section>
Armas lugeja
Mõnikord hiilib lugu ise sinu juurde, tabab valusalt su hella kohta ja sunnib pilgu kõrvale pöörama. See juhtus ka „Ööbikuga”. Õigupoolest tegin ma kõik, mis suutsin, et seda romaani mitte kirjutada. Kui aga Teise maailmasõja uuringud juhtisid mu loo juurde noorest naisest, kes oli korraldanud põgenemistee natside poolt okupeeritud Prantsusmaalt, jäin ma õnge. Tema lugu – täis kangelaslikkust, ohtu ja taltsutamatut julgust – sai lähtepunktiks. Ma lihtsalt ei suutnud enam kõrvale põigelda. Pidin minema süvitsi, avastama, lugema, ning see kõik viis mind järgmiste lugude juurde, mis olid niisama lummavad. Lood naistest, kes päästsid juudi lapsi ja allatulistatud lendureid, pannes ohtu omaenda elu, et aidata teisi. Naised, kes maksid oma kangelaslikkuse eest kohutavat, ettekujutamatut hinda.
Nende lugusid oli võimatu eirata. Mind hakkas painama üks küsimus – sama oluline tänapäeval, kui see oli seitsekümmend aastat tagasi: millises olukorras suudaksin mina – naine ja ema – riskida oma eluga või, mis veel olulisem, oma lapse eluga, et päästa võõrast?
See küsimus on otse romaani „Ööbik” südames. Armastades avastame, kes me tahaksime olla, sõjas saame teada, kes me oleme. Aga võib-olla mõnikord me ei tahagi teada, mida me oleksime valmis tegema, et ellu jääda.
Sõjas unustatakse naiste lood liigagi tihti või vaadatakse neist lihtsalt üle. Naistel on kalduvus lahinguväljalt naastes vaikida ja oma eluga edasi minna. „Ööbik” on romaan sellistest naistest ning julgetest ja ohtlikest valikutest, mida neil tuli teha, et päästa oma lapsed ja nende elutee.
Tänan teid südamest toetuse eest minu kirjanikukarjääri paljude aastate jooksul ning selle eest, et leiate oma töörohkes päevas aega lugeda romaani, mis tähendab mulle nii palju.
Parimat soovides
Kristin Hannah
ÜKS
Kui ma olen oma pika elu jooksul midagi õppinud, siis kindlasti seda: armastades avastame, kes me tahaksime olla, sõjas saame teada, kes me oleme. Tänapäeva noored inimesed tahavad kõigi kohta teada kõike. Nad arvavad, et probleemist rääkimine selle ka lahendab. Mina olen pärit vaiksemast põlvkonnast. Meie mõistame unustamise väärtust ja taasleiutamise võlu.
Hiljuti tabasin ennast mõtlemast sõjast ja oma minevikust ning inimestest, kelle kaotasin.
Kaotasin.
See kõlab nii, nagu oleksin ma oma armsad kuhugi valesse kohta paigutanud – võib-olla jätnud nad kuhugi, kuhu nad ei kuulu, ja pööranud ise minekule, olles liiga suures hämmingus, et kõike olnut mälus taastada.
Nad ei ole kadunud. Samuti ei ole nad mingis paremas paigas. Nad on läinud. Lähenen oma eluaastate lõpule ja tean, et mure – nagu kahetsuski – asutab end meie DNA-sse ja jääb igavesti meie osaks.
Olen vananenud nende kuudega, mis on möödunud mu abikaasa surmast ja minu diagnoosist. Mu nahk näeb välja nagu kortsunud vahapaber, mida on püütud siluda, et seda uuesti kasutada. Silmanägemine veab mind tihti alt – eriti pimeduses, kui esituled välguvad või kui vihma sajab. Mind teeb jõuetuks see uus tunne, et ma ei saa enam oma nägemist usaldada. Võib-olla sellepärast leiangi end aina tagasi vaatavat. Minevikus on selgust, mida ma olevikus enam ei näe.
Püüan ette kujutada, et kui olen läinud, järgneb rahu… et näen siis kõiki inimesi, keda olen armastanud ja kaotanud. Et mulle vähemalt andestataks.
Aga ise tean ma siiski paremini, eks ole?
„Okkad” – minu maja, millele pani nime üks kunagine metsaparun, kes ehitas selle üle saja aasta tagasi – on müügile pandud ja ma valmistun kolima, sest mu poeg arvab, et peaksin seda tegema.
Ta püüab mu eest hoolitseda… näidata, kui väga ta mind armastab neil kõige raskematel aegadel, ja nii ma siis katsun leppida tema juhtiva osaga. Mis tähtsust on sellel, kus ma suren? Selles ongi asja tuum. Ei tähenda enam midagi ka see, kus ma elan. Pakin kokku oma elu Oregoni mererannas, kuhu ennast asutasin peaaegu viiskümmend aastat tagasi. Palju seda ei ole, mida tahan kaasa võtta. Aga üks asi on küll.
Sirutun rippuva aasa järele, mis veab lahti pööningutrepi. Astmed rulluvad laest, nagu ulataks härrasmees oma käe.
Õhukesed astmelauad nagisevad jalgade all, kui ronin üles pööningule, mis lehkab kopituse ja hallituse järele. Üksik pirn kõlgub pea kohal. Sikutan lülitinööri.
Viibiksin nagu vana aurulaeva trümmis. Seinu katavad laiadest plankudest paneelid; hõbedased ämblikuvõrgud ripuvad puntratena laudade vahelt. Kaldlagi tõuseb nii järsult ja teravalt, et saan püsti seista vaid keset ruumi.
Näen kiiktooli, mida kasutasin, kui lapselapsed olid väikesed, siis võrevoodit ja kulunud välimusega kiikhobu roostes vedrudel… ning tooli, mida mu tütar parandas ja uuendas, enne kui ta haigeks jäi. Piki seinaääri paigutatud märgistatud karpides – „Jõulud”, „Tänupüha”, „Lihavõtted”, „Halloween”, „Lauatarbed”, „Sport” – on asjad, mida ma palju enam ei kasuta, aga millest lahkuda ka ei suuda. Mulle tähendaks see allaandmist, kui peaksin tunnistama, et jõulupuud ma enam ei ehi, ja ega ma pole kunagi suur äraviskaja olnud. See, mida otsin, on lükatud nurka: igivana reisikleebistega kaetud meremehekirst.
Pingutan ja vean raske kirstu keset pööningut rippuva pirni alla. Põlvitan selle kõrvale, kuid põlvedesse lööb nii terav valu, et tõusen kohe istuma.
Esimest korda kolmekümne aasta jooksul kergitan selle kirstu kaant. Pealmine madal kaaneta laegas on täis mälestusesemeid lapsepõlvest. Tillukesed sussid, keraamilised käejäljendid, värvikriitidega tehtud joonistused kriipsupoiste ja naerusuiste päikestega, koolitunnistused, fotod tantsuetendustest.
Tõstan laeka välja ja panen kõrvale.
Mälestusesemed kirstu põhjas on läbisegi hunnikus: mitmed luitunud nahkköites märkmikud, sinise satiinpaelaga kokku seotud pakk vanu postkaarte, ühte nurka surutud pappkarp, komplekt Julien Rossignoli õhukesi luuleraamatuid ja kingakarp, mis sisaldab sadu mustvalgeid fotosid.
Kõige peal on tuhm ja koltunud paberileht.
Mu käed värisevad, kui selle kätte võtan. See on carte d’identité, isikutunnistus sõjaaegadest. Näen väikest passipildisuurust fotot noorest naisest. Juliette Gervaise.
„Memm?”
Kuulen poja samme kriiksuvatel astmetel… samme, mille rütm langeb kokku mu südamelöökidega. Kas ta hõikas mind juba ennegi?
„Memm? Sa ei peaks siia üles tulema. Kurat. Need astmed on nii ebakindlad.” Ta tuleb ja seisatab mu kõrval. „Üks kukkumine ja…”
Puudutan ta püksisäärt, raputan pead. Ma ei saa üles vaadata. „Ära,” on kõik, mida suudan öelda.
Ta laskub põlvili, siis istub. Tunnen habemeajamisvedeliku lõhna, midagi väga õrna ja pikantset, ning ka sigaretihõngu. Ta on väljas vargsi sigaretti tõmmanud. Sellest harjumusest loobus ta juba aastakümneid tagasi, kuid alustas uuesti, kui hiljuti selgus mu diagnoos. Pole mingit mõtet teda laitma hakata. Ta on arst. Ta teab ise paremini. Mu vaist käsib mul kaardi tagasi visata ja kaane kinni lüüa, et see jälle peitu panna. Olen nii teinud terve elu.
Nüüd tuleb surm. Võib-olla ei lähe see kiiresti, aga ka mitte pikkamööda, ja ma tunnen sundust elule tagasi vaadata.
„Memm, sa nutad.”
„Nutan või?”
Tahan rääkida talle tõtt, aga ei suuda. Mul on piinlik ja häbi selle tõrke pärast. Oma vanuses ei peaks ma ju midagi kartma – kindlasti mitte oma minevikku.
Ent ütlen vaid: „Tahan selle kirstu kaasa võtta.”
„See on liiga suur. Pakin need asjad, mida sa siit tahad, mõnda väiksemasse kasti ümber.”
Naeratan ta katse peale mind taas suunata. „Ma armastan sind ja olen jälle haige. Sellepärast lasengi sul ennast siia-sinna tõugata, aga surnud ma veel