toime tulla. Inimeses tekib sisemine vastuolu: ühelt poolt tahab ta mäge ületada, teiselt poolt ei jätku tal selleks kehalisi varusid. Ta võtab vaistliku hoiaku, et on vaja muretseda välist abi, seejärel valvsa hoiaku abivahendi leidmiseks ning lõpuks, kui see on leitud, otsustava hoiaku, et seda tuleb kasutada.
Sel hetkel kaotab ronija oma senise iseseisvuse, – ning kuna vaist väljendab ainult inimese iseväärtust, ei saa ta keppi kasutades olla üksnes vaistust vallatud. Kepp suunab vaistlikku toimimist, seades selle piiridesse, milles keppi on võimalik kasutada. Seepärast ei esinda kepi võtnud inimese hoiak ümbritseva suhtes ainult teda ennast, vaid esindab teda niisugusena, milliseks ta kepi seatud tingimustele alludes muutub. Antud olukorras pole tema käitumine ainult tema enese teha.
Muidugi ei saa ka kepp oma kasutaja üle täielikult valitseda. See peab omakorda alluma kehasüsteemi seatud tingimustele. Kui inimese käed on kanged, tarvitab ta keppi teisiti. Abivahendi kasutamise iseärasused on tingitud vastava tegevusega seotud kehaosade või – piirkondade iseärasustest.
Teiste sõnadega, nüüd sõltub mäkketõusja hoiak ümbruse suhtes kahest tegurist: tema enese kehaline tingitus ja see kepp. Aga see, kuipalju abivahend inimest mõjutab, on täpses vastavuses tema vilumusega selle kasutamises. Vilumatuna kipuks ta tegema tavalisi liigutusi, ja kuna pole tõenäoline, et need on kõige kohasemad, siis ei tuleks asi tal kõige paremini välja. See tähendaks, et ta ei looda eeskätt kepile, vaid ülekaalus on tema kehaline tingitus. Vilununa tunneks ta kõiki selle võimalikke kasutusviise. Varasemad, mällu talletunud kogemused ütleksid talle, kuidas tavalisi liigutusi kõige paremini teisendada, ja ta alluks kepi seatud tingimustele parimate võimalike tulemustega.
Viimatimainitud juhul on inimese ümbrusehoiaku valdavaks teguriks (ja suunab seda) tema kogemusmälu. Ka nüüd on hoiaku aluseks kehaline tingitus, kuid kepi võtmiseks sellest üksi ei piisa. Kehaline tingitus määrab, et inimene peab võtma kepi, ja allub seejärel suunavatele mälestustele selle varasemast kasutamisest. Meil jääb üle vaid tõdeda, et mäkketõusja hoiak on mõistuspärastunud. Tema loomulik arukus on allutatud vilumusele, mis on tuletatud formaliseeritud mälestuse kujul kulmineeruvate varasemate kogemuste kordamisest.
Mõelgem järele, mida hoiak sel juhul sisaldab. Kuni hoiak esindab kehalist tingitust, kajastab ta ka inimese väärtust. Aga ta ei kajasta seda täpselt samamoodi nagu vaistlik hoiak. Nüüd ei tarvitse keha kogu väärtus esindatud olla, sest kepp piirab keha enese täieliku väärtuse avaldumist. Inimene ei saa oma energiaväärtust enam täiesti vabalt väljendada. Kui kepp tema väljendust suunab, peab ta osa oma energiast alla suruma. Nii et kuigi hoiak esindab kehasüsteemi, ei piirdu ta sellega. Keha on hoiakut tingiv tegur. Peale selle esindab hoiak keppi, nii otseselt kui kaudselt. Otseselt niivõrd, kuivõrd mäkketõusja seda tõepoolest kasutab, et kepi varusid enda omadega vajalikul otstarbel ühendada. Kaudselt, kuivõrd mälestus kepi varasemast kasutamisest mängib suunavat osa.
Siinkohal osutame, et mängu tuleb teadlikkus toimuva ajalisest väärtusest. Vilumus sõltub mälestustest. Kui inimene võtab mõistuspärase hoiaku, on ta ajalistest väärtustest täiesti teadlik, kuna loodab, et varasemate sündmuste tulemused suunavad tema nüüdseid toiminguid. Sisuliselt arutleb ta nii: “Kepi kasutamine aitas mind eelmine kord. Järelikult võib see mind nüüdki aidata, kui ma kasutan seda samuti nagu enne.” Niisiis on erinevus selle ja eelmise korra vahel talle selge ja ta on võimeline nendevahelist aega mõõtma ning sõnadega väljendama – on see pikk või lühike.
Võime näha, et ühtlasi sugeneb võetud hoiakusse petlikkuse alge. Mälestus seostub kehalise seisukorraga, mis iseloomustas inimest siis, kui ta keppi eelmine kord kasutas. Kehaseisund pole püsikindel, seepärast võis kehaline tingitus olla tookord teistsugune. Kummatigi laseb inimene mälestusel sellest, kuidas ta käitus teistsuguse tingituse puhul, piiritleda oma nüüdset hoiakut. See tähendab, et nüüd ei ole hoiak kehalise seisukorraga päriselt kooskõlas.
Samuti näeme, et hoiak muutub formaalsemaks. Enne oli see vaba kõigist piirangutest peale tolle, mida kätkes suhe ümbritsevaga. Nüüd peab see teatud määral järgima mällu talletatud mudelit. Meie näite korral ei saa niisugune formaalsus mäkketõusja ilmutuste valikut eriti palju piirata, kuid teatav kanaliseeritus esineb siingi. Võib aimata, et koos jätkuva mõistuspärastumisega kaotavad inimese eluavaldused (ehk – ilmutused) oma mitmekesisusest ning väljendusvabadusest nii mõndagi.
Kanaliseerimine leiab aset ka kehas. Nagu vaistlikugi hoiaku puhul, saadakse aruka hoiaku võtmiseks vajalik energia vereringe vahendusel. Kuid vaistlikus hoiakus oli kogu kehasüsteem võrdselt esindatud. Ei muutnud asja, kui järgnevas tegevuses kasutati ainult keha üht osa, näiteks kätt eraldi. Hoiak ei tähendanud, et tuleb kasutada just nimelt kätt, vaid et tuleb midagi teha, korvamaks halvemust, millest andis teada mingi iseäralik tunne. Otsustades, et tuleb midagi teha, väljendas keha oma rakusüsteemi kui terviku arukust, seepärast kajastusid hoiakus nii süsteemi tarvidused kui ka rakkude suutlikkus seda tegevust toetada. Aje, mis pani hoiakut võtma ja järgnevat tegevust sooritama, kulges seestpoolt väljapoole. See kõneles kogu kehasüsteemi kui ühtse olemusvormi nimel. Asjasse puutusid vaid tema ümbrusesuhe ja vereringe energiaväärtus.
Nüüd on teisiti. Mälestus (see tähendab, mälu) hakkab kehalist tingitust hoiaku võtmisel suunama. Mälestus aga on eriomaselt suhestatud tolle üksiku kehaosaga – antud juhul käega – , mis oli abivahendi kasutamisse eriomaselt kaasatud. Selle asemel, et hoiak esindaks kõiki kehasüsteemi osi võrdselt, esindab ta ennekõike kätt. Kuid vereringe kõneleb kehasüsteemi kui terviku nimel. Käe eriline esindamine on talle lisakoormaks. Ning lisakoorma pealepanek toimub loomulikule vastupidises suunas. Selle asemel, et hoiak saaks alguse seespool, teadvuslikkuses, kulgeks väljapoole ja kulmineeruks tegevuses, nagu toimub vaistliku tingituse korral, algab hoiaku mälupärane suunamine käelt ja kulgeb sissepoole, teadvuslikkusesse. Seesmise teadvuslikkuse loomulikud protsessid peavad kohanema mälu antud juhistega.
Teiste sõnadega langeb inimese seesmine teadvuslikkus (mis peaks olema orgaanilise tervikuna kooskõlastatud süsteemi sisehääl) ühe kehaosa erilise eelmõju alla. Ning see eelmõju ei esinda sellele hetkele omast suhet ümbritsevaga, vaid varasemat suhet ajast, mil omandati kogemus, kuidas keppi kasutatakse. Aga kui kellegi hoiak esindab mälestust, elab ta teatud määral minevikus. Võiksime öelda, et minevik on söövitanud inimese ellu kanali, mille kaudu ta jätkab tema käitumise suunamist. Nagu näha, hakkab inimene mälust pärineva suunamise sagenedes (ehk järkjärgulise mõistuspärastumise tõttu) üha enam minevikus elama. Ja et niisuguses suunamises kätkeb petlikkuse alge, muutuvad inimese hoiakud tema ja ümbruse tõeliste suhete taustal üha petlikumaks.
Hoiak, mida juhivad mälestused, on niisiis formaalne ja kanaliseeritud. Kuna ta esindab kätt eraldi, peitub temas ka kehalise ebaühtluse alge. Kui mälestus kätkeb käe teisenduses, mille tekitas kepi varasema kasutamise kogemus, siis ei saa ta kuuluda kogu kehasüsteemile. Ja kui mälestust ei loonud sedasorti tegevus, mis kulmineerub seestpoolt väljapoole, siis ei esinda ta kehasüsteemi vaistlikku võimelisust. Ta pigem piirab kui avardab keha pürgimusi, – teisisõnu, ta on midagi võõrast, mille käsi on omandanud, aga mida ülejäänud keha ei jaga.
Keha, mis järgib oma seesmisi kasvu- ja avanemispürgimusi, on alati õigete proportsioonidega. Iga teisendus, mis on tema mõnele osale väljastpoolt peale surutud, toob järelikult kaasa ebaühtluse. Ja iga hoiak, mis esindab niisugust ebaühtlust, peab seda peegeldama.
Ebaühtlus, petlikkus ja minevikuväärtustele toetumine muudavad määral, mil inimese hoiak neid esindab, küsitavaks selle, kuidas ta tõelisusest aru saab. Hoiak on niihästi objektiivne kui ka subjektiivne. See tähendab, et ta on ümbritsevaga vastakuti nagu ka hoiaku võtja. Inimelus ja inimese suhetes mingi konkreetse ümbruse-ilmega on tõeline see, kui võrdne on tema väärtus ümbruse väärtusega täpselt sel hetkel, mil vastav ilme talle ilmub. Võrdsuse astmest oleneb, kui vabalt ja täielikult inimese kehasüsteem oma elujõul tegelikult väljenduda lubab.
Muud