mind selle tavalise usaldusväärse ema asemel. Ta armastab vaid mu poolikut versiooni. Uskusin ikka, et see ongi, mida ma tahan: olla armastatud ja imetletud. Nüüd aga arvan, et võib-olla tahaksin olla hoopis tuntud.
„Mõtle sellest kui mu viimsest palvest.”
Näen, et ta tahab mulle öelda, et ma ei räägiks nii, aga ta kardab, et hääl reedab. Ta köhatab kurgu puhtaks. „Kaks korda oled sa sellest jagu saanud. Küllap saad jälle.”
Teame mõlemad, et see ei ole tõsi. Vangun jalgadel ja olen nõrk. Ei suuda meditsiiniteaduste abita ei magada ega süüa. „Muidugi saan jagu.”
„Tahan sind lihtsalt ohtudest eemal hoida.”
Naeratan. Küll ikka ameeriklased võivad olla naiivsed.
Kunagi ma jagasin ta optimismi. Arvasin, et maailm on turvaline. Aga see oli väga ammu.
„Kes on Juliette Gervaise?” küsib Julien, ja olen pisut ehmunud, kuuldes seda nime tema suust.
Sulgen silmad, ning pimeduses, mis lõhnab hallituse ja minevikku vajunud elude järele, heidab mu mälu pilgu tagasi üle aastate ja mandrite. Vastu minu tahtmist – või just koostöös, kes seda enam teab – ma meenutan.
KAKS
Tuled kustuvad kogu Euroopas;
meie oma eluajal ei näe neid enam süttimas.
Vianne Mauriac lahkus jahedast stukk-krohviga viimistletud köögist ja astus eesõue. Sel kaunil suvehommikul oli Loire’i org üleni õites. Valged linad laksusid kerges tuules ja roosid visklesid kui naerukõrinad, palistades igivana kivimüüri, mis varjas krunti maantee poolt. Paar usinat mesilast sumises õite keskel; kaugelt oli kuulda rongi suhisevat nurrumist ja siis korraga väikese tüdruku sulnist naeru.
Sophie.
Vianne naeratas. Ta kaheksa-aastane tütar jooksis ilmselt majas ringi, olles seal laupäevaseks piknikuks valmistudes pannud isa oma pilli järgi tantsima.
„Su tütar on türann,” teatas Antoine uksele ilmudes.
Ta tuli Vianne’i poole, mustad pumatiga võitud juuksed helklemas päikese käes. Kogu hommiku oli ta mööblit lihvinud – hõõrunud liivapaberiga tooli, mis oli juba niigi sile ja pehme kui satiin – ning ta nägu ja õlgu kattis õrn puidutolmukiht. Ta oli kogukas mees – pikka kasvu ja laiaõlgne, tahumatu näo ning tumedate habemetüügastega, mis nõudsid pidevat pingutust, et hoida neid habemeks kasvamast.
Ta libistas käsivarre ümber Vianne’i ja tõmbas ta enda vastu. „Ma armastan sind, V.”
„Mina armastan sind ka.”
See oli Vianne’i maailma tõeseim fakt. Ta armastas selle mehe juures kõike: tema naeratust, seda, kuidas ta unes mõmises ja pärast aevastust naeris ning duši all ooperit laulis.
Ta oli temasse armunud viisteist aastat tagasi kooli mänguväljakul, enne kui ta üldse teadis, mis on armastus. Antoine oli kõiges tema esimene – esimene suudlus, esimene armastus, esimene armuke. Enne teda oli Vianne olnud kõhn, kohmakas ja murelik tüdruk, kes kaldus kogelema, kui ta kartis, mida juhtus tihti.
Emata tüdruk.
Sa oled nüüd täiskasvanu, oli isa öelnud Vianne’ile, kui nad esimest korda sellesama maja poole astusid. Vianne oli olnud neljateistkümneaastane, ta silmad olid nutust paistes ja südamevalu oli väljakannatamatu. Üheainsa hetkega oli perekonna suvemajast saanud vangla. Maman’i surmast polnud veel kahte nädalatki möödas, kui papa loobus isaks olemisest. Siia saabudes ei hoidnud ta tüdrukul käest kinni ega toetanud ka oma kätt tema õlale ning ei pakkunud isegi taskurätti, et pisaraid kuivatada.
A-aga ma olen ju veel tüdruk, oli ta öelnud.
Enam mitte.
Ta oli siis heitnud pilgu oma väikesele õele Isabelle’ile, kes nelja-aastasena ikka veel pöialt imes ega saanud üldse aru, mis toimub. Isabelle küsis kogu aeg, millal maman koju tuleb.
Kui uks avanes, ilmus nähtavale pikk kõhn naine, nina nagu vaadiprunt ning silmad pisikesed ja tumedad nagu rosinad.
Need tüdrukud siis ongi või? oli naine küsinud.
Papa noogutas.
Neil pole häda midagi.
See oli juhtunud nii kiiresti. Vianne ei olnud tegelikult arugi saanud. Papa oli tütred kõrvale heitnud nagu musta pesu ja jätnud nad võõra inimese hoolde. Tüdrukute vanusevahe oli nii suur, nagu oleksid nad pärit erinevatest peredest. Vianne oli tahtnud Isabelle’i lohutada – vähemalt ta mõtles sellele –, aga ta enda kurvastus oli olnud nii suur, et võimatu oli mõelda kellestki teisest, eriti veel sellisest jonnakast, läbematust ja lärmakast lapsest kui Isabelle. Vianne mäletas veel neid esimesi päevi siin: Isabelle’i kiunumist, kui proua talle laksu andis. Vianne oli palunud õde ikka ja jälle, öeldes: Mon Dieu,1 Isabelle, jäta see kiunumine. Tee, nagu ta tahab, aga isegi nelja-aastasena oli Isabelle olnud tõrges ja raskesti juhitav.
Vianne oli kõigest sellest nii kurnatud – surnud ema leinamine, hülgamine isa poolt, äkiline muutus elukorralduses ning Isabelle’i väsitav ja abitu üksindus.
Antoine oli see, kes Vianne’i päästis. Esimesel suvel pärast ema surma oli neist saanud lahutamatu paar. Koos temaga leidis Vianne väljapääsu. Kuueteistkümneselt jäi ta rasedaks, seitsmeteistkümneselt abiellus ja sai Le Jardini majaemandaks. Kahe kuu pärast katkes rasedus ning mõneks ajaks kaotas ta enese taas. Mingit muud moodi seda väljendada ei saa. Ta langes sügavasse melanhooliasse ja ümbritses end leinamüüriga, võimetu hoolima kellestki või millestki – mõistagi mitte oma abivajavast ja kaeblevast nelja-aastasest õest.
Aga need kõik on vanad uudised. Mitte sedasorti mälestused, mida ta tahaks meenutada nii ilusal päeval, kui on tänane.
Ta toetas end vastu abikaasat, kui tütar jooksis nende juurde, teatades: „Olen valmis. Hakkame minema.”
„Noh,” lausus Antoine muiates. „Printsess on valmis, nii et peame hakkama minema.”
Vianne naeratas, kui ta tagasi majja läks ja ukse kõrvalt konksu otsast kübara võttis. Maasikblondide juuste, õrna näonaha ja meresiniste silmadega, kaitses ta end alati päikese eest. Selleks ajaks kui ta oli seadnud laia äärega õlgkübara pähe ning võtnud pitskindad ja piknikukorvi, olid Sophie ja Antoine juba väljas värava juures.
Vianne ühines nendega kodu ees põlluteel, mis oli nii kitsas, et auto mahtus seal vaevu liikuma. Tagapool laius aakrite viisi heinamaad: ees rohetasid aasad, mis kaugemal kirendasid punastest moonidest ja sinistest rukkililledest. Mets kasvas saludena. Selles Loire’i oru nurgas kasvatasid väljad pigem heina kui viinamarju. Kuigi Pariisist jõudis rong siia vähem kui kahe tunniga, tundus see olevat hoopis teistsugune maailm. Turiste käis vähe, isegi suvel.
Aeg-ajalt sõitis mõni auto mürinal mööda ja maanteel liikus jalgrattur või härjarakend, kuid enamasti olid nad siin tee ääres üksi. Nende elupaigast oli umbes kilomeeter või nii Carriveauni, vähem kui tuhande hingelisega linnakeseni, mis oli peamiselt tuntud kui Püha Jeanne d’Arci palverännaku peatuskoht. Linnas ei olnud tööstust ja töökohti oli vähe – välja arvatud lennuväljal, mis oli Carriveau uhkus. Siinkandis oli see ainuke omasugune.
Linna kitsad munakivisillutisega tänavad looklesid iidsete paekivist hoonete vahel, mis toetusid kohmakalt üksteise vastu. Kivimüüride küljest pudenes kuivanud mördi tükke, allpool varjas luuderohi sammalt ja kõdu, mis jäi küll nähtamatuks, ent oli alati tuntav. Linnake oli sadade aastate jooksul tükkhaaval kokku klopsitud – kõverad tänavad, konarlikud astmed, pimedad umbtänavad. Värvid muutsid kivihooned elavamaks: punased varikatused mustadel metallribidel, raudsepisrõdud, mida kaunistasid terrakotapottides pelargoonid. Kõikjal oli midagi, mis püüdis pilku: vitriin pastelltoonides makroonidega – gurmeekookidega –, rohmakad pajuvitstest