lihtsa ja vähetöödeldud toiduga, peavad gurmaani uhkeid roogasid samuti vähe suupäraseks. Neil on füüsiline vastumeelsus niisuguse toidu suhtes, ja teadlik üleastumine sellest toob samuti kaasa kehalisi kannatusi, sest sunnib rakke omastama midagi, mille suhtes neil pole kehalist tingitust.
Võime niisiis öelda, et toitumishoiakud kujunevad mõistuspärase valimise käigus paljude toitude vahel, mida on ühtviisi kohandatud, et nad rahuldaksid rakkude nõudeid. Kuid tänapäeva elulaadi puhul tõrjuvad mõistuspärased mälestused kehalise tingituse kõige sagedamini kõrvale aja suhtes, millal kehale toitu pakkuda. Teadlased ja teised targad on soovitanud süüa korrapäraste vaheaegade järel.
Seejuures annabki kaasaegne elurütm paljudele inimestele söömiseks mahti vaid regulaarselt ja kindlatel kellaaegadel. Tihti süüakse üksnes lõbu pärast või seltskonna mõttes. Õigupoolest on tõenäoline, et meie päevil tarvitatakse suurem osa toitu ja jooki ära ilma kehapoolse nõudluseta. Teiste sõnadega, inimesed ei oota, kuni nende kehasüsteem tingib hoiaku, et on vaja süüa. Nad on kogenud söömist kindlatel aegadel ja kindlates tingimustes, ja mälestused sellistest kogemustest on saanud nende vaimulaadi koostisosaks. Niisiis võtavad nad mõistuspärase hoiaku, et on soovitav, sobiv või heakombeline korrata neid kogemusi samas järjekorras või samasugustel juhtudel.
Siin võime jälle näha mõistuspärastunud hoiakute kahjulikku mõju. Kehasüsteem peab toidu vastu võtma ja sellega toime tulema, aga kui inimesed järgivad oma mõistuspärastunud hoiakuid, siis jätavad nad tähelepanuta otsese kehalise tingituse. Hoiak põhineb vaid mingil kaudsel tingitusel, mis ei räägi tarvidusest toidu, vaid millegi muu järele. Näiteks lähtuvad need, kes söövad kindlatel kellaaegadel, kuna nad tööl käies teisiti ei saa, füüsilisest vajadusest end töö kaudu elatada – ja ignoreerivad otsest tarvidust süüa (või söömata jätta). Ja kes võtavad söömist või joomist külas viibides seltskondliku kohustusena, teevad niiviisi füüsilise vajaduse pärast säilitada nende inimeste heatahtlikkus, kellega nad on vahetus kokkupuutes.
Mingi kehaline tingitus on niisiis alati olemas. Kuid pole vist liialdus öelda: elu on tänapäeval nii keeruline, et on erandlik, kui inimene ootab söömisega, kuni tema kehasüsteem on võtnud kindla hoiaku, et see on tingimata tarvilik. Kummatigi tähendab asjaolu, et keha pole toitu nõudnud, seda, et ta pole eelmist toitu lõplikult omastanud. Keha talitlused on veel pooleli, kui mõistuspärastunud hoiaku tagajärjel tuuakse kohale uus toit, millega ettevalmistamata organid peavad otsast peale tegelema hakkama.
Pole üldsegi üllatav, et neis nii sageli tuleb ette korratusi ja haiguslikke seisundeid. Miski muu ei võiks sel määral süvendada kaasaegse inimese füüsilist häiritust ja nõrkust – ega tuua kaasa kehasüsteemi taandarenguni tuimenemist, nüristades selle loomulikku tundlikkust ja jõulist väljendusvabadust niivõrd, et inimene kõlbab veel ainult traditsioonide, reeglite, ideede ja teooriate mõjule pimedalt alistuma.
MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD TREENIMISE SUHTES
Kuigi mõistuspärastunud hoiak treenimise suhtes on elulises mõttes vähem tähtis, ulatuvad sellegi tagajärjed sügavale. Tegelikult on igasugune treenimine mõistuspärastatud. Inimene mõistuspärastab oma halvemustaju (mille põhjustas näiteks vilets füüsiline vorm) ja püüab meeldejäetud liigutuste sooritamise abil seda halvemust ületada.
Kui inimene oleks vaistlik ja toimiks ainult kehalisest tingitusest lähtudes, siis oleksid liigutused, mille varal ta oma halvemusega võitleb, suhteliselt spontaansed ja täiesti kanaliseerimata. Kehas tekiks mingi iseäralik, halvemust väljendav tunne, keha võtaks vaistliku hoiaku, et halvemuse korvamiseks tuleb midagi ette võtta, ja inimene sooritaks pikemalt mõtlemata teo, mis pole formaalne.
Heaks näiteks on haigutamine. Inimene ei haiguta sellepärast, et ta on meelde jätnud, kuidas seda tehakse ja millised on tagajärjed. Keharakkudes tekib umbumine, mis põhjustab tunde, ning haigutus järgneb peaaegu iseenesest, tuues mängu lihased ja ergutades vereringet jääkaineid ära viima. Teine samasugune toiming on ringutamine pärast ärkamist. Kolmas niisugune on kiire, tahtmatu kratsimine või muljumine, millega me mõne kehapiirkonna ärrituse vastu võitleme. Kui inimene oli veel vaistlik, siis ajendas tema suurem füüsiline tarmukus teda praegusest energilisemalt, sagedamini ja mitmekesisemalt liigutama, mis vabalt ja loomulikult lihtsustas protsesse tema kehaorganites.
Seda näitab ka laste tegevus. Nad ei soorita liigutusi mingi kogemuse pärast ja kindlal põhjusel, vaid ainult vastuseks oma kehalistele ajedele. Pisike laps siputab ja põtkib, suurem jookseb ringi, hüppab ja keksib. Mõistuspärase täiskasvanu seisukohast on see täiesti mõttetu tegevus. Kummatigi möönab ta, et laste suhteliselt spontaansed liigutused kätkevad jõulisust, nõtkust ja graatsiat, mis pole kättesaadav ühelegi täiskasvanud inimesele.
Ehkki treenimine on mõeldav alles siis, kui inimene jõuab seisundisse, kus ta on võimeline oma hoiakuid liikumise suhtes mõistuspärastama, põhineb see siiski alati otsesel kehalisel tingitusel. Kui keegi tunneb, et on täiesti terve ja heas füüsilises vormis – ning hetkeks eeldades, et sel juhul ei teki tal sisemist vajadust täiendava liikumise järele – , siis ei võta ta niisugust hoiakut, et tuleb treenida. Mistahes mälestused treenimisest kaasa ei mängi. Kui suhe ümbritsevaga pakub rahuldust, pole inimesel soovi seda oma kehaseisundi ergutamise abil muuta.
Nii mõnigi on hästi tuttav olukorraga, et kui tema igapäevases elus pole ammu leidunud ruumi treeningute jaoks, hakkab ta end tundma täiesti tuimana ja vormist väljas. Saades niisugusest tundest mõistusega teadlikuks, võtab inimene hoiaku, et tal tuleb oma harjumusi mingite läbimõeldud kehaharjutustega mitmekesistada.
Treenimine põhineb niisiis alati otsesel kehalisel tingitusel, kuid selle puhul on eriti hästi näha, kuidas mõistuspärastunud hoiak sekkub kehaprotsesside tekkesse, pöörates pahupidi loomuliku põhjusliku seose. Kui inimene oleks vaistlikum ja tema käitumine esindaks tõesemalt tema loomulikke tarbeid või pürgimusi, – siis ajendaks juba esimene ebameeldiv seisukord, mille ajal ta ennast pahasti tunneb, selle tõrjumiseks kohaseid liigutusi. Paraku ei suuda tänapäeva inimene oma seesmistele tungidele nii vahetult vastata, isegi kui tema kivistunud harjumused ja kunstlik ümbrus seda võimaldaksid.
Seepärast ergastab teadlikkus halvast enesetundest teda esialgu ainult vaimselt. Ta hakkab oma seisukorra üle järele mõtlema, seostab selle teatavate mälestustega ja jõuab hoiakuni, et tuleb treenima hakata. Võibolla on ta varem sellega tegelnud, võibolla lugenud asjakohaseid artikleid või pidanud nõu oma arstiga – igatahes suunab teda hoiaku võtmisel omaenda või kellegi teise kogemus. Seejärel tuleb tal võtta hoiak konkreetse treenimiskava suhtes. Võibolla on vaja millegi vahel valida ja midagi kõrvale jätta – ning jällegi mängivad kaasa nii kehaline tingitus kui ka kogemus.
Kui inimene näiteks avastab, et ta läheb paksuks, siis eelistab ta harjutusi, mis on mõeldud kehakaalu vähendamiseks. Kui viga on selles, et ta selg hakkab kühmu tõmbuma, siis lähtub tema valik sellest – ja nii edasi. Kuid valikut, mille ta sedasorti kaalutluste alusel teeb, suunab tema mälu. Treenimiskava peab olema niisugune, mida ta võib endale lubada: sportima peab ajal ja tingimustel, mida elurütm võimaldab, ning see ei tohi põhjustada tüli ega seada teda halba valgusesse inimeste ees, kelle hea arvamus on talle tähtis. Tema hoiak erinevate sportimisvõimaluste suhtes esindab kõiki selliseid arvestusi, ja need piiravad kehalist tingitust. Lõpuks tekib eelistav hoiak võimaluse suhtes, mis kõige enam vastab tarviduse ja selle piiritluste sulamile.
Aga kui ta valitud harjutusi tegelikult sooritama hakkab, nurjab tema mõistuspärastunud hoiak nende suhtes palju nende kasulikust toimest. See johtub kõigepealt asjaolust, et kehaliigutusi põhjustavate protsesside loomuliku käigu vastaselt saab iga liigutus alguse väljaspool inimest ennast. Aje treenimiseks tärkas inimeses eneses, aga eriotstarbelised liigutused, mida ta teeb, on talle väljastpoolt peale pandud. Kui ta valib spetsialisti koostatud kava, on liigutuste vorm, laad ja ajastamine talle üksikasjalikult ette kirjutatud.
Kui