ei mõju üleüldse mitte pärandamise teel laste pääle.
Minu poole tuleb haigemajasse igal nädalal vastuvõtmise ajal perekond, kes vanematelt raskesti koormatud. Isa oli joodik, nüüd surnud, ema närvinõrk; lapsed aga: poeg 11aastane – sündinud kurttumm; 13aastasel tütrel käib raskesti langetõbi pääl, ning 7-aastasel tütrel langetõvesarnane päävalu – migreen.
Siin näeme ühtlasi, missugused tagajärjed langetõvel võivad olla ning kui armutult need põhjused laste vere ära rikuvad.
Päris langetõve tähtsamaks põhjuseks tuleb isesugust päritud nõrkust pidada. Suurem jagu langetõbiseid on oma nõrkuse päranduse teel saanud. Kraepelin arvab 80 % kõigist langetõbistest oma nõrkuse pärinud olevat. Langetõbise lapsed jäävad langetõbiseks või vaimuhaigeks. Aga ka päris terveid lapsi võib langetõbistel olla. Vaimuhaigus, närvinõrkus, ühepoolne päävalu (migreen) vanemate juures sünnitavad laste juures sagedasti langetõve. Imejate laste krambid võivad pääaju hellust järele jätta, mis ennast vanemas eas langetõve näol ilmutab.
Mõjuvaks langetõve sünnitajaks peavad arstid – vanemate joomist. Mõned vaimuhaigete arstid peavad joomist pea ainsamaks langetõve põhjuseks. Süüfilis (kuri- ehk prantsuse tõbi) vanemate juures – avaldab ennast tihti laste juures langetõvena.
Üleüldiselt peab aga tunnistama, et päris langetõve põhjused meile õieti vähe tuntud on. Teadlaste mõtted lähevad selles asjas õige palju lahku. Niisama on praeguse aja uurijatel alles teadmata, missuguse koha vigastus pääajus päris langetõve sünnitab. Ta oli vanasti ja on praegugi veel – morbus incertae sedis, s.o. haigus tundmata alusega.
Igatahes võib tõeks pidada, et päris langetõbi – genuine Epilepsie – ainult päritud helluse ja nõrkuse alusel ennast ilmutada saab. See päritud nõrkus on juba lapse küljes olemas, olgugi et haigus alles pärast ilmsiks tuleb.
Tundja silm leiab niisuguse päritud nõrkuse õige tihti kindlate tundemärkide najal üles: tüse kehaehitus, lai otsaesine, läikiv silm, suured silmaterad, täisvereline jume – isesuguse meeleolu juures annavad kõik langetõvest tunnistust. Prof. Tšiži peab isesugust metallikarva silmaläiget langetõve tundemärgiks, mille najal ta tihti langetõbised ruttu hulga teiste haigete seast üles otsib. Pääluud on õige sagedasti vildakalt kokku liidetud. Viimane nähtus juhatab meid luuhaigust – rahhiiti – langetõve põhjuste hulgast otsima.
Luuhaigus, rahhiit on vaimuhaiguste ja langetõve, erguhalvatuse sünnitamises esimeses reas. Langetõbi algab, nagu juba tähendatud, suuremalt jaolt inimese esimeste eluaastate sees. Siin on aga, just nagu ka teiste haiguste juures, põhjuseks lapse vaevaline toitmine ja kasvatamine, mille tagajärjel lapse keha edenemine takistatud saab. Sarnane takistatud edenemine avaldab ennast õige nähtavalt nimelt luuhaiguses, luukere puudulikus ja nõrgas kasvamises, mille tundemärgiks lapse hiline kõndimise hakatus, liiga kõverad jalad, pääluude pikaline kokkuliitmine ja hiline ning puudulik hammaste ilmumine on.
Mingi asi ei riku lapse kasvamist, luukasvamist enam kui puudulik toitmine, lapse rikutud seedimine. Pääaju hall koor, see teadvuse ja aru asupaik, mille mõju, korralduse all kõik liikumised ja iseäranis need pöördliikumised, refleks-liikumised käivad, mis krampe sünnitavad, – see hall koor edeneb tähendatud vaevalistel tingimustel väga puudulikult.
Ei ole siis sugugi ime, kui meie krampide algust, langetõve ettekuulutajaid nimelt nende laste juures esimeste hammaste pikalisel ja jõuetul ilmumisel leiame, keda kõhuhaigus kurnamas ehk juba ära kurnanud on. Sellepärast peame niisuguste laste kasvamist, iseäranis kui sääl veel vanematelt päritud erguhellust märgata on, hoolega valvama ja toitumist esimestel aastatel arsti juhatamisel korraldama.
Muude langetõve põhjuste hulgas olgu nimetatud: vanemate suur vahe aastate poolest ja vanemate ligidane veresugulus, iseäranis kui sugukonnas närvinõrkust olemas.
Hingelised, vaimlised põhjused, nimelt: liig raske ja ärritav vaimutöö, heitumine n.n.e. ei ole kaugeltki nii mõjuvad vaimuhaiguste, niisama ka langetõve sünnitamises, nagu rahva seas usutakse.
Raske heitumine võib ikka ainult siis langetõbe avatleda, kui isikul erguhell alus, pärandatud või saadud, juba olemas oli.
Kukkumine, pääpõrutamine, peksmine ei ole mitte päris langetõve sünnitajad, nagu seda tihti arvatakse, vaid avatlejad. Pääaju olluslised, orgaanilised vigastused, kas kukkumise või peksmise teel, võivad paigutist langetõbe sünnitada – sellest kõneleme edaspidi.
Langetõbi ei ilmu mitte alati ühel kujul. Pea igal tõbisel on haigus iselaadi. Teaduses jaotatakse päris langetõbe kahte liiki: raske tõbi – grand mal – , mis langemises ja järgnevates lühemalt ehk pikemalt kestvates krampides ennast ilmutab; ning kerge tõbi – petit mal – , kus enamasti lühikest aega vältav meelekaotamine ilma krampideta pääasjalikuks nähtuseks on.
Säärane meelemõistuse kaotamine on minestuse sarnane. Vahe on aga see, et langetõve minestus kindlates ajajärkudes ilmub, ilma nähtava välimise põhjuseta, kuna harilik minestus ainult mõnikord ilmub ja siis on põhjust ka kerge üles leida.
Niisugune langetõbine ajab sinuga juttu, jätab aga äkki jutu seisma, teeb ootamatu liigutuse, nagu tahaks ta kukkuda, või haarab käega pääd – ja ilma et ta sellest ise midagi teaks, kõneleb oma juttu edasi.
Kaks venda olid 5 aastat tagasi siinses kliinikus, mõlemal oli ühesugune haigus. Harjumata vaatajat pani haigus kohkuma: mees seisab sinu ees, siis äkki, nagu välgust tabatud, langeb su ette hingetuna hunnikusse, aga selsamal silmapilgul tõuseb ta jälle jalule, ei mäleta midagi – ja teeb näo, nagu ei oleks midagi juhtunud.
Teine haige hakkas äkitselt nagu kõige suurema ahastuse ja hirmu käes karjuma, mille juures tema õige pikk juus püsti tõusis; terve nähtus kestis üks minut.
Viieteistkümne-aastasel tütarlapsel käis haigus mitu korda päevas pääl ja ilmutas ennast järgmiselt: ta kiljatab, otsib tuigerdades kätega õhus ehmunult midagi, pärasoolik ja põis heidavad oma sisu suure jõuga välja – kõik kestab umbes pool minutit. Tütarlaps ärkab nagu unest ning heidab väsinult suure päävaluga voodisse. Arstimise mõjul kadus haigus; loodan, et tütarlaps praegu terve on.
Üks poisike hakkas niisuguse “äraoleku” ajal sülitama ja sülitas niikaua, kui haigus mööda läks.
Mis haiged niisuguse tõve all kõik teevad, ei jõua siin üles lugeda. See pole ka tähtis. Tähelepanu tuleb aga selle pääle juhtida, et tõve – langetõve – tundemärk on ikka äkiline algus ja täie mälu puudus selle aja kohta, mil tõbi või “tuju” pääl käis. Need märgid teevad võimalikuks langetõve teistest sarnastest nähtustest – meeleviirastustest, millel suuremat tähtsust ei ole – lahus hoida.
Ma tundsin ühte noormeest, kelle haigus niiviisi hakkas, et tema äkki ennast nagu õhku tõstetud tundis olevat. Pärastine haiguse käik näitas, et meil langetõvega tegemist oli.
Veel ühe tähtsa langetõve teisendiga tahan lugejat tutvustada: inimene muutub langetõve ajal hoopis teiseks isikuks, kes otstarbekohaselt talitab, toimetab ja teeb, millest terve isik aga midagi ei tea ega mäleta. Toome näiteid.
Kolmekümne-aastane mees läheb endale kauplusest midagi ostma. Teel tuleb temale haigus, langetõbi pääle. See haigus avaldab ennast järgmiselt: äkitselt muudab mees oma teesihti, läheb vaksalisse, ostab omale kolmanda klassi pileti kuni Odessani. Ootab rahulikult rongi tulekut, toimetab pääasjalikult kõike korralikult. Terav tähelepanija võiks küll tähele panna, et mees kõike pooluniselt, “ära olles” talitab. Säälpool Riiga ärkab mees oma tõvest üles ning ei saa kuidagi aru, mil kombel ta raudteele ja nii kaugele kodust ära on sattunud. Ta mäletab, et kodust välja läks kauplusesse omale voodit ostma – aga mis ta kõik selle aja sees on toimetanud, sellest pole temal aimugi.
Iseäralise tähtsuse saab säärane langetõbi, kui tõve päälkäimisel inimene kuritöö ära teeb. Kõige koledamaid kuritöösid on langetõbised toime pannud.
1895. aastal oli Eestimaal kole mõrtsukatöö ära tehtud. Poeg oli