Valitseda elu. Georg Hackenschmidt

mille kaudu see vägi saavutab täiusliku väljendusvabaduse.

      Aga kui on inimenergia väljendamiseks sobivaid toiduvorme, siis on ka neid, mis ei sobi. Kui mõni neist oleks mingil hetkel inimese keha rakusüsteemis esindatud, siis vastanduks energia suuremale piirangule kui see, mis on kooskõlas täiusliku väljendusvabadusega. Niisugusel juhul ei oleks inimorganism enam täiuslikus seisundis.

      Kui tarvitatakse ainult sobivat toitu ja ei lubata oma keha rakusüsteemi siseneda ühelgi ebasobival ainel, säilib inimolemus nii seesmiselt kui väliselt täiusliku kooskõla ja võrdmõõdulisuse väljendusena, ning tema teadvus(likkus) on selline, et ta oleleb ümbritseva suhtes täiusliku vabaduse, võrdsuse ja rahu seisundis. Teda kui organismi valdab (valitseb) ainult see Kosmilise Energia vägi, mille väljenduseks ta on, ja oma vormis annab ta sellele energiale täiusliku väljendusvabaduse.

      Inimorganism on aga vaid vorm, mille inimenergia avanemisvõimed – võttes arvesse suhet ümbritsevaga – ainevormidest kujundavad. See ei ole lõplik või ülim vorm, mille inimenergia väljendus võtab. Tõdesime, et energia saab väljenduda ainult vormis. Kuid inimorganismi vorm on vaid keha rakusüsteem, vahend, mille kaudu energiaväljendus saab võtta ilmutuste vormi. Inimolemuse väljenduseks on selle energia-väe tõene väljendus, mida ta esindab. Teiste sõnadega, see kõrgem energia-vägi väljendub tema kvaliteetides ja atribuutides, ning valdab neid, et võtta inimlike ilmutuste vormi. Et kogu väljendus sõltub piiravast suhtest ümbritsevaga, siis ilmutatakse kvaliteete ja atribuute ümbritseva suhtes ja vastuseks sellele, ning inimolemuse väljendus on ümbritsevaga suhetes.

      Et seda paremini mõista, vaatleme uuesti kooskõla ja võrdmõõdulisust, mis väljendusvabadusega kaasnevad. Kui inimenergial on väljendusvabadus, sest kehasüsteem on loodud vaid energiaga vastavuses olevatest ainevormidest, siis on see ka inimolemusel. Aga kui väljendusvabadus on seotud kooskõla ja võrdmõõdulisusega, siis on inimolemuse vorm ümbritseva suhtes võrdmõõduline, ja tema võime ilmutusteks ümbritseva suhtes või vastuseks sellele on ühtlasi võime ilmutada end kooskõlaliselt teiste energiaväljenduste suhtes.

      Kooskõlaline ilmutus ja vastus (ehk vastutoime) on inimenergia tegelikuks väljenduseks. Ilmutuse vorm (olenemata sellest, kas ilmutus on inimese sisimast spontaanselt ajendatud või spontaanseks vastuseks mõnele ümbruse-ilmele või – tegurile) on vormiks muundatud inimenergia. Et täiuslikus seisundis oleva inimorganismi väljendus on dünaamilise energia-väe täieliku väljendusvabaduse tõlgendus ümbruses, millega tema suhted on vastastikku kooskõlalised, siis on sel väljendusel vabaduse ja kooskõlaga seostuvad absoluutsed väärtused. See on absoluutselt kaunis, graatsiline ja jõuline. Kuid need täiuslikud ilmutused ei väljenda otseselt energiat kui sellist, vaid inimolemust, – kes oma teadvus(likkus)e ja vormi ning nendele omaste kvaliteetide ja atribuutide näol on kosmilise inimenergia väe väljenduseks rütmi vahendusel ja aine kaudu.

      Inimolemuse kvaliteete ja atribuute mõjutab paratamatult suhe ümbritsevaga, sest energia, mida ta esindab, saab väljenduda ainult tänu ümbritsevas kätkevale piirangule. Neid kvaliteete ja atribuute eritledes tuleb järelikult kindlasti arvestada ümbrust.

      Kogesime, et täiuslikus seisundis hõlmab inimolemuse kehaline vorm ainult neid ainevorme, mille rütmid on vastavuses inimenergia rütmiga. Järelikult on täiuslik inimkeha (ehk – vorm) energia väljendusvõimaluste jaoks täiesti sobiv. Selle keha ehk vormi võimed teostada väljendustungi, mille energia temas tekitab, on aga seotud teadvus(likkus)ega, mis vormi läbistab ja temast organismi teeb. Nagu tõdesime, pärineb teadvuslikkus energia pingsusest, mis jääb vabaks pärast ümbritsevas kätkevale piirangule vastamist. Kui suhe ümbrusega on selline, et energial on täiuslik väljendusvabadus, siis ei sea teadvus(likkus)e35 suhe ümbritsevaga edasisi piiranguid tema aruka väljenduse võimetele ja võimalustele.

      Teadvuse põhivõimeks on tunnetus. Olelemaks täiusliku vabaduse, võrdsuse ja rahu seisundis ümbritseva suhtes, peab teadvus suutma kõiki ümbruses leiduvaid tegureid absoluutselt (täielikult) tunnetada. Kui leiduks üksainukegi tegur või mõne teguri mingi ilme, mida ta ei tunneta, siis võiks see teadvust väljendava olemuse jaoks hädaohtlik olla. Kuid absoluutsest tunnetusest üksi ei piisa, et hoida olemust ümbritseva suhtes täiusliku vabaduse, võrdsuse ja rahu seisundis. Tema vormis peavad teadvusega ühendatult kätkema ka ümbritseva dünaamilistele pürgimustele küllaldase (adekvaatse) vastamise võime ning võime energiat vormis väljendada. Et suhe ümbritsevaga on teguriks, mis energiaväljenduse võimalikuks teeb, siis on vastutoime ümbritsevale sisuliselt üks energiaväljenduse, järelikult ka olemuse väljenduse ilmeid.