lõhna udutiibu
Lennuks Emajõe jälgile,
Ilu-unenägusid viima
Väsinute vaimu.
KRISTUSE POOLE
Kõrgemal kui päev,
Kõrgemal kui öö, —
Hingede igatsuse mäetippude ümber
Elab Sinu armastuse kuma —
Kristus,
Meie vend ja me Jumal.
Oma igatsuse mäetippudelt
Seletame
Sinu õndsuse kodu,
Näeme
Läbi murede
Sinu hääduse ja puhtuse
Tähtede teed,
Kuuleme
Sinu riigi valguse laulu
Ja joome
Oma hinge kesköösse
Surematu elu
Kahvatunud kuma.
Oma igatsuse mäetippudele
Ehitame kõik
Sinist ilutemplit,
Kus süda palvetab
Ning armastuses tunneb,
Kuidas Sinu saladuste kauguses
Surematus
Nagu äraeksinud kaja
Kumiseb,
Ja otsime sõna,
Mis kesköölapsi
Igavese valguse varjudeks muudaks
Elus.
Kõrgemal kui päev,
Kõrgemal kui öö —
Hingede igatsuse mäetippudelt
Tõuseb ohete ohvrisuits üles
Sinu armastuse puhtusesse
Ja tasa palvetab süda:
Valmista meile kodu
Kauge paradiisi hõlma,
Kus tähed laulavad,
Õndsuse mäed hõiskavad
Ja Sinu lapsed sätendavad
Surematuse valguses —
Oh Kristus,
Meie vend ja me Jumal!
PÜHAJÄRVEL ENNE PÄIKESETÕUSU
Koidu nägemata lained mängivad
Suveöö hämaral palgel,
Mäetippude metsaladvad
Naeratavad,
Nagu seletaksid nad
Läbi une
Ligineva valguse
Kuldsete voogude harju…
Järv hingab nagu ununend sügavus,
Kui öö igatsevad mõtted
Uduna otsivad
Valguse eksinud helki;
Saarte kallaste üksilduses
Ümisevad lained laulu
Põldude põuasest pinnast,
Väljade vaikivast janust,
Kauge meresügavuse rahust;
Ja virve hõõgab
Nagu arm nende südames,
Kes pimedusesse
Teed raiuvad
Nõrkadele.
Üksinda vaatan ma kõrgel kaldal —
Tukkuvas viljas
Hüüab üksik rääk
Ja koidu nägemata lained
Punuvad paisudes
Talu sammaldunud pää ümber
Tuleva hommiku
Ilu ja võimu.
Veel valitseb öö;
Mäetippude metsaladvad aga
Naeratavad,
Nagu seletaksid nad
Läbi une
Ligineva valguse
Kuldsete voogude harju, —
Ja ma kuulen ilu-unenäos
Looduse saladuste juttu
Pühajärve kõrgel kaldal.
MU SÜDA
Mu süda on nagu koobas
Sügaval mägede põues,
Kaljude armus…
Kluk, kluk! langevad piisad
Ja hämaras üksilduses
Kumiseb nagu eksinud kaja
Üle orgude, kus pisarad surevad,
Üle mägede, kus jäälademed hiilgavad.
Kaugel koidumaa rajal
Õitseb üks sinine lill,
Sätendab vangide valgus.
LAUL PÄIKESELE
Laulu tahan sinule laulda,
Kevade armastus,
Elu sätendav saladus,
Valguse valguste tuline meri,
Päike.
Maa mängib sinu ümber
Igavese armastuse kujunemises;
Tuli ja vesi, õhk ja muld
Sünnitab sinu kiituseks
Elavaid sõnu;
Tuhanded metsad kohavad,
Tuhanded veed vulisevad,
Lugemata linnud hõiskavad,
Lugemata lilled õitsevad
Sinule, päike, sinule, valgus;
Miljonid südamed õhkavad mures
Ja sina vaigistad neid
Oma armastuses;
Miljonid hinged otsivad igavest kodu
Ja sina annad neile
Oma jäädavuse lootuseks;
Miljonid vaimud lendavad, uurides
Igavikkude ruumi,
Mõõtmatuse saladuste poole,
Ja sina, päike, jätad neile
Oma tõe valguseks.
Sinu vaimus on maailmade vara,
Sinu valguses Jumala kodu,
Kuldne päike.
LAULUISALE
Sa meie surmaööde igatsevast kumast,
Me mälestustesära virvendavast hoost
Lõid lootva mure kuningliku laulukoja,
Lõid meile ilurõõmu pisarpäevi loost.
Veel kuuleme su hinge virgutavat kaja,
Me silmis mängib mälestades naer ja nutt,
Ja