arm!
Kui viis sügis puhkama
Õiekesi nutuga,
Päiksekiired raugesivad,
Armu huuled vaikisivad,
Läksid sina, läksid sina,
Minu kadund arm!
Nüüd mu ihad lendavad
Sääl, kus koiduallikad,
Kiirte laulud helisevad,
Valguskandled kõlisevad,
Kuni jõuan sinu juurde,
Minu kadund arm!
SÜGISEIGATSUS
Ju metsades hõbevõrke
Koob hilju sügise,
Ju väljadel udu tõuseb
Kui mõttes ülesse.
Ei sügise lillekene
Või enam naerata’,
Ta igatseb päiksemaale,
Et kodus õitseda.
Mu südames kodu ilu
Koob tasa sügise,
Ning igatsus nagu unes
Käib tähti ülesse.
TUULE MÄNGUL…
Tuule mängul koltund lehed
Raugend murul liiguvad,
Jahtund päikse kuldsed kiired
Nagu kalmul mängivad.
Üksi eemal rukkinurmel
Rõõmul elu haljendab,
Lootus uue’ kevadele
Mõttes vastu naeratab.
ISALE
Oh mu armas isakene,
Kuis su pale nõnda kipras,
Keha jäänud kui see vare,
Kivivare mäe otsas,
Juuste pääle, habemele
Nagu sügisene halle
Langend tasa elumure
Sinu võimu vähendama,
Käte jõudu kütkendama!
Oh mu armas isakene,
Lase sinu silmadesse
Vaata’ hästi sügavale.
Sinna, kuhu naeratama
Valjusesse, kindlusesse
Jäänud igatsusevirve
Eluvalguse järele,
Õnnestava rõõmu poole,
Mis kui helendaja eha
Kipub metsa taha jääma.
Mina su poega, pojukene,
Mina su lapsi, lapsukene,
Kes see võrsund, kes see tõusnud,
Võrsund sinu südamesta,
Õrna meele püüdemistest,
Tõusnud sinu igatsusest
Valguse ilu vainudele,
Lõkendava vaimu maale;
Selle’p olen vaikne meesi,
Armastelen kodumetsa,
Üksilduses unistada,
Sahinaga juttu vesta,
Lillesaladuste ilul
Päeva kaupa põlvitada,
Öösi üksi väljadele
Tähte sõnu, ööde heli
Vargsi minna kuulatama, —
Ilu varjul vägesida
Igas rinnas imestada;
Selle’p ei sünni adra taha
Laia vagu ajamaie
Ega mahu meeste hulka
Raudameelel eluvankrit
Sihi poole seadlema,
Märgi poole mängitama.
Oh mu isa, isakene,
Mina, su igatsuselapsi,
Kõlban sinu rinna na’ale,
Kui sul süda leegitsemas
Vihameeles, tusatujus, —
Kui sul kulmu kortsumassa,
Elutuuled tuisatessa
Pannud silmad sul välkuma,
Lauda vastu raudameelel
Rusikatki raksatama, —
Siis ma tasa sõnu sõlmin,
Laulan sulle vihatulest,
Tusatujust, vaenumeelest,
Kuidas rauges nooril päevil
Viha eide helmedele,
Tusk ta armupaeladesse,
Vaenumeeled vaikisivad
Eide hella sõnadesse, —
Kuidas muutus vihatuli
Paindumata püsiduseks,
Tusatuju mõnumõtteks,
Vaenumeeli rammustajaks,
Sihi kindlama seadijaks, —
Siis ma hõiskan, siis ma laulan,
Hõiskan läbi su mälestuste
Sinu hinge ilumaale,
Laulan mured lilleõiteks
Sinu tundmusetaresse,
Igatsused armumeeleks
Südamesse soojendajaks,
Et kord kaoks murepilvi,
Päike lendaks üle palge
Kipradele kiikumaie,
Kühmas kogu kasvatama,
Hõbejuukseid, hõbehabet
Kuldasäral ehtimaie,
Käte jõudu kõvendama,
Keha rammu kasvatama.
SILMAD
Nii vaiksed ja selged
Kui tähed,
Nii kauged ja armsad —
Ma igatsen teie poole
Ning helisen nagu ojakene,
Öö jaheduses meremõtteid
Kullerkuppudele seletades.
Te üksi helendate mu hinges
Ning valguse ilus suudlete
Mu kurbusi vaikseteks lauludeks.
Oh silmad,
Nii vaiksed ja selged
Kui tähed,
Nii kauged ja armsad…
MEIE HINGES…
Meie hinges on mägede igatsus, —
Mitte maisete mägede järele,
Mille ladvul jää ja lumi
Oma kodu on rajanud,
Vaid tundmuste sinikõrgustele,
Kus igavene valgus särab,
Tõe