süda soojeneb su vaimustuseleegis,
Uus sugu võrsub kõvenevas valguses —
Me seisame su ilu koidukulla kaldal
Ja joome janu, joome võimu kasvades.
Näe, udu liigub… päike lõkendaval mängul
Teed otsib alla talu hingetaresse…
Su unund vaimutempli, kadund ehitaja,
Me asetame jälle rahva südame! —
Sa tule, vaata oma kodupõllu kasvu,
Sa tule, isa, oma noori õnnista —
Me pühendame sulle paleuste lennu,
Me pühendame sulle adra läikiva.
KUI ÖÖ HÕLMAS TUULED LAULVAD…
Kui öö hõlmas tuuled laulvad,
Tuuled laiad, lagedad —
Ema unund unelaulud
Südant sala täidavad.
Kilgid palves – kussu, kussu!
Maga, tuli tungija —
Parte taga rada otsib
Suitsujuga salaja.
Tuul on valvel – kussu, kussu!
Paisu, lootus, paistele;
Külva tuli, puista tuli,
Ilu murepõllule.
Kui öö hõlmas tuuled laulvad,
Tuuled laiad, lagedad —
Süda nagu lõhkeks valus…
Kunas hanged kaovad?!
PEIPSI KALDAL
Kaugele, kaugele lagedat randa,
Läikide tasasel teel,
Tunnete puhtuse leekide tiivul —
Ärka nüüd, süda, süttine, meel!
Kaugel kui unede armastus lehvib,
Naeratab mühade kaar,
Allikad mängivad, kauguste kullas
Õitseb sinine saar.
Oo neid tuhandeid valude virnu,
Valget vahuvat vett!
Oo neid murede köidikuvälju,
Mulda, mis rusub kui kett!
Kastan siin suuruse ilusse otsa,
Jahutan kõrbuvat meelt,
Päikese poole sirutan käed,
Tervisi hingan virvede teelt.
Surun siin lagedust südame vastu,
Muljun, et valutab rind —
Oo, minu kätki kurvemad laulud,
Ohvriks te laulate mind.
ÕHTU
Õhtu jõuab, päike sõuab,
Õhtu jõuab ligemale,
Istub varju õhuvankris,
Hoiab unehobu ohje,
Sõidab tasa metsapõues,
Veereb vilu väljadele,
Ajab aru aasadele,
Linik tasa libisedes
Udusõudu sünnitamas;
Õhtu jõuab, päike sõuab,
Päike sõuab loode poole,
Mõtleb kuldse kodu pääle
Rõõmsas jumaluse rannas,
Mõtleb, mõteldes naeratab,
Külvab kulda, valab valgust,
Külvab kulda küladele,
Valab valgust valdadele,
Puistab isegi õhtule
Sära sõstrasilmadesse.
Miks see õhtu, õhu tütar,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene
Meeliteleb mesimeelel
Päikse kulda kiirte pääle
Metsa äärde kase kõrva
Nagu vargsi naljatama?
Õhtu, õhu tütrekene,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene,
Võtab tümi tükikese,
Väikse helinokakese,
Tillu kõlatibukese,
Pisi piripillikese,
Paneb ta õhus hõljuma,
Üles-alla hüppamaie;
Paneb ühe, võtab teise,
Lisab kümne ligidale,
Seab sada, tõstab tuhat;
Seab sada sõudemaie,
Tõstab tuhat tõusemaie,
Korraldab neid kandlekeelteks
Vastu päeva kase kõrva
Vaimukeeles kumisema;
Ise aga ime ilukene,
Särav sõstrasilmakene,
Astub alla muru pääle
Päiksele tantsu tantsima.
Tantsib õhtu, õhtukene,
Hõljub õhu tütrekene,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene,
Tantsib tasa tallerdades,
Hõljub hilja õõtsutades
Tümikandle kõlistusel,
Tantsib, kuidas päikse ilu,
Päikse ilu, päikse elu
Igatsevad varju riigid,
Armastavad vilu vallad,
Kuidas päiksekiired loodel
Rahu varju randadele,
Vaiksust vilu lainetele
Pillutavad, rändamiseks
Ilurada päikse kannul;
Hõljub, kuidas eha ilu,
Eha ilu, eha elu
Ülendavad varju riigid,
Kallistavad vilu vallad,
Et see eha hele kuma
Rahu varju igatsusel,
Vaiksust vilu armastusel
Annaks rada rändamiseks
Hämaruse härdas kodus,
Kuni päike jälle sõuab
Sära varjudesse saatma.
Tantsib õhtu, õhtukene,
Hõljub õhu tütrekene,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene,
Tantsib tasa tallerdades,
Hõljub hilju õõtsutades
Tümikandle kõlistusel;
Tantsib, kuidas ilukene
Istuks varju õhuvankri,
Võtaks kümme unehobu,
Sõidaks üle laaneladva,
Üle