Tüdrukud. Emma Cline

muud muusikat peale teatraalsete kauboibändide, kes kopsisid oma smaragdroheliste saabastega vastu põrandat ja laulsid kollastest roosidest. Ta arvas, et kasv oli ainus asi, mis oli takistanud tal edu saavutamast.

      „Robert Mitchum on ka lühike,” ütles ta mulle ükskord. „Nad lasevad tal seista apelsinikastide peal.”

*

      Niipea kui ma märkasin tüdrukuid, kes endale läbi pargi teed rajasid, jäi mu tähelepanu neile pidama. Mustajuukselisele tüdrukule ja tema kaaslastele, nende naer oleks nagu minu üksindust osatanud. Ma ootasin, teadmata, mida. Ja siis see juhtus. Kiiresti, kuid nägin seda siiski: mustade juustega tüdruk tõmbas kleidikaeluse lühikeseks hetkeks alla, paljastades oma punase rinnanibu. Otse keset rahvast kihavat parki. Enne kui ma suutsin oma silmi uskuda, sikutas tüdruk kleidi uuesti üles. Nad kõik naersid, rõvedalt ja muretult; ükski neist ei tõstnud pilku, et vaadata, kas keegi seda nägi.

      Tüdrukud keerasid tänavasse, mis viis restorani eest mööda, grilliplatsist eemale. Vilunult ja sujuvalt. Jälgisin neid. Vanem kergitas prügikonteineri kaant. Punapea kummardus ning mustajuukseline kasutas tema põlve trepina ja vinnas ennast üle ääre. Ta otsis sealt seest midagi, kuid ma ei suutnud ette kujutada, mida. Tõusin püsti, et salvrätid ära visata, ja jäin neid vahtides prügikasti kõrvale seisma. Mustajuukseline tüdruk ulatas konteinerist teistele asju: leivapätsi, ikka veel pakendis, luitunud välimusega kapsapea, mida nad nuusutasid, kuid viskasid siis tagasi. See näis neil olevat hästi kätte õpitud – kas nad tõesti kavatsesid seda toitu süüa? Kui mustajuukseline tüdruk viimast korda välja ilmus, üle serva ronis ja maha hüppas, oli tal midagi käes. Mingi veidra kujuga asi, minu enda naha värvi, ja ma nihkusin lähemale.

      Taibates, et see on läikivas kilepakendis toores kana, jäin ma ilmselt liiga üksisilmi vahtima, sest mustajuukseline tüdruk pööras ringi ja meie pilgud kohtusid. Ta naeratas ja mul kiskus seest õõnsaks. Miski oleks meie vahel nagu edasi kandunud, õhk tasakesi nihkunud. Kui vankumatult ja häbenematult ta mu pilgu välja kannatas. Siis aga paiskus restorani klaasuks lahti ja ta pööras tähelepanu sellele. Välja astus turske mees, kes juba karjus. Hurjutas neid minema nagu koeri. Tüdrukud rabasid leiva ja kana ning lasid jalga. Mees jäi seisma ja vaatas neile tubli minuti järele. Pühkis oma suuri käsi põlle sisse, rind raskelt kerkimas ja vajumas.

      Selleks ajaks olid tüdrukud juba järgmises tänavas, juuksed nagu lipud selja taga voogamas, ning must koolibuss sõitis mööda, võttis kiirust maha ja kõik kolm kadusid sellesse.

      See vaatepilt; toore kana võigas looteasend, tüdruku kirsitaoline nibu. Kõik see oli nii räige ja võib-olla sellepärast ma jäingi nende peale mõtlema. Ma ei saanud aru. Miks oli neil tüdrukutel vaja prügikonteinerist toitu hankida? Kes oli bussijuht? Mis inimesed olid bussi niimoodi värvinud? Nägin, et nemad, need tüdrukud, hoidsid üksteist, et nad olid loonud midagi perekonnalaadset – nad olid kindlad selles, mis nad üheskoos on. Pikk öö, mis mind ees ootas, kuna ema oli koos Saliga väljas, tundus äkitselt väljakannatamatu.

      See oli esimene kord, mil ma Suzanne’i nägin – mustad juuksed tegid ta, isegi kaugelt, nii eriliseks, naeratus, mille ta mulle saatis, oli otsene ja hindav. Ma ei suutnud seda endale seletada, seda kirvendust, mida ma teda vaadates tundsin. Ta näis sama kummaline ja toores kui nood lilled, mis lahvatavad kord viie aasta jooksul tontliku toredusega õitsele, torkiva õrritusena, mis on peaaegu sama mis ilu. Aga mida oli too tüdruk näinud, kui ta mind vaatas?

      Ma kasutasin restorani tualettruumi. „Kepi ruttu,” oli markeriga seinale kritseldatud. „Tess Pyle lakub tilli!” Juuresolevad joonistused olid läbi kriipsutatud. Rumalad, arusaamatud märgid, mille olid sinna jätnud inimesed, kes lasksid end ruumis kinni hoida, lasksid end nagu asju elu pealiskaudses korralduses siia-sinna tõugata. Ja kes tahtsid pisutki protestida. Kõige mannetum: „Persse!”, mis oli kirjutatud hariliku pliiatsiga.

      Kuni ma käsi pesin ja neid jäiga rätikuga kuivatasin, uurisin ennast kraanikausi kohal paiknevast peeglist. Hetkeks püüdsin end näha mustajuukselise tüdruku või isegi kauboikaabuga poisi silmadega, üritasin näha oma näojoonte taha. Pingutus oli mulle näkku kirjutatud ja mul oli häbi. Mõni ime, et poissi näis see eemale peletavat: tõenäoliselt nägi ta minus pesitsevat igatsust. Nägi, kuidas mu näost peegeldub kisendav vajadus just nagu orvu tühi taldrik. See oligi erinevus minu ja mustajuukselise tüdruku vahel – tema nägu andis vastuse kõigile oma küsimustele.