päike,
Sünnib õrnaks vesiroosiks
Kumama kui uni väike
Õhtupalveks jumalale.
MÄND
Kui ahelate külge neetud haudumine,
Täis viha, tulist himu kõike purustada
Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.
Ja siiski kartus iseennast kaotada,
Kui tahte õnne leida oma ahelates,
Nii tasa veermeid lootusega kinni kattes.
Nii mõttes ikka kordad oma juttu
Veel keset metsa kõige valusamat nuttu.
KUU KUMA…
Kuu kuma on täna nii selge,
Kõik pilved on kadunud,
Kuid süda on siiski nii haige,
Kõik mõtted on uinunud.
Kesk merevett valgus on kudund
Tee taevasse, kaugele —
Sääl mälestus kõnnib ja särab,
Et paistis kord päikene!
Kuu kuma on täna nii selge,
Laul uinunud lainetes;
Veel üksinda sügise liigub
Poolkoltunud lehtedes.
PANE PÄÄ MINU RINNALE…
Pane pää minu rinnale ja vaata kaugele ära,
Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.
Leidsin tee üle tunnete, kui virve, kui peidetud sära,
Leidsin tee üle mõtete, kus vaikind võitluste kära,
Leidsin tee, iseennast kus unusta’ suudaksin.
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.
Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt väike,
Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;
Valgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,
See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —
Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.
KODUMAA MÕTE
Kui jään ma õhtul mõttes vaatama,
Kuis taeva serval istub rõõmus hämarik,
Ta rinnal koit kui õitsev kanarbik,
Ja nurm jäänd nurme kõrval kastes kumama,
Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,
Kesk kodu seisan rahva uue põlvega:
Me mullast tõusnud mehed uued sammuma
Ja naise uue loonud mõte õnnelik.
Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud
Kõik teed, kus vaen ja pimedus on valitsend,
Kus siiski valgus ikka sihiks helisend —
Ja õitsma Eesti haige süda tules läinud,
Mis valgus kõigest seletand me elule,
Mis kaljuks saanud rahva hingetemplile.
KOJUIGATSUS
Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,
Tuul mängib lillelõhnaga —
Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.
Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
Viib sinimetsa poole kaugele,
Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
Et kanda kojukutset minu meele.
Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,
Et õitsvad kodus valged ristikheinad.
VÄSIND
Kõik mere rändajad lapsed
On uinunud magama,
Kui läikide unenäod
Veel üksi jäänd kumama.
Kõik rannad, taevas ja tähed
Vee südames üheskoos —
Nad üheks saand valguse mängus,
Öö õitsvate varjude voos.
Kõik rändajad lapsed väsind —
Oo, meri, mind võta ka,
Mind oma südame läiki,
Et üheks saan kõigega.
ÕHTU KODUTALUS
Õhtu köitis jutuheied
Unejätkuks puhkama,
Pimedus käib väljas ringi,
Laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulavad,
Vanaema kustund silmad
Hangund pilgul vaatavad.
Puhkab isa, puhkab ema,
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja liikumist.
Peretoas kõnnib keegi,
Tuli nagu vuhises,
Keegi nagu vaatab aknast,
Tares nagu kõlises…
Pimedus käib väljas ringi,
Laulab, nutab tuulega —
Ööde varjud täitvad südant
Üksilduse tundega.
Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulavad —
Kadund aastasajad tõusvad,
Pikas reas rändavad.
Aastasajad kõnelevad —
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja oigamist.
TALVINE UDU
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu
Ja nii kõik valgeks mõtteks tasa tihenes,
Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.
Siis kõik kui vangis vajub sala palvesse
Ja roosa helk kui ohver tõuseb lõunasse,
Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,
Sul armastuses pühendan ma oma valget nuttu.
Ja läbi udu tõuseb siis kui virvel päikse kuma,
Et õhtu hõlma kustuda kui tervituste suma.
KEVADE