käest niipalju teada, et nurme pääl üks vanainimene tööl olevat, kes minule tarvilisi teateid anda võivat.
See vanainimene, naisterahvas, oli ühe vaimuhaige õde, kes väikese tasu eest valla poolt oma venna ja ühtlasi ka teiste eest hoolitsema pidi. Vald annab harilikult 1 rubla kuus haige söögirahaks. Muidugi teada ei jõudnud see hoolitseja oma puudust ja häda küllalt kaevata!
Üks rahutu tütarlaps oli eraldi toas riivi taga. Kahe tarvis olid vaestemaja nurka erilised kuntrud tehtud, kuhu ajuti rahutud vaimuhaiged sisse pandi. Hiljuti oli sääl kaks venda sees; üks nendest oli ennast väljas ära poonud.
Puurmani vaestemajas leidsin ühe langetõbise 12-aastase poisikese särgiväel – pool ihu haavadega kaetud. Ta oli oma tõves tulle kukkunud ja puuduliku ravitsemise tõttu ei olnud uut nahka põlenud kohale kasvanud. Niisuguses vaevalises olekus oli ta juba aasta. Lubati teda uuesti rohitsemise alla võtta.
Härjanurme vaestemaja oli üks armetumatest. Meesterahvas, nõdrameelne, lamas pimedas kuntrus mustuse sees, lühikese keti otsas jalgapidi seina küljes.
Selle kõrval märatses koledasti teises kuntrus üks väga rahutu naisterahvas. Kaaselanikud vaesed olid tema pärast meelt heitmas ja kartsid ta lahtipääsmist. Ükskord oli ta oma kuntru kohalt maja lae üles tõstnud ja ära pagenud.
Sootaga valla vaestemajas valitses vaesus ja viletsus. Üks vähihaige, kellel näo asemel vähja-haav, ajas vänget haisu kõik toa täis, kuna nõdrameelne naisterahvas sügavas nõtruses oma mustusega ja muidu toore olekuga kaaselanikke väga tülitas. Ühes toas elasid 8 inimest kõik koos.
Raadi vallas on kolm vaestemaja. Kõik kolm on kaebamist, nurinat, mustust ja haigust täis. – Vasula vaestemaja on, nagu näha, laste-hoiumaja. Ma leidsin neid siin 13 last koos, kõik 7–12aastased, ühe naisterahva hoole all. Kuidas nad siin kasvavad ja mil viisil nende eest hoolitsetakse – võib arvata. – Kus on siis nende laste omad emad? —
Suurem jagu neist on vaesedlapsed ja sohilapsed. Ühel tüdrukul on sääl 5 last – iga aasta toob ta uue juurde. Ema kiituseks peab ütlema, et ta kõige oma vara ja jõuga oma laste eest hoolitseb, nagu minule seletati. – Teisel tüdrukul on sääl 2 ja kolmandal niisama kaks last. Ühe nõrgameelse tüdruku 2 last on niisama sääl, üks nendest on nõdrameelne. Talvel olevat neid mudilasi selles vaestemajas 19 hinge koos.
Kes neid peseb ja puhastab? —
Sauna ligidal ei ole ja kahe versta kaugusel olevasse talusauna ei lubata ka neid musti ja kärnaseid inimesi häämeelega.
Siin vaeste ja vanade keskel, ilma ema hooleta ja õpetuseta kasvavad need lapsed üles! Vallale tuleb see viimati kallis maksma!
Nagu näha, on haigete ja iseäranis vaimuhaigete seisukord maal armetu. Ei ole tarvis arvata, nagu oleks ainult nimetatud valdades asjalugu paha – kogunisti mitte. Pole ühtegi valda, kus mitte sarnaseid ja enam või vähem viletsaid lugusid ei leiduks; ma ei taha aga siin pikemalt asja arutama hakata.
Nendes 11 kihelkonnas, mis ma läbi käinud, on 739 vaimuhaiget, Tartu maakonnas üldse 1037 vaimuhaiget ja langetõbist inimest. “Postimees” arvab ilmaaegu, et ma liiga laia mõõdupuuga vaimuhaigeid olen lugenud ja mõnegi vaimuhaigete kirja olen tähendanud, kes harilikku arvamist mööda päris “täie kaaluga” on.
“Postimees” eksib täiesti: ma olen ainult neid kirja pannud, kes tõesti ja kahtlemata haiged on, ning keda ka ümbrus, rahvas puuduliseks või haigeks peab, ning keda ka “Postimees” vaimuhaigete kilda seaks. Kõiki vaimuhaigeid ei olnud võimalik siiski üles otsida ja kirja panna. Täielikuma ja teravama kaaluga mõõtes oleks minu lugemise tagajärjed ikka hoopis teised!
Kui ma tõendan, et Tartu maakonnas 128 hinge kohta üks vaimuhaige või langetõbine tuleb, siis ei pruugi keegi veel kartma hakata, nagu ka lähemas tulevikus meil kõigil oma pääaju kindluse juures kahtlema hakata. Sugugi mitte! Tähendatud arv pole mitte suurem kui teistes maades, kus vaimuhaigeid hoolega on loetud. Zürichis tuli näiteks prof. Foreli lugemist mööda 1888. aastal 103 hinge kohta üks täitsa vaimuhaige. Bernis ja Luzernis ei olnud arvud palju vähemad. Iirimaal tuleb mineva-aastase sugugi mitte täielise lugemise põhjal üks vaimuhaige 170 hinge kohta. Šotimaal leidis üks tõsine teadlane koguni ühes nurgas 50 terve hinge kohta ühe vaimuhaige!
Rahva edenemisega hariduse ja majanduse põllul kahaneb vaimuhaigete arv.
Tulevikus, kus tervishoiulised ja toiduolud üle maa paremaks saavad, kus ühiseluline seisukord lahedamaks muutub – on kindlasti haiguste, iseäranis ka vaimuhaiguste vähenemist ja inimeste hingelise ja kehalise jõu tõusmist loota.
Välismaa kohta on praegusel ajal arvustik neid ütlusi tõendamas.
Nendest läbivaadatud 739 haigest on ühiskonnale kuritegude pärast kardetavad 37 nõdrameelset.
Ümber hulguvad ilma kindla asupaigata 72, kerjavad 34 haiget. 19 nõdrameelsel tüdrukul on lapsi olnud. 51 abielus elavat vaimuhaiget on lapsi sünnitanud.
Üksikutes “saunades” elab 42, iseäranis selleks ehitatud kuntrutes või sulgudes 21.
Köidetakse ajutiselt ehk alati 12 haiget. Vägivalla all, löömise ja kiusamise all kannatavad 13 haiget.
Kõikidest nendest läbivaadatud haigetest leidsin ainult 74, kelle seisukorda ma tõesti rahuloldavaks pidasin.
Kuritegudest, mida loetud vaimuhaiged korda saatnud, olgu nimetada: ematapmine, surnu väljakaevamine ja riisumine, majapõletamine, inimese tapmine, vargus ja lapsetapmine.
Vaimuhaiged kalduvad tihti kuritegevusele. On tähele pandud ja statistika najal tõendatud, et vaimuhaiged 6 korda enam kuritegusid toime saadavad kui niisama suur hulk terveid inimesi. Kui näiteks 1000 tervet inimest määratud aja jooksul 10 kuritööd ära teevad, siis teevad 1000 vaimuhaiget sellesama aja jooksul 60 kuritööd. Iseäranis meil, kus niipalju nõdrameelseid ümber uitab, on hädaoht selle poolest õige suur. Kuid tuleb küsida, mil viisil kõikide nende haigete eest hoolitseda, nii et see valdadele mitte liiga kalliks ei lähe ja haiged ometi kohast abi ja hoolt leiavad?
Loota on, et lähemas tulevikus nõdrameelsete haigemajaasutustes niipalju ruumi saab olema, et raskemaid ja värskemaid haigeid sinna ära mahutada võib. Minu arvamise järgi on nendes 11 kihelkonnas 739 vaimuhaige hulgas 186 niisugust, keda nimelt tuleks haigemajadesse mahutada, s.o. 500 elaniku kohta tuleb vaimuhaigete majas 1 ase muretseda, nagu seda ka Kraepelin Saksamaa kohta nõuab.
Umbes 200 loetud haigetest on enam ehk vähem töövõimelised ning võiksid peredes palga eest ülal peetud saada – korraldatud järelevaatamise all vallavalitsuse või muu asutuse poolt.
Nii jääks veel ometi ligi 300 haiget kihelkonnas üle, kelle ülespidamise need 45 vallavalitsust enam-vähem täiesti enese pääle võtma peavad, nendele valla piiris korralikku eluaset muretsedes.
Niisuguste vaimuhaigete olukorda tuleks vallavaeste seisuga ühes korraldada. Ma ei usu, et ühelgi julgust oleks tõendada, et meie vaestemajad niisugusel järjel, nagu nad praegu on, otstarbekohased oleksid, või et nad niisama ka oma ülesannet täita võivad. Küsimus on – kuidas asja parandada ja muuta?
On kindel, et see sugugi ükskõik ei ole, kas meie vanade ja nõrkade ja nõtrade eest hoolt kanname või mitte, ja kuidas meie seda teeme!
Inimsus ja hariduse nõuded teevad meile selle juba lihtsalt kohuseks.
Kes usuks siis ohtlikke töösid ja toimetusi, kus tihti elu ja tervis kaalu pääle panna tuleb, ette võtta, kui tead, et hädaliseks jäämise korral sind aia äärde visatakse kui katkenud saabast!?
Aga just niisugused julged ettevõtted, kus tervis ja vara pandiks pannakse – aitavad inimesi ja seltskonda edasi enam, kui kohmetud ja jänesekartuses ettevaatlikud sammud ühtekokku!
Pääpuuduseks senise valla vaeste hoolekandmise asjus oli: 1) et hoolekandmine ilma ühegi plaanita väga levinud on, 2) et vaestemajade ning üleüldse hoolekandmise asjus ühtki järelevaatamist ega kontrolli ei ole, 3) et inimliku elu tingimusi vaeste ja nõrkade juures vallavalitsuste poolt mitte tarvilikuks ei peeta.
Vaatame,