mehaanilisi, kasulikkusel rajanevaid põhjusi.
See “inglispärane” põhjuste liik pole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka liiga kitsas. Esiteks piirab ta võimalikud seosed protsessidega, mis toimuvad algusest lõpuni maakera pealispinnal. Sellega jäetakse arvestamata kõik suured kosmilised suhted Maa elunähtuste ja päikesesüsteemi või üldse tähemaailma sündmuste vahel, ning eeldatakse midagi täiesti võimatut: nagu võiks maakera pealispind olla igakülgselt isoleeritud looduslike protsesside toimumispaik. Peale selle eeldatakse, et seoseid, mida ei saa kindlaks teha virge teadvuse tänaste meetodite – tajumise ja mõtlemise – ning nende rafineeritud abivahendite, instrumentide ja teooriate abil, polegi olemas.
20. sajandi loodusajalooline mõtteviis saab 19. sajandi omast erinema selle poolest, et pealiskaudse põhjuslikkuse süsteem, mille juured ulatuvad tagasi barokiajastu ratsionalismini, asendatakse puhta füsiognoomikaga. Me oleme skeptilised kõigi põhjuslikult seletavate mõtteviiside suhtes. Me laseme asjadel rääkida ja piirdume neis valitseva saatuse äratundmise ning tema esinemiskujude vaatlemisega, milliste põhjendamine ei kuulu inimliku arukuse toimevalda. Ülim, mida suudame saavutada, on leida need põhjuseta, otstarbeta, lihtsalt eksisteerivad vormid, millel muutlik loodusepilt rajaneb. 19. sajandi jaoks tähendas mõiste ‘areng’ elu edenemist üha suurema otstarbekuse suunas. Leibniz oma väga olulises “Protogaias” (1691), mis tema uurimuste alusel Harzi hõbedakaevanduste kohta visandab Maa ürgajaloo läbinisti Goethe vaimus, ja Goethe ise pidasid selle all silmas vormilist täiustumist. Goethe mõiste ‘vormitäius’ ja Darwini mõiste ‘evolutsioon’ on sama vastandlikud nagu saatus ja põhjuslikkus, kuid ka saksa ja inglise mõtlemine ning viimaks Saksa ja Inglise ajalugu.
Kõige veenvamalt räägivad Darwini teooriale vastu paleontoloogia uurimistulemused. Leitud kivistised saavad lihtsa tõenäosuse kohaselt moodustada vaid väljavõtukogumi – olla üksnes pistelised proovid. Niisiis peaks iga näidis kujutama endast erinevat arenguastet. Oleksid vaid “üleminekud”, piire ja seega liike ei oleks. Selle asemel aga leiame läbi pikkade ajavahemike ulatuvaid täiesti kindlaid ja muutumatuid vorme, mis pole hoopiski arenenud otstarbekalt, vaid ilmuvad järsku ja otsekohe lõplikul kujul, ning ei teisene veelgi otstarbekamaks, vaid muutuvad harvemaks ning kaovad, samal ajal kui esile tulevad juba hoopis teised vormid. Selleks, mis ikka suuremas vormirikkuses välja kujuneb, on elusolendite suured klassid ja liigid, mis praeguses rühmitamises on olemas algusest peale ja ilma mingi üleminekuta. Näeme, kuidas kalade hulgas astuvad ajaloo esiplaanile kõigepealt kõhrkalad oma lihtsate vormide ja arvukate liikidega, ning kuidas nad seejärel pikkamisi taanduvad, sellal kui kalatüübi täiuslikuma vormi panevad aegamisi valitsema luukalad. Sama kehtib sõnajalgade ja osjade algelise vormi kohta, mille viimased liigid on tänapäeval õistaimeliste täisarenguni jõudnud taimeriigis peaaegu kadunud. Kuid puudub igasugune tegelik alus, et oletada siinkohal otstarbekaid ja üldse nähtavaid põhjusi.12 Saatus on see, mis kutsus esile elu kui sellise, üha kasvava vastandlikkuse taime- ja loomariigi vahel, iga üksiku tüübi, liigi ja laadi. Ja koos nende olelusega on ühtlasi antud teatav vormienergia, mille varal vorm kas jääb täiustumise jätkudes puhtalt püsima või muutub nõrgaks ja selgusetuks ning laguneb paljudeks alaliikideks, ja ühteaegu on antud selle vormi eluiga, mida juhus võib küll lühendada, aga mis muidu viib liigi loomuliku vanaduse ja kustumiseni.
Mis puutub inimesse, siis näitavad diluviaalsed leiud üha selgemini, et kõik tookord esinenud vormid on praegustega vastavuses ega ilmuta vähimatki märki arengust otstarbekama ehitusega tõu poole, ning igasuguste tertsiaarsete leidude puudumine osutab ikka rohkem sellele, et inimese eluvorm nagu iga teinegi võlgneb oma päritolu ootamatule muutumisele, mille puhul küsimused “kust?”, “miks?” ja “kuidas?” jäävad läbitungimatuks saladuseks. Tõepoolest, kui oleks olemas evolutsioon inglise mõttes, siis ei saaks olla ei üksteisest eraldatud mullakihte ega eraldi loomade klasse, vaid üksainus geoloogiline mass ja elavate üksikvormide kaos, mis olelusvõitlusest üle on jäänud. Kuid kõik, mida me näeme, viib meid veendumusele, et ikka ja jälle toimuvad taime- ja loomaelu olemuses sügavad ja väga ootamatud muutused, mis, olles kosmilist laadi, ei piirdu kunagi maa pealispinnaga, ning mis inimese taju ja taipamise jaoks oma põhjuste poolest või üleüldse tundmatuks jäävad.13 Ja niisamuti näeme, kuidas need kiired ja sügavad muutused sekkuvad suurte kultuuride ajalukku, ilma et kuidagi saaks juttu olla nähtavatest põhjustest, mõjudest ja eesmärkidest. Gooti stiil ja püramiidide stiil tekkisid niisama äkki nagu Hiina imperialism Shi Huangdi valitsuse all ja Rooma oma Augustuse ajal, või nagu tekkisid hellenism, budism, islam, ja täpselt niisamuti on lood sündmustega, mida tuleb ette mistahes olulise üksikisiku elus. Kes seda ei tea, pole inimesetundja, ennekõike ei tunne ta lapsi. Iga tegus või vaatlev olelus areneb täiuse suunas epohhide kaupa, ning just selliseid epohhe tuleb oletada päikesesüsteemi ja kinnistähtede süsteemi ajaloos. Nii maakera kui eluslooduse kui ka vabalt liikuva looma saamislugu on sedalaadi epohh, ning just sellepärast saladus, millega meil sellisel kujul leppida tuleb.
See, mida me inimesest teame, jaotab tema oleluse selgesti kaheks suureks ajastuks. Esimest piiritlevad meie pilgu jaoks ühelt poolt too sügav katkestus planeedi saatuses, mida me praegu nimetame jääaja alguseks, ja mille puhul me suudame Maa ajaloos kindlaks teha ainult seda, et siin leidis aset mingi kosmilist laadi muutus; teiselt poolt Niiluse ja Eufrati äärsete kõrgkultuuride sünd, mis järsku muudab teiseks kogu inimelu mõtte. Me näeme kõikjal teravat piiri tertsiaari ja diluuviumi vahel, ning viimasest siinpool leiame inimese olevat väljakujunenud tüübi, kes tunneb kombeid, müüte, kunsti, ehteid, tehnikat, ja on niisuguse kehaehitusega, mis pole sellest ajast saadik märgatavalt muutunud.
Me seostame esimest inimajastut primitiivse kultuuriga. Ainuke piirkond, kus sedalaadi kultuur (küll väga hilises vormis) on kogu teise ajastu kestel ja veel praegugi elusa ja üsna puutumatuna säilinud, on Loode-Aafrika. Selle selge äratundmise eest võlgnetakse tänu Leo Frobeniusele, kes lähtus eeldusest, et siin jäi kõrgkultuuride mõjust vabaks kogu algelise elu maailm ja mitte ainult muist algelisi hõime. Seevastu rahvaste psühholoogia uurijad (Völkerpsychologen) otsivad innukalt kõigist viiest maailmajaost rahvakilde, mille ühisosa seisneb puht-negatiivses tõsiasjas, et nad elavad kõrgkultuuride keskel, ilma neist seesmiselt osa võtmata. Need on niisiis osalt mahajäänud, osalt alaväärtuslikud, osalt mandunud hõimud, kelle eluavaldusi pealegi vahet tegemata kokku segatakse.
Primitiivne kultuur oli tugev ja terviklik, ülimalt elav ja mõjus, nüüd aga erineb ta nii väga kõigest, mis hingeliste võimalustena kuulub meile, kõrgkultuuri inimestele, et võib kahelda, kas nende rahvaste praeguse oleluse ja virgeoleku laadi põhjal, kellena varasem ajastu sügavalt praeguse sisse ulatub, on üldse võimalik teha järeldusi vanema seisundi kohta.
Juba tuhandeid aastaid on inimese virget teadvust mõjutanud tõsiasi, et alaline kokkupuude hõimude ja rahvaste vahel on midagi endastmõistetavat ja igapäevast. Kuid esimese ajastu puhul peame arvestama sellega, et äärmiselt kasina arvu väikeste salkadena oleledes pidi inimene täiesti kaduma maastiku lõputusse avarusse, mille ilmet valitsesid suurte loomakarjade vägevad hulgad. Leidude vähesus tõestab seda täie kindlusega. Homo aurignacensis’e ajal hulkus Prantsusmaa pinnal ringi vahest tosin mõnesajapealist hordi, kelle jaoks oli ülimalt muljetavaldav sündmus, kui nad märkasid, et on olemas teisigi inimesi. Kas me oskame üldse kujutleda, milline oli elu peaaegu inimesteta maailmas? Meie, kelle jaoks kogu loodus on ammugi muutunud massilise inimkonna tagapõhjaks? Kuidas pidi maailma-teadvus teisenema, kui lisaks metsadele ja loomakarjadele kohati maastikul ikka sagedamini inimesi, kes olid “täiesti nagu meie ise”! Inimeste hulga kahtlemata väga järsk suurenemine, mis tegi “kaasinimesest” pideva igapäevase nähtuse, asendades hämmastava mulje rõõmu- või vaenutunnetega ja kutsudes seeläbi iseenesest esile täiesti uue kogemuste ning tahtmatute ja vältimatute suhete maailma, võis inimhinge ajaloos olla kõige sügavam ja tagajärjekam sündmus. Alles võõra eluviisi varal saadi nüüd teadlikuks enda omast, ning ühtlasi lisandus suguvõsa-sisesele liigendusele kogu hõimude omavaheliste suhtlusvormide rikkus, mis algelist elu ja mõtlemist siitpeale täielikult valitseb. Võime arvata, et tookord tekkisid väga lihtsatest meelelise suhtlemise liikidest