otsaga rasupunne. Meie tüdruk-olemise kestev projekt näis nõudvat veidrat ja täpset hoolt.
Täiskasvanuna paneb mind imestama kogu see ajahulk, mille ma ära raiskasin. Pidusöömingud ja näljapäevad, mida maailm pidi meile pakkuma, stardiloendused, millega ajakirjad õhutasid meid valmistuma esimeseks koolipäevaks kolmkümmend päeva ette.
28. päev: tee näole avokaado- ja meemask.
14. päev: katseta oma meiki eri valguse käes (loomulik, kontorivalgustus, hämarus).
Püüdsin toona iga hinna eest endale tähelepanu tõmmata. Riietusin nii, et äratada enda vastu armastust, sikutasin kaelust madalamale ja alati, kui välja läksin, manasin näole uneleva ilme, mis pidi osutama paljutõotavale mõttesügavusele, juhul kui keegi oleks mulle pilgu heitnud. Kord lapsena olin osalenud heategevuslikul koeranäitusel ja kõndinud ringi, ilus kolli, siidrätik ümber kaela, rihma otsas. Kui põnevil ma olin mulle usaldatud etteaste üle: kuidas ma läksin võõraste juurde ja lasin neil koera imetleda, näol leplik ja püsiv naeratus nagu müüjannal, ning kui tühjalt ma end tundsin, kui see läbi sai, kui kellelgi polnud enam vaja mind vaadata.
Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin ennast ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
Tol päeval pargis nägin Suzanne’i ja teisi esimest korda. Olin sõitnud sinna rattaga, grillilt tõusva suitsu järgi. Keegi ei rääkinud minuga peale mehe, kes väsinud niiske särina saatel burgereid restide vahele surus. Tammede varjud libisesid üle mu paljaste käsivarte, mu rohu sisse kukkunud ratta. Kui üks vanem, kauboikaabuga poiss mulle otsa jooksis, aeglustasin meelega sammu, et ta minuga veel kord kokku põrkaks. Sellist flirti oleks Connie harrastanud, nagu sõjaväemanöövrit.
„Mis sul viga on?” pomises poiss. Tegin suu lahti, et vabandust paluda, kuid tema oli juba läinud. Nagu oleks ta teadnud, et mida ma ka öelnud poleks, tal ei olnud tarvis seda kuulda.
Ees haigutas põhjatult tühi suvi – hajusad päevad, tundide üksluine jada, mu ema, kes liikus majas ringi nagu võõras. Olin mõne korra isaga telefonis rääkinud. Ka talle oli see ebamugav. Ta esitas mulle veidralt ametlikke küsimusi nagu keegi kauge onu, kes ei tea minust muud kui rida teistelt kuuldud fakte: Evie on neliteist, Evie on lühike. Vaikusehetked meie vahel poleks olnud nii piinlikud, kui neis oleks olnud pisut kurbust või kahetsust, aga asi oli hullem – kuulsin isa häälest, kuidas ta lahkumise üle rõõmustas.
Ma istusin üksinda pingil, salvrätid põlvedele laotatud, ja sõin hamburgerit.
See oli esimene lihatoit üle pika aja. Mu ema Jean oli neli kuud pärast lahutust liha söömisest loobunud. Ta oli loobunud veel paljust muust. Läinud oli see ema, kes kontrollis, kas ma ostan igal sügisel uue aluspesu, ema, kes pani mu valgeid allakeeratava äärega sokke paarikaupa kokku nii õrnalt, nagu oleksid need kanamunad. Kes oli õmmelnud mu nukkudele pidžaamasid, mis sobisid, kuni täpselt samasuguste pärlmutternööpideni välja, minu omadega. Nüüd asus ta hoolitsema omaenda elu eest sama innukalt, nagu kooliplika lahendab rasket matemaatikaülesannet. Igal vabal hetkel tegi ta venitusharjutusi. Tõusis varvastele, et treenida sääremarju. Ta põletas viirukit, mida müüdi fooliumpakendis ja mis pani mul silmad vett jooksma. Ta hakkas jooma mingit uut, aromaatsest puukoorest tehtud teed ning liikus jalgade lohinal seda rüübates majas ringi, katsudes hajameelselt oma kõri, nagu oleks ta paranemas pikaajalisest haigusest.
Vaevused olid ebamäärased, aga ravi oli konkreetne. Tema uued sõbrad soovitasid massaaži. Nad soovitasid soolavanne sensoorse isolatsiooni kambris. Nad soovitasid e-meetreid, geštaltteraapiat, toitumist üksnes täiskuu ajal mulda pandud suure mineraalsusega köögiviljadest. Ma ei suutnud uskuda, et mu ema nende nõu kuulda võtab, kuid ta kuulas kõiki. Püüdles õhinal igat eesmärki, asus ellu viima igat plaani, uskudes, et lahendus võib tulla ükskõik kust ja ükskõik millal, kui vaid küllalt pingutada.
Ta otsis senikaua, kuni midagi peale otsingute enam polnudki. Alamedas elav astroloog ajas ta nutma, kui rääkis tema tõusumärgile langenud pahaendelisest varjust. Teraapiad hõlmasid sedagi, et tuli viskuda polsterdatud ja võõraid täis ruumi ning keerelda, kuni millegi otsa sattusid. Ta tuli koju, naha all hägusad plekid, sügavale lihasse ulatuvad verevalumid. Ma nägin, kuidas ta neid peaaegu kiindumusega puudutas. Üles vaadates ja minu pilku kohates ta punastas. Tema juuksed olid värskelt valgendatud, haisesid kemikaalide ja kunstliku roosilõhna järele.
„Kas need meeldivad sulle?” küsis ta pügatud otsi sõrmedega riivates.
Noogutasin, kuigi selle värviga nägi ta nahk välja, nagu oleks tal kollatõbi.
Ta muutus iga päevaga. Pisiasjades. Ta ostis oma teraapiarühma naistelt käsitöö-kõrvarõngaid, tuli koju, algelised puutükid kõrvas kõlkumas, piparmündikommi karva emailitud käevõrud randmetel kõlisemas. Ta hakkas silmade ümber tõmbama kontuurjooni, hoides silmapliiatsit enne tulemasina leegi kohal. Ootas, kuni see pehmeks läks ning ta sai joonistada kummagi silma ümber kriipsud, mis andsid talle rauge egiptlanna välimuse.
Õhtuks välja minnes peatus ta mu ukselävel, seljas õlgu paljastav tomatpunane pluus. Ta sikutas varrukaid aina allapoole. Ta õlad olid särapulbriga üle puistatud.
„Kas tahad, ma jumestan sinu silmi ka, kullake?”
Aga minul polnud ju kuskile minna. Kes hooliks, kui mu silmad paistavadki suuremad ja sinisemad?
„Ma jään täna võib-olla hilja peale. Nii et head ööd!” Ema kummardus ja andis mulle pealaele musi. „Meil on ju koos tore, eks ole? Niimoodi kahekesi.”
Ta patsutas mind ja naeratas, nii et ta nägu näis pragunevat ja paljastavat kogu tema ihade pakitsust. Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid. Täksitud serva ja sinisekirju mustriga praetaldrik, mis oli mu lemmik, ma ei mäleta enam, mis põhjusel. Esiku tapeet, mis oli mulle nii omaseks saanud, et mitte kuidagi polnud võimalik seda teistele päriselt edasi anda: pastelseid luitunud palmipuhmaid, iseloomu, mille ma igale õitsevale hibiskile omistasin.
Mu ema lõpetas korrapäraste söögiaegade pealesurumise, jättis kraanikaussi sõela sisse viinamarju või tõi klaaspurgi sees koju tilliga maitsestatud misosuppi, mida ta oli oma makrobiootilise toitumise tunnis valmistanud. Iiveldama ajavast ambraõlikastmest leemendavaid vetikasalateid. „Söö seda igal hommikul,” ütles ta, „ja sul ei tule enam ühtegi vinni.”
Ma kuuletusin ja tõmbasin näpud otsmikule tekkinud vistrikust eemale.
Ema ja Sal – vanem naine, keda ta oli rühmas kohanud – pidasid hilisõhtuti tihti ühiselt plaani. Sal oli mu ema jaoks alati olemas, tuli draama järele janunedes kohale ükskõik mis kell. Ta kandis püstkraega tuunikat, tema hallid juuksed olid lõigatud nii lühikeseks, et kõrvad paistsid, ja ta nägi niimoodi välja nagu vanaks jäänud poiss. Ema rääkis Saliga keha harjamisest, energia liikumisest meridiaanipunktide ümber. Tšakratest.
„Ma tahaksin natukeseks aja maha võtta,” ütles ema, „et ennast leida. Meilt nõutakse ju nii palju.”
Sal õõtsutas oma rasket taguotsa ja noogutas takka. Sõnakuulelik kui päitsetega poni.
Ema ja Sal jõid oma puukooreteed kaussidest – uus komme, mille ema oli üle võtnud. „See on euroopalik,” kaitses ta ennast, kuigi ma polnud midagi öelnud. Kui ma läbi köögi läksin, jäid nad mõlemad vait, kuid ema kallutas pead. „Kulla tüdruk,” ütles ta mind lähemale viibates. Ta vaatas mind kississilmi. „Kammi tukk paremale. Mõjub efektsemalt.”
Olin oma seitli sättinud nii, et katta vistrikku, mis oli nokkimisest kärna läinud. Olin seda määrinud E-vitamiini