– salatibaari – ees ja proua Clonet pesi oma kübarapoe akent. Kamp noorukeid lonkis läbi linna, õlg õlas kinni, jalaga prahti lennutades ja sigaretipakki edasi-tagasi üksteisele ulatades.
Kui linn lõppes, pöörasid nad jõe äärde. Lamedal rohusel platsil kalda lähedal pani Vianne korvi maha ja laotas teki kastanipuu varju. Ta tõstis piknikukorvist välja krõbeda pikksaia, tüki rammusat juustu, kaks õuna, mõned paberõhukesed viilud Bayonne’i sinki ja pudeli Bollinger’36 šampanjat. Ta valas abikaasale klaasi šampanjat ja istus ta kõrvale, Sophie aga jooksis juba kalda poole.
Päev möödus päikesest rammestunud rahulolu-udus. Nad ajasid juttu, naersid ja jagasid piknikutoitu. Alles hiljem, kui Sophie oli õngeridvaga eemale läinud ja Antoine tegi tütrele kirikakratest krooni, sõnas mees äkki: „Varsti imeb Hitler meid kõiki oma sõtta.”
Sõda.
Viimasel ajal muust enam ei räägitudki, ja Vianne ei tahtnud sellest enam midagi kuulda. Eriti sellisel ilusal suvepäeval. Ta varjas käega silmi ja jälgis tütart. Jõest kaugemal laotus hoolega ja peensusteni haritud Loire’i org. Ei olnud seal tarasid ega piire, lihtsalt kilomeetrite viisi rulluvaid rohelisi põlde, metsatukki ja aeg-ajalt mõni kivimaja või küün. Tillukesed valged õieudemed hõljusid kui vatitupsud õhus.
Vianne tõusis jalule ja plaksutas käsi. „Tule, Sophie. Aeg on koju minna.”
„Seda ei saa ignoreerida, Vianne.”
„Kas peaksin hakkama hädaldama? Mispärast? Sina oled ju siin ja kaitsed meid.”
Naeratades (võib-olla ülearu säravalt) pakkis ta piknikukraami, korjas pere kokku ja juhtis nad tagasi mullasele põlluteele.
Ei läinud kolmekümmet minutitki, kui nad seisid toeka värava ees, millest pääses Le Jardini, kivist maamajja, mis oli kuulunud nende perekonnale juba kolmsada aastat. Aeg oli lisanud tosina jagu erinevaid halle varjundeid kahekorruselisele hoonele, mille siniste luukidega akendest avanes vaade viljapuuaiale. Luuderohi oli roninud üles kahe korstnani välja ja kattis täielikult telliskiviosa allpool. Esialgsest maatükist oli alles vaid seitse aakrit. Ülejäänud kakssada müüdi ära kahe sajandi jooksul, kui perekonna varandus muudkui kahanes. Seitse aakrit oli aga Vianne’i jaoks küllalt. Ta ei kujutanud ette, mida ta teeks, kui peaks olema rohkem.
Vianne sulges ukse nende taga. Köögis metallvõrel pliidi kohal rippusid pannid ning vask- ja malmpotid. Lavendli-, rosmariini- ja tüümianikimbukesed olid riputatud kuivama avatuks jäetud laetalade külge. Vasest köögivalamu, mis aja jooksul oli roheliseks tõmbunud, oli küllalt suur, et selles kasvõi väiksemat koera vannitada.
Siseruumide seintelt koorus siit-sealt krohvi, tuues nähtavale möödunud aastate värviskeeme. Elutuba oli eklektiline segu mööblist ja tekstiilidest – gobeläänkangaga kaetud lamamisdiivan, Aubussoni põrandakatted, antiikne Hiina portselan, läikiva pinnaga chinz ja tihe linane riie. Mõned maalid seintel olid suurepärased – võib-olla ka tähtsad –, teised amatööride tööd. Sellest kõigest paistis välja segipaisatust ja juhuslikku kokkuklopsimist, tulemuseks raisatud raha ning möödunud aegade maitse – pisut narmendav, aga mugav. Ta peatus külalistetoas, heites pilgu läbi klaasuste, mis avanesid tagaõue, kus Antoine andis Sophiele hoogu kiigel, mille ta ise oli tütrele meisterdanud.
Vianne riputas kübara hoolikalt ukse kõrvale konksu otsa ja sidus põlle ette. Sellal kui Sophie ja Antoine väljas mängisid, valmistas ta õhtusöögi. Ta mähkis roosale pehmele sea sisefileetükile ümber paksu lõigu peekonit, sidus selle tihedalt nööriga kinni ja pruunistas kuumas õlis. Seni kuni liha praeahjus küpses, tegi ta valmis kõik ülejäänu. Kell kaheksa – täpselt ettenähtud ajal – kutsus ta pere õhtust sööma, ja tahes või tahtmata tuli talle naer peale, kuuldes jalgade müdinat, jutukatkeid ja toolijalgade kriiksatusi põrandal, kui nad istet võtsid.
Sophie istus laua otsas, peas kirikakratest kroon, mille Antoine talle jõekaldal oli teinud.
Vianne asetas vaagna keset lauda. Hõrk lõhn hõljus läbi õhu ülespoole – seapraad, krõbe peekon, vürtsikas veinikastmes glasuuritud õunad ja see kõik ümbritsetud pruunistatud ahjukartulitest. Vaagna kõrval ilutses kauss värskete hernestega, mis olid üle valatud sulavõiga ja maitsestatud aiast nopitud estragoniga. Ja muidugi leidus seal ka pikksai – baguette –, mille Vianne oli küpsetanud eile hommikul.
Nagu alati, lobises Sophie kogu õhtusöögiaja. Selles sarnanes ta oma tädi Isabelle’iga – tüdruk, kes ei saanud suud pidama. Kui nad lõpuks magustoiduni jõudsid, milleks oli ile flottante ehk ujuvad saared: beseesaarekesed, mis hõljusid rikkalikus vaniljekastmes, valitses laua ääres rahulolev vaikus.
„Noh,” lausus viimaks Vianne, tõugates pooltühja magustoidutaldriku kõrvale, „aeg on nõud pesta.”
„Ähh, emme,” virises Sophie.
„Ei mingit viginat,” sekkus Antoine. „Sinu eas küll enam mitte.”
Vianne ja Sophie suundusid kööki, nagu nad tegid seda igal õhtul, ja võtsid oma kohad sisse – Vianne sügava vaskvalamu juures, Sophie kivist leti ees – ning hakkasid nõusid pesema ja kuivatama. Vianne tundis Antoine’i õhtusöögijärgse sigareti magusteravat hõngu, mis majas ringi hõljus.
„Issi ei naernud täna ühegi mu jutu peale,” ütles Sophie, kui Vianne pani nõusid tagasi rohmakale puust riiulile, mis seinal rippus. „Midagi on temaga lahti.”
„Ei naernud? Hm, siis on tõesti põhjust muretsemiseks.”
„Tema on mures sõja pärast.”
Sõda. Jälle.
Vianne juhtis tüdruku köögist välja. Ülal Sophie toas istus ta kaheinimesevoodile, kuulates tütre lobisemist, kuni too pidžaama selga pani, hambad pesi ja voodisse läks.
Vianne kummardus, et talle head ööd soovides unemusi anda.
„Ma kardan,” ütles Sophie. „Kas tuleb sõda?”
„Ära karda,” lausus Vianne. „Issi kaitseb meid.” Aga seda öeldes meenus talle üks teine kord, kui tema ema oli talle öelnud: Ära karda.
See oli siis, kui ta oma isa oli läinud ära sõtta.
Sophie ei olnud kuigi veendunud: „Aga…”
„Ei mingit aga. Muretsemiseks pole põhjust. Nüüd aga jää magama.”
Ta suudles tütart veel kord, jättes seekord huuled kauemaks väikese tüdruku põsele.
Vianne läks trepist alla ja astus tagaõue. Öö väljas oli lämbe, õhk lõhnas jasmiinidest. Ta leidis Antoine’i istumas muruplatsil metallist kohvikutoolil, jalad välja sirutatud, keha vajunud ebamugavalt ühele küljele.
Ta astus mehe kõrvale ja pani käe ta õlale. Antoine puhus suitsu välja ning tõmbas järjekordse pika mahvi. Siis vaatas ta üles naisele otsa. Kuuvalguses oli ta nägu kahvatu ja varjutatud. Peaaegu võõras. Ta pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja paberilehe. „Mind mobiliseeritakse, Vianne. Koos enamiku meestega vanuses kaheksateist kuni kolmkümmend viis.”
„Mobiliseeritakse? Aga… me pole ju sõjas. Ma ei…”
„Pean teisipäeval kohale ilmuma.”
„Aga… aga… sa oled ju postiljon.”
Ta kannatas ära naise pilgu, ja äkki jäi Vianne’il hing kinni. „Näib, et nüüd saab minustki sõdur.”
KOLM
Vianne teadis sõjast mõndagi. Mitte lahingutest ega relvade tärinast ning võib-olla ka mitte plahvatuste suitsust ja verest, vaid sellest, mis järgnes. Kuigi ta oli sündinud elama rahuajal, olid ta kõige varasemad mälestused sõjast. Ta mäletas end vaatavat, kuidas maman nuttis, kui jättis papa’ga hüvasti. Ta mäletas tühja kõhtu ja seda, et tal oli kogu aeg külm. Aga kõige selgemini mäletas ta, kui teistmoodi oli isa, kui ta koju tuli – kuidas ta lonkas ja ohkis ning vaikis. Siis hakkaski ta jooma, omaette hoiduma ja perekonda vältima. Seejärel meenusid uste paugutamised,