põhjused ja 2) kaudsed põhjused. Otsekohesteks põhjusteks tuleb neid sündmusi arvata, mis esimest langemist avatlevad, esimese häda eel käivad. Otsekohestel põhjustel ei ole päris langetõve juures suurt tähendust. Nii arvatakse tihti heitumist, vihastamist ehk mõnda teist meeleärritust langetõve sünnitajaks, ning süüdistatakse haiguse pärast seda, kes sarnast meeleärevust lõi.
Haigus ise aga oli ammu inimese sees peidus ning oli aja jooksul nii kangeks paisunud, et haigus täie hooga ilmus. Mädanenud puule on harilikku tuule tõugatust tarvis, et teda maha veeretada.
Meie näeme, et kaudsed, kaugemad põhjused päris langetõve sünnitamises palju tähtsamat osa etendavad kui “otsesed” põhjused.
Päris langetõbine on õieti ikka väikesest saadik langetõbine, olgu küll, et tõbi harilikult 14 ja 30 aasta vahel avalikuks, nähtavale tuleb.
Inimesel, kellel langetõbi pääle 30. eluaastat hakkab, ei ole mitte päris langetõbi, vaid paigutine langetõbi või langetõve sarnane haigus. Seda tuleb rohitsemise juures kindlasti silmas pidada.
Üks osa langetõbiseid on oma haiguse vanematelt pärinud. Umbes 20 kuni 40 % kõigist langetõbistest on oma haiguse pärimise teel saanud. Langetõbised ja vaimuhaiged vanemad võivad langetõbiseid lapsi ilmale tuua. Aga selles pärandamise-seaduses ei ole ühtki kindlust.
Õige on aga see, et langetõbine meeste- või naisterahvas kunagi lapsi ei peaks sünnitama, s.o. abielusse heitma. See on kindel, et üks osa niisuguste lastest kas vaimuhaigeteks, närvinõrkadeks või langetõbisteks jäävad.
Nii tuleb igaühel, kes langetõbiste abielusse heitmist teab ja võib takistada, seda teha. Arsti tegevuspõllul on tihti näha, kuidas vanemad katsuvad