väitele lisatakse alati lubadusi ja ähvardusi. Kinnitatakse, et kui kava või seade tarvitusele võtta, järgnevad sellele soodsad tulemused, nagu hästiarenenud rinnakorv või jäsemed, või autoriteet suhetes kaasinimestega. Teiselt poolt ähvardatakse, et kui pakutut ignoreerida, tuleb taluda suuri ebameeldivusi – näiteks tervise, vitaalsuse, populaarsuse või autoriteedi kaotust.
Eeldagem, et inimene, kes otsib mingit järelvalvet, millele toetudes ennast täiustada, alistub ähvardustele ja lubadustele ning hakkab kasutama mehhaanilist vahendit. Hoiak, et tuleb treenida, lähtub kehalisest tingitusest. Vahendi valikut aga pole tinginud keha ega suunanud mõistus. Inimene on lasknud end lihtsalt reklaamist mõjustada. See tähendab, et tema hoiak mehhaanilise vahendi suhtes ei esinda teda ennast. Ta on lihtsalt valmis loovutama ennast kõigele, mida harjutusvahend peale surub.
Enne vahendi kasutamist peab tal olema mingi hoiak. Seepärast tuleb tal lasta see reklaamil ning harjutusvahendil endale peale suruda. Reklaam sisendab, et kasutaja peab täitma vahendile lisatud instruktsioone ning ootama lubatud häid tagajärgi – või kartma ebameeldivusi, kui ta nii ei tee. Sellise hoiakuga läheneb ta harjutusvahendile.
Ka seda kasutades tunneb ta ennast umbes samamoodi. Tema liigutused pole vabad. Keha ei oska võtta hoiakut, et talle omased sümmeetria- või proportsioonihälbed võiksid tingida teistsuguse vormi ja rütmi. Kui suured need hälbed ka poleks, siiski allutatakse nad harjutusvahendile. Kõik liigutused tuleb sooritada täpselt nii, nagu vahend ette näeb.
Kui kasutatakse näiteks vedruhantlit, siis tuleb see enne alustamist pihku haarata. Selle kuju, piirjooned ja pinge määravad haarde iseloomu. Niisiis mõjustab harjutusvahend hoiakut, mille keha peab võtma, et sellega harjutusi sooritada. Haardeliigutus seab käsivarte lihased ja kõik, mis neid kehas toetab, kindlasse asendisse. Vereringe energiaväärtus haarde toetamiseks peab kanduma seatud kanalit pidi. Seejärel aga tuleb vahendi kasutajal jäiga asendi ja kanaliseerituse tingimustes sooritada harjutusi instruktsioonides määratud viisil.
Rääkimata sellest, et kehasüsteem pole niisuguseid harjutusi nõudnud – tema varude vabadust nende sooritamisel on esimesest hetkest alates piiratud, nii et ta tõrjuks liikumisvajaduse pigem tagasi kui annaks sellele järele. Teiste sõnadega: kui inimene poleks iseenda tajumiseks liialt nüristunud, teaks ta, et tema keha on võtnud järgnevate liigutuste vastase hoiaku. Kuid mõjustav surve tõrjub vastupanu kõrvale ja liigutused surutakse kehale peale. Nende rütm ja ulatus tuleb paratamatult ette kirjutada, sest kui kehale vabadus jäetaks, ei sooritaks ta neid üldse.
Siin kehtib seesama, mida nenditi mõistuspäraste liigutuste algatamise kohta: keha ise ei saa selliste liigutuste toetamiseks teha mingeid ettevalmistusi. Ta võib asjassepuutuvaid kudesid toetada vaid viisil, mille pealesunnitud liigutused talle dikteerivad. Järelikult esineb siin samasugune liigse pinguldumise ja kahjustuste oht.
Aga on ka üks hilisem tagajärg. Igasugune vereringe ergutamine liigutuste toetamiseks annab tulemuseks energiaväärtuse ladestumise nendes kehaosades, mis liikumisega seotud. Teiste sõnadega, liigutustele järgnevad kehalised teisendused. Aga kui keha on vägisi liikuma sunnitud, siis on vägivaldsed ka teisendused. See tähendab, et harjutuste sooritamise tagajärjel, mida vahend ja tema instruktsioonid peale surusid, allutatakse inimese kehasüsteem pealesunnitud teisendustele, need aga peegeldavad paratamatult jäikust ja piiratust, mis iseloomustas kehale harjutuste sooritamise vältel pealesunnitud tingimusi. Seepärast on niisuguse arendamise tulemused raskepärased ja jäigad.
Ent kohe, kui teisendused on toimunud, seega saanud osaks inimese loomusest kui tervikust, peavad nad hakkama peegelduma kõigis tema tulevastes hoiakutes. Niisiis teisendab esmakordne mõjustadalaskmine kõiki tema tulevasi hoiakuid. Ja et pealesunnitud arengud pole seotud ühegi seesmise, kehas tekkinud nõudmise või tarvidusega, siis tähendavad nad inimese osalist eemaldumist iseendast. Kui ta on võimeline vastama tulevastele ümbrusemuljetele oma kehalise tingituse põhjal ning mõistuspäraste kogemuste suunamisel, siis esindavad tingitus ja suunatus nii pealesunnitud teisendusi kui ka nende tekitamises osalenud jäikust ja allaheitlikkust. Tema mõjustatavus süveneb, ja mängu tuleb mehhaaniliselt reageeriva inimtüübi esimene normielement. Kõik järgnevad hoiakud sisaldavad selle esimese enese-eituse väärtust või õigemini halvemust.
Kujutlegem mõnd jõumeest jätkamas harjutamist, kuni osa pealetükkiva reklaami lubadustest täide läheb. Arendamise tulemused surutakse peale näiteks tema õlavarre- ja rinnalihastele. Kuid need paisunud lihased pole loomulikult avanenud keha vaba ja nõtke kujunemise saadus. Ta ei kanna neid spontaanselt, kergelt ja graatsiliselt ega suuda rakendada jõuliselt ja plastiliselt, et teha kauneid, mõõdetud, vabalt jõulisi žeste ja liigutusi. Me teame, kui takistavalt mõjuvad ülearendatud lihased. Oleme näinud mehi, kes kannavad neid kui koormat, – ja nende pikaldasi paindumatuid raskepäraseid liigutusi. Teiste sõnadega, kehasüsteem võtab niisuguste arengute suhtes tõrjuva hoiaku. Keha talub neid tõrksalt ja vastumeelselt ning suudab nende kasutamist üksnes hädavaevu terviku omaga kooskõlastada.
Vaadeldes sellise inimese arusaamu, näeme, et määral, mil niisugused arendamistulemused tema hoiakuid kontrollivad, on ta kaotanud sideme tõelisusega. Ta võib kaasinimese suhtes mingi hoiaku võtta, aga niivõrd kui see hoiak nimetatud arenguid esindab, pole sel pistmist ei tema enese ega inimesega, kellele ta hinnangu annab. See lähtub üksnes arenguid põhjustanud mõjustamisest – mis on temast ja kaasinimesest ning tema enese ümbrusesuhtest täiesti väljaspool asuv tegur. Kui oletada, et iga mõjustamine toob kaasa mingi pealesunnitud tulemuse, siis võib arvata, kui kaugele tõelisusest inimene on liikunud. Kes on ennast täielikult mingit liiki mõjustamisele loovutanud, on tõelisusest sootuks irdunud. See aga tähendab, et ta on täiesti irdunud iseendast. Omaenese elujõu väljendusena on ta lakanud olemast. Õigupoolest on temast saanud täielik eimiski.
Pole raske näha, et kui hoiak on peale sunnitud, pole temas ei vaistlikele hoiakutele omast tõesust ega mõistuspäraste hoiakute näivat tõesust. Ennekõike ei esinda ta üldse inimese kehalist tingitust – teisisõnu, salgab kehasüsteemi ja selle varusid. Kummatigi on kehavarud need, mida sunnitakse hoiakut võtma.
Samuti ei esinda ta üldse inimese mõistuspärast seisundit. Viimane kujutab endast segu meeldejäetud kogemustest, mida ta on saanud ise või millest ta teab, et teised on neid saanud. Mõjustatud hoiak aga ei arvesta kogemusi ega seda, kuidas need teda suunata võiksid. Asi pole selles, et kehale on antud voli kustutada mälestused loomuliku unustamisprotsessi kaudu ning asendada nad vaistliku tunnetuse võimalustega. Mälestused on alles, aga nad tuleb täiesti alla suruda. Kummatigi kasutatakse inimese mõistust (nagu ka keha) ära selleks, et ta võtaks hoiaku, mida talle peale surutakse. Teiste sõnadega, hoiak salgab nii keha kui ka mõistust.
Ümbruse-ilmel, millega inimene on silmitsi hetkel, mil ta ennast mõjustada laseb – ehk mõjustatud hoiaku võtab – , on konkreetne tähendus keha ja mõistuse jaoks, mida ta oma hoiakuga salgab. Niisiis salgab ta kõiki kolme: keha, mõistust ja ümbritsevat. Jääb üle vaid öelda, et mõjustatud hoiak pole ei tõene ega näivalt tõene, vaid ebatõene ehk vale. Ning paratamatult on kogu sellest tulenev käitumine samuti vale.
KOKKUVÕTE
Seega jagunevad inimeste hoiakud kolme põhirühma. Vaistlikud, tõesed hoiakud osutavad hoiaku võtja täielikule ning vahetule teadlikkusele tõelisusest. Mõistuspärastunud hoiakud on vaid pealtnäha tõesed ja osutavad vaid näivale teadlikkusele. Mõjustatud hoiakud on sootuks ebatõesed ja näitavad tõelisuse täielikku salgamist. Hoiakuid tuleks mõista, sest nendest saab alguse igasugune tegu või käitumine. Kaasinimeste käitumist jälgides võime aimata hoiakut, millest see lähtus, ja mõjustavat survet, mõistuspärastumist või kehalist tingitust, mis on hoiaku aluseks. Kui märkame selliseid nähtusi ja teame, kuidas nad tekkisid, ei satu me enam hämmeldusse enda või inimkonna ees seisvate probleemide pärast. Võime jääda hätta vahendite osas, mille abil neid lahendada, kuid suund, milles lahendus peaks liikuma, pole enam mõistatuseks.
Kõige