nagu varem. Nagu ennegi, puutub ta kokku loodusjõudude, ühiskondlike jõudude ja kaasinimestega. Kui nõnda, siis vastab ta neist saadud muljetele ka nüüd hoiakutega, mis väljendavad tema hinnangut neile ning endale nende suhtes.
Kuidas tekib näiteks vastav hoiak toidu suhtes? Inimene peab jätkama söömist, aga kui ühendus, kuhu ta kuulub, kirjutab ette teatud toidud – nagu see mitmete usuliste ja sõjaväeliste ühenduste puhul ongi – , siis ei arvesta ta oma isiklike eelistuste või maitsetega. Need on endiselt olemas. Kuid ühendus tavatseb otsustada, et maitsetele ja eelistustele järeleandmine on nõrkus, aplus või muidu sobimatu. Järelikult võtab mandunud tüüp omaks hoiaku, et maitsvad toidud on kahjulikud – teisisõnu, mõjustav surve tõrjub täiesti kõrvale tema konkreetse kehalise tingituse ja surub peale hoiaku, mis on tema suhtes sootuks vale.
Mis juhtub väljastpoolt ühendust pärinevate seltskondlike kommete ja tavadega? Mandunud tüübi päritolu ja haridus võisid (enne mõjustamisega nõustumist) sisendada talle tõekspidamisi kommete ja seltskondliku viisakuse suhtes. Jällegi taunib ühendus neid harjumusi kui sobimatuid, ja selle liige võtab tehtud ettekirjutuse omaks. Kui antaks voli tema mõistuspärastunud seisundile, suunaks see teda just niisuguseid kombeid järgima. Kuid mõistuspärasus tõrjutakse kõrvale. Hakatakse peale suruma hoiakut – mille ta omaks võtab – , et selline kombekus on häbistav.
Mis toimub hoiakuga teiste inimeste suhtes? Varem toimisid nende vahel võistluslikud ehk konkurentsisuhted, mis tähendasid nii kokkukuuluvustunnet ja mõistuslikku külgetõmmet kui ka tõrjuvat hoiakut ja mõistuspärast vastumeelsust.25 Selliste suhete jätkumiseks tuleks tal aduda, mida tema keha kaasinimeste suhtes tingib või kuidas mõistus seda hoiakut suunab. Ent nüüd mängib kaasa mõjustamine, seepärast jagunevad kõik inimesed kaheks: need, kes tunnustavad käsitust, millel mõjustav ühendus rajaneb, ja need, kes ei tunnusta. Esimeste suhtes on tema hoiak seltsimehelik. Nemad on ühenduse osakesed nagu ta isegi ja ükski nende hoiak pole talle vastuvõtmatu. Kuid ülejäänud on temast ära lõigatud. Tal ei ole nendega kokkupuutepunkte. Nende hoiakud on vastuolus käitumisega, mille mõjustav surve ette kirjutab, ning järelikult kõiguvad tema hoiakud nende suhtes põlgusest vihkamiseni – vastavalt sellele, kas nad on ohutud või ähvardavad ühendust, mida ta on hakanud esindama. Niisugusel hoiakul pole midagi tegemist tema eriomase kehaseisundi või vaimulaadiga. See kuulub, nagu ta isegi, tervenisti ja ainuüksi ühendusele.
Tulles tagasi mundrikandmise juurde, mida ühendus nõuab, näeme, et ette kirjutatakse isegi hoiak liigutuste suhtes. Kui on tegemist sõjaväemundriga, siis tähendab mundrikandja hoiak, et vabalt ja sundimatult kõndides võiks ta mundrit ja Teenistust häbistada. Füüsiline väsimus või tervislik seisukord (kui ta tohiks neid väljendada) võiksid panna teda jalgu järele vedama või ebakindlalt seisma. Kuid talle on peale surutud hoiak, et selline käitumine oleks sihilik, mõeldud häbistama mundrit ja Teenistust, mida munder esindab.
Niisiis tõrjub mõjustatud hoiak kehalise tunde ja vaimsed kaalutlused kõrvale. Sõjaväelane võtab end kokku, et sammuda nii jäigalt ja reipalt, nagu tema väljaõpe ette näeb. Kui oleks tegemist usulise ühenduse rüüga, väljendaks seda kandva inimese hoiak, et sõjaväeline rüht on arrogantne, vaba ja sundimatu lonkimine aga aukartusetu. Millised ajed tema sisimast ka ei lähtuks – siiski astub vaimulik isik malbelt ja tagasihoidlikult, esindades mitte iseennast, vaid oma seisust. Tema hoiak muude kõndimisviiside suhtes kõigub vastumeelsusest vihkamiseni – vastavalt sellele, kas too kõndimisviis on kõigega, mille eest seisab religioon, tühises või suures vastuolus.
Millises järgus mõjustatud inimese suhe ümbritsevaga ka poleks, – kõiges, mida ta teeb, on tal hoiak, mis ei peegelda teda ennast või tema kogemusi, vaid ühenduselt saadud väljaõpet. Et ühendust peegeldavad hoiakud ei alga inimesest enesest, siis võib ta neid tõhusalt tagasi peegeldada ainult määral, mil nad on talle peale surutud. See tähendab, et ta ei saa olla algusest peale võimekas liige. Tal tuleb alluda rangele korrale ja teha läbi mehaaniline väljaõpe, enne kui tema kehasüsteem ja mälu etteantud mudeleid kõrvalekaldumatult järgima hakkavad. Jõudes ülima võimekuseni, lakkab ta sisuliselt inimesena olemast. Siis on ta kõigest mõjustava ühenduse liige, selle osake – teenistusvalmis tööriist kõige jaoks, mida iganes kästakse.
Selliste hoiakute ja neist tuleneva käitumise vaatevinklist pole tõelisusel mingit tähtsust. Inimese puhul on tõeline see, mida ta ise kui teadvuslik organism ümbritseva suhtes esindab. Ümbritseva puhul on tõeline see, mida ta tähendab inimesele kui teadvuslikule organismile, kellele on omane teatud vastupanu- ja enese maksmapaneku võime ümbritseva suhtes. Vaadeldava inimolendi hoiakutes pole sellest enam märkigi. Talle läheb korda vaid sümboolne käsitus, mida mõjustav ühendus esindab. Ta hoiakud väljendavad ühenduse suhteid ümbritsevaga. Kui nende kahe vahel esineb sobimatust, korvatakse see inimese arvel – tema allasurumise ja mõõtkavasse ning eeskujudega sobitamise kaudu.
Juba tõsiasi, et käsitus on sümboolne, osutab, et tal pole olevikulist ega minevikulist väärtust. Sümboolsena on ta igast kogemusest lahutatud. Seepärast ei saa tal olla ka mingit tulevikulist väärtust, mida inimliku arutlemis- ja järeldamisvõime abil hinnata võiks. Teiste sõnadega, ta on seotud mingi väljamõeldud ajalise väärtusega – nagu religioosne käsitus “tulevasest elust” ja “igavikust” või mõne majandusteooria “tuhandeaastane riik”.
Kui inimese hoiakud esindavad sõjaväelist traditsiooni, pole ajalise väärtuse määramatus nii ilmne. Kummatigi ei saa ühtki traditsiooni seostada kindlate kogemustega. See on vormitult välja kujunenud terve ajalooperioodi jooksul. Seda ei hoita alal mingi kindla ja mõõdetava aja vältel. Õigupoolest on see tegelikkusest irdunud samapalju, kuipalju inimene on irdunud iseendast.
Tõime seni piltlikkuse huvides näiteks mandumise lõppjärku jõudnud olendeid, kes on valmis end mõjustava reeglistiku igale juhisele sõgedas innukuses loovutama. Tänapäeval kohtab sellist tüüpi harva. Mõnigi fanaatik on jõuliselt egoistlik ja kasutab traditsiooni, ideed või teooriat, et rahuldada mõnd vastupandamatut mõistuspärast iha – näiteks võimujanu, soovi teisi mõjutada, vajadust tõmmata endale tähelepanu ja olla austatud või teisi selliseid kiusatusi.
Meie päevil kohtab sagedamini inimest, kes on suures osas säilitanud võime oma käitumist mõistuspäraselt suunata, ent siiski jõudnud piirini, kus allakäik läheb üle mandumiseks. Ta hoiab oma arvamustest põikpäiselt kinni, kuid ta väärtushinnangud on muutunud ebaselgeks. Ta võib oma tarvidusi ja ihasid täpselt kirjeldada, aga oskab neid tõelise ümbrusega vaid segaselt ja umbmääraselt suhestada. Ta pole valmis end mõjustamisele loovutama, kummatigi on tal ähmane teadlikkus mingi välise kontrolli vajalikkusest. Sellest johtub, et inimeste mõjustamise süsteemid on küll välja kujunenud, kuid nad pole selgepiirilised ega läbinisti autokraatlikud. Nad lubavad kõigil, kes neile kuuletuvad, mõningal määral kehtestada oma Mina.
Kuid inimeste kalduvus ennast mõjustada lasta on muutunud täiesti ilmseks ja ühiskondlik elukorraldus pakub neile selleks rohkesti võimalusi. Mõjustamise momenti sisaldab näiteks keha allutamine mingile mehhaanilisele seadmele. Selgitagem seda umbes samasuguse näite varal nagu mõistuspärastunud hoiakut treenimise suhtes. Eeldagem, et inimene, kes on järginud kindlat elurütmi, muutub teadlikuks tarvidusest treenida, tõrjumaks teatud nähtusi, mis on hakanud ilmnema tema kehasüsteemis.
Puhtalt mõistuspärastununa oskas ta langetada otsuse sportimisviisi suhtes, mis tema kehaseisundi ja muude asjaoludega kõige paremini sobis. Aga kui inimene pole enam selgete mõistuspäraste protsesside staadiumis, siis on arusaadav, et kuigi ta tajub sportimise kui sellise vajalikkust, pole ta võimeline end sel määral kehtestama, et iseseisvalt sobivat viisi valida. Ta vajab mitte just otsest juhtimist, vaid teatud järelvalvet. Võibolla mõjustab teda mõni hoolikalt sõnastatud reklaam. Mida võimukam ja sundivam sõnastus,