oleks, kui Sal koos tooliga uppi lüüa, kuidas ta suur kogu hooga maha rantsataks. Puukooretee pritsiks linoleumile laiali.
Ja juba kaotasid nad minu vastu huvi. Ema, just nagu autoõnnetusest ehmatusega pääsenud ohver, ketras oma vana lugu. Tegi õlgadega ringe, otsekui aitaks see tal veelgi sügavamale oma kannatustesse vajuda.
„Ja mis kõige toredam,” jätkas ema, „tõeliselt põrutav selle asja juures!” Ta naeratas omaenda kätele. „Carl teenib nüüd päriselt raha,” ütles ta. „Oma valuutaäriga.” Ta naeratas uuesti. „Nüüd siis lõpuks. Nii et sellest sai ikkagi asja. Aga tüdrukule maksti palka minu rahast,” lausus ta. „Minu ema filmirahast. Mis kulutati tolle tüdruku peale.”
Ema rääkis Tamarist, assistendist, kelle mu isa oli palganud oma viimase äri tarvis. See oli kuidagimoodi seotud valuutavahetusega. Välismaise raha ostmisega ning selle vahetamisega, edasi-tagasi liigutamisega nii palju kordi, kuni, nagu isa väitis, kätte jääb puhas kasum, kõik see oli üks suuremõõtmeline hookuspookus. Selleks olidki tal autos need prantsuse keele lindid: tal oli plaanis üks tehing frankide ja liiridega.
Nüüd elas ta koos Tamariga Palo Altos. Olin seda naist kohanud vaid mõne korra: ta oli mulle ükskord enne lahutust kooli järele tulnud. Oli mulle laisalt oma Plymouth Fury roolist lehvitanud. Tamar oli kahekümnendates eluaastates, sale ja rõõmsameelne, ta tegi pidevalt juttu nädalavahetuse plaanidest, suuremast korterist, kus ta tahaks elada, oma elust, milletaolist ma ei suutnud ettegi kujutada. Tema juuksed olid nii blondid, et paistsid peaaegu hallid, ja ta kandis neid lahtiselt, mitte nii nagu mu ema oma silutud lokke. Selles vanuses vaatasin ma naisi jõhkralt ja halastamatult arvustava pilguga. Hindasin nende rindade kumerust, kujutlesin, kuidas nad võiksid välja näha erinevates metsikutes poosides, vaatamas himuralt üle palja õla. Tamar oli väga kaunis. Ta oli juuksed plastkammiga üles sättinud ja ta kael naksus, kui ta sõidu ajal naeratades mulle otsa vaatas.
„Nätsu tahad?”
Võtsin kaks purust lehte hõbepaberist välja. Tundsin midagi armastusetaolist, istudes Tamari kõrval, reied vinüülkattega istme külge kleepunud. Ainult tüdrukud võivad üksteisele sellist tähelepanu osutada, pakkuda lähedust, mis peaaegu võrdub armastusega. Nad märkavad seda, mida me tahame, et märgataks. Ja seda ma Tamariga tegingi – reageerisin tema sümbolitele, tema soengustiilile ja rõivastele ja L’Air du Temps’i parfüümi lõhnale, nagu oleksid need mingid olulised andmed, märgid, mis peegeldavad midagi tema sisemisest minast. Võtsin tema ilu isiklikult.
Kui me olime kruusa kriginal maja ette keeranud, palus ta luba vannituba kasutada.
„Muidugi,” ütlesin, ise pisut ärevil sellest, et ta tuleb minu koju, nagu oleks mõni kõrge aukandja mulle visiiti tegemas. Juhatasin ta kenamasse vannituppa vanemate toa kõrval. Tamar heitis pilgu voodile ja kirtsutas nina. „Kole päevatekk,” ütles ta summutatult.
Kuni selle hetkeni oli see olnud vaid minu vanemate päevatekk, nüüd aga tundsin äkki häbi ema pärast, maitsetu teki pärast, mille ta oli välja valinud, mis talle, narrile, oli meeldima hakanud.
Ma istusin söögilaua taga ja kuulasin Tamari summutatud pissisorinat, siis vee voolamist kraanist. Ta oli seal kaua. Kui Tamar lõpuks välja tuli, oli midagi teisiti. Mul võttis hetke aega, enne kui sain aru, et ta oli kasutanud mu ema huulepulka, ja kui ta märkas, et mina seda märkasin, tundus, nagu oleksin ma katkestanud filmi, mida ta vaatas. Ta näolt paistis uue elu aimus.
Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud „Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala klaaskausis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstitusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
Internaatkool pidi mind õigele teele aitama, mulle vajaliku tõuke andma. Mu vanemad, kes elasid küll kumbki omaenda maailmas, mis neid jäägitult neelas, olid minus pettunud, kurvastasid mu keskpäraste hinnete pärast. Ma olingi keskpärane tüdruk, ja mis kõige suurem pettumus – minus polnud mingit erilisuse sära. Ma polnud piisavalt kena, et saada neid hindeid, mida ma sain, kaalukauss ei vajunud küllalt selgelt ei välimuse ega tarkuse kasuks. Mõnikord haaras mind vaga tahe õppida paremini, püüda rohkem, kuid muidugi ei muutnud see midagi. Tundus, et mängus on mingid muud salapärased jõud. Minu pingi kõrval oli aken lahti jäänud, nii et ma kulutasin matemaatikatunni puulehtede habinat jälgides. Mu sulepea lekkis ja ma ei saanud midagi kirja panna. Oskasin asju, millega ei olnud midagi peale hakata: maalida ümbrikele suurte ja ümmarguste tähtedega aadresse ning joonistada tagaküljele naerunägusid. Teha pätikohvi, mida ma jõin tõsise ilmega. Leida raadiost mingit kindlat soovilaulu, nagu spiritistlik meedium otsib uudiseid surnu kohta.
Ema ütles, et ma näen välja nagu mu vanaema, aga see tundus kahtlane, meelitav vale, mis pidi mulle petlikku lootust andma. Ma teadsin oma vanaema lugu, mida korrutati masinlikult nagu mantrat. Datlikasvataja tütar Harriet, kes korjati üles päikeses kõrbenud Indio pärapõrgust ja toodi Los Angelesse. Tema ümar lõug ja niisked silmad. Väikesed hambad, sirged ja veidi teravad, nagu kummalisel ilusal kassil. Poputati stuudiotes üles, toideti vahustatud piima ja munadega või praetud maksa ja viie porgandiga, sama söögiga, mida ta sõi minu lapsepõlves igal õhtul. Pärast tema pensionile jäämist redutas perekond Petalumas lohakil rantšos, kus vanaema kasvatas Luther Burbanki pistikutest näituseroose ja pidas hobuseid.
Kui vanaema suri, olime noil küngastel tema rahast elades nagu riik riigis, kuigi ma võisin jalgrattaga alevisse sõita. Kaugus oli pigem psühholoogiline – täiskasvanuna on mul meie eraldatust raske üldse uskuda. Mu ema kõndis isa ümber kikivarvul ja mina samuti – isa kõõrpilgud meie suunas, tema soovitused süüa rohkem valku, lugeda Dickensit või hingata sügavamalt. Ta sõi tooreid mune ja soolalihalõike ja hoidis külmikus taldrikut bœuf à la tartar’iga, kust ta viis või kuus korda päevas suutäisi võttis. „Su väline keha peegeldab su sisemist mina,” ütles ta ja tegi basseini kõrvale asetatud Jaapani matil võimlemisharjutusi, viiskümmend kätekõverdust, mina tema seljas istumas. See oli nagu võlutrikk, kui mind, jalad isa kere ümber risti, õhku tõsteti. Koldkaera, jahtuva maapinna lõhn.
Kui mägedest tuli koiott ja ründas koera – vastiku, kiire sisinaga, mis ajas mulle judinad peale –, tulistas isa koioti surnuks. Kõik näiski niisama lihtne. Kopeerisin värviraamatust hobuseid, varjutasin hariliku pliiatsiga nende lakkasid. Joonistasin maha pildi ilvesest, kes kandis lõugade, loodusest antud teravate kihvade vahel uruhiirt. Hiljem sain aru, et hirm oli kogu aeg kohal olnud. Tundsin ärevust, kui ema jättis mind üksinda lapsehoidja Carsoniga, kes lõhnas niiskuse järele ja istus valel toolil. Kuidas nad kogu aeg mulle korrutasid, et mul on nii lõbus, aga polnud kuidagi võimalik selgitada, et ei ole ju. Ja isegi õnnehetkedele järgnes alati mingi pettumus: isa naer ja siis mu paaniline püüd temaga sammu pidada, sest ta kõndis pikalt minu ees. Ema käed minu palavikulisel laubal ja seejärel mu haigetoa lootusetu üksindus – ema oli kadunud kuhugi teise tuppa, rääkis telefonis kellegagi häälel, mida ma ei tundnud. Kandik Ritzi soolaküpsiste ja külmaks läinud kana-nuudlisupiga, kahvatud lihatükid, mis rasvakirmest välja torkasid. Tähistaeva tühjus, mis tundus mulle isegi lapseeas nagu surm.
Ma ei mõelnud selle peale, kuidas ema oma päevi veedab. Kuidas ta ilmselt istus tühjas köögis, kus laual oli kodune nuustiku roisuhais, ja ootas, et mina kobistades koolist saabuksin, et isa koju tuleks.
Isa, kes suudles teda sellise ametlikkusega, et meil kõigil oli piinlik, kes jättis herilaste püüdmiseks õllepudelid maja välistrepile ja tagus hommikul oma paljast rinda, et kopse korras hoida. Ta hoidis nii tugevalt kinni oma keha toorest reaalsusest, kandis pakse soonikkoes sokke, mis paistsid kingadest välja ja olid seedrikoorekotikestest, mida ta sahtlites hoidis, plekiliseks läinud. Kuidas ta naljatades autokapotilt oma peegelpilti imetles. Ma püüdsin asju talletada, et neid talle edasi rääkida, kammisin mõttes oma päevad läbi, et leida neist midagi, millega korrakski tema huvi pälvida. Enne täiskasvanuks saamist ei tulnud mulle pähegi, et kummaline on tema kohta nii palju teada, kui tõenäoliselt ei tea tema minust midagi. Teada, et talle