väljad, lagedad väljad —
Tuul laulab tasa: hääd ööd!..
Kõik langevad tasasel lennul,
Kes tunnevad valguse tööd.
LUIGED LÄEVAD…*
Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.
Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda —
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.
Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?
Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel —
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad —
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…
UUED LUULETUSED
1909
MA TULEN HILJA
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.
Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.
Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, —
Ma unistaja nagu muinasjutt.
ODER
Siis unustame mure, unustame vaeva
Ning odratules karastame verd!
Sa kanna, püha vaimustus, me elu laeva,
Et näeme vaimus oma uhket merd,
Me tuleviku põldu.
Siin tõst’vad meestepojad kannud päikse poole:
Kes iial unustab meil oma hingetuld,
See olgu kõlkaks jäetud, lõbuks tuulte soole,
Sel ärgu osaks saagu meie kodumuld,
Me tuleviku valgus.
Me pühitseme odratules oma rammu,
Ja hingeääsil mõõgaks valmib higiraud,
Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,
Kus täis ei saanud meitest röövli haud, —
Me pühitseme elu.
Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:
Üks tund võib aastas veri kihada!
Me rahva süda kütkes veel, see hauda pandud,
Töö olgu ühenduseks meile üksinda,
Töö, vabaduse mõrsja.
Sest unustame mure, unustame vaeva
Ning odratules karastame verd;
Sa kanna, püha vaimustus, me elu laeva,
Et näeme vaimus oma uhket merd,
Me tuleviku põldu.
MÄRGITUD
Üks vaikne salk kesk eluvõitlust pandud,
Kesk äripäeva halli mureteed;
Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,
Kuid siiski käsi köitvad salakeed.
Nad nagu ohvriks halvale on sündind ilma,
Neil kumab püha valgus otsaees;
Ja paistab nendest vaikne sära silma,
Et süda neil kui tuli hõõgub sees.
Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;
Ja kes neist kõige soojem, sügavam,
See jättis terve ilma hinge kustutada
Kui leegi, mis nii sala kõrvetav.
Ja nii nad vaikselt surmateele jäävad,
Ja kumab püha valgus otsaees,
Ning nende jälgil hinged õitsma läevad,
Ning sulab kõik, mis hangund südames.
SÜGISESEL RANNAL
Kellele armas ei ole hall meri täis meeletut müha,
Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,
Ei tundnud see iial, mis tähendab jätta, mis püha,
Matta iseennastki iseendasse vaikima.
Keset kullaseid lehti… Kui ilus on valmite reas
Nõnda käia ja mullale andeks langeda,
Et tõuseksid uued, et õitsevas kevade eas
Vägev lehtis juua võiks päikest ja mulda otsata.
Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,
Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,
Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.
Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,
Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade vilus
Ja mõtete pilvist kui pärlid langeb su sees.
MINA
Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja rändaja.
Kus on minu tunde vaiksed allikad,
Kuhu merre kustuma mõtted sõuavad?
Igavesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe vahuva, toitja haruga:
Ühes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!
Teises rõõm nii läiklevat sära hinge koob:
Valgus, valgus vabadust kuldset ühes toob!
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
Kahest kokku igatsev laulja rändaja.
MA TUNNEN LILLESID…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kasvatasin oma