>
Saateks
See on nüüd kaante vahel. Raamat missioonist. Lugu, milles põhiline pole sõjaline operatsioon ja selle käigus kogetu. Tähtis pole kättemaks ega vimm iseenese või kellegi teise vastu.
Meie rahvuse ajaloolises mälus on ikka elanud aukartus ja kõhedus sattuda „laulu sisse”. Ka see ei ole olnud minu eesmärk. See raamat seisab lugeja ees tuhatkond päeva pärast seda, kui see kirja pandi, ja kirjutamise hetkel ei mõelnud ma sellele, et see tekst on kellegi teise kui minu silmade jaoks. Olin vaid otsustanud, et juhtugu mis iganes, mina panen oma päevad üksteise järele ritta nagu rannakalur riputab särjed räästasse kuivama. Et hiljem oleks võtta, kui isu tuleb ja on aega nosida.
Need üheksa paksu raamatu mõõtu päevikut olid tolmuses kilesse mässitud ja kinni teibitud pakis. Minu jäetud väike kirjake paki küljes ütles – avada mitte varem kui 2015. aasta novembris. Selleks ajaks oli möödunud kaks aastat minu elust, millest osa moodustas poole aasta pikkune rahvusvaheline sõjaline missioon Afganistani islamivabariigis, Eesti kaitseväe kontingendi Estcon-16/Estcoy-17 teabeohvitserina ja teenistus teavituskeskuse ülemana. Kõigele sellele eelnes omakorda aasta tegevteenistust kompaniiülemana ning pea aastapikkune missioonieelne ettevalmistus ja väljaõpe. Selleks ajaks oli peaaegu kindel ka see, et minu teenistusleping kaitseväes on läbi. Ehk kokkuvõttes, ma olen sellega kõigega lõpetanud.
Veel aasta tagasi poleks keegi suutnud mind veenda, et peaksin oma päevikud avaldama. Mind õhutas mu enese uudishimu ja vastupandamatu kärsitus, millal on käes õige aeg, et avada see tolmune pakk ja päevikuid sirvida. Ma olin astunud hoopis teise ellu. Tundsin, et olen tagasi omade juurde jõudnud, kuid samas täiesti üksi. Tajusin, millise riski olin võtnud ja kuidas see nende aastate jooksul oli muutnud kogu minu elu. Maailm tundus nagu klubi, kust olen välja heidetud, sest olin muutunud isekaks, ühe ja ainuõige tõe otsijaks. Mõistsin, et sellises olukorras pole mul haarata muust kui iseendast, kes ma seal seisin ja nõutult ringi vaatasin. Keegi teine peale minu ei suutnud mulle endale appi tulla. Nii võtsingi päevik päeviku ja leht lehe haaval ette ega lugenud, vaid kirjutasin selle peatüki oma elus ringi. Ma ei muutnud oma märkmeid poliitiliselt korrektseteks ega isikuliselt umbmäärasteks. Jätsin sõnad nii, nagu need kunagi sulepeast paberile ilmusid. Hirm, viha, trots, kibestumine, pettumus, ahastus, lüüasaamine, mahajäetus, üksijäetus, ülekohus, rumalus, laiskus. Kuid alles jäi ka kõik rõõmustav, armas, joovastav, lohutav, rahustav ja lootust säilitav. Jäid muutmata olukorrad, milles just sel hetkel olid mehed ja naised, lähedased ja kontvõõrad, kes vääriksid täna, et neilt andeks paluksin või nendega vähemalt ära lepiksin. Kõik siin kaante vahel on nii, nagu see tollel hetkel toimus.
Taasiseseisvunud Eesti riigi ajal on sõjas käinud palju mehi ja naisi. Sõjast on palju kirjutatud, aga veel rohkem jäetud kirjutamata, sest kehtib kokkulepe – mis oli sõjas, jääb sõtta. Olles jõudnud oma käsikirjaga poole peale, võtsin vastu otsuse, et ma räägin ikkagi oma loo. Ei jäta seda nn sõtta ehk sellesse lukustatud kasti oma hinges, millele paratamatult otsa koperdan, mille vastu end ära löön või mille lihtsalt eest ära tahan tõsta, et teistele asjadele ruumi teha.
Ma läksin enese eest pakku ja toitsin end usuga, et sõna on nii palsam kui ka väga võimas relv. Ma võtsin oma missiooniks, et ma ei pane seda relva käest ega anna alla. Ennekõike ei anna alla iseendale. Peetruski mõtles nii, haarates Ketsemani aias saatuslikul ööl relva järele, kuni Jeesus teda manitses ja taltuma anus. Sestap ütlen siinkohal – ma olen haaranud mõõga ja pannud ta siis käest nagu Peetruski, sest ma tahan viimaks rahu meile kõikidele, kes on ise või kelle lähedane on seda kogenud. Meie keskel on väga palju naisi ja mehi, kellest ei aimatagi, mida nad on näinud, tundnud ja läbi elanud. Minu „Missioon“ on väike pilt sellest tohutust varjatud maailmast, millest me argielus tihti osavõtmatult mööda jalutame.
Kirjutasin endale ja täitsin oma missiooni, kuid sellega pole mu missioon lõppenud. See läheb edasi …
Eessõna
Kas tunned endas ja inimestes enda ümber frustratsiooni, viha, kibestumist või pettumist? Kas oled mõelnud, kui palju sa mõjutad teisi või oled mõjutatud teistest inimestest ja keskkonnast enda ümber? Käesolev raamat puudutab valusalt paljusid, kuid lähenen sellele Human Designi süsteemi vaatenurgast – kus asub Hannes sellel pildil?
Human Design on uus eneseteadlikkuse süsteem, mis erineb fundamentaalselt kõigest muust, mis maailmas eksisteerib. Human Designi süsteem on süntees kahest teaduse suunast – traditsioonilisest (ida ja lääne astroloogia, hindu tšakrate süsteem, kabala ning I’Ching’i muutuste raamat) ja tänapäevasest (geneetilise koodi lugemine).
See annab sügava kaemuse, kuidas meist igaüks on disainitud materiaalses maailmas navigeerima, kasutades selleks meie detailset sünniinformatsiooni.
Human Design toob välja meie unikaalsuse ning paljastab, kes me tegelikult oleme ja kes me arvame end olevat. Enese teadvustamine on vaeva väärt, kuna see kaitseb meid olemast välispidiste, teiste inimeste energeetiliste mõjutuste ohver ning aitab meil säilitada tervist. Süsteem annab võimaluse mõista, kuidas meie keha on loodud ning kuidas sellega enda jaoks õigesti ümber käia. Ei piisa intelligentsusest, kui me pole teadlikud, kuidas oleme loodud tegutsema.
Human Designi süsteemis on neli peamist tüüpi (Manifestor, Generaator, Projektor ja Reflektor), kelleks kogu inimkond jaotub. Tüüp määrab ära, milleks on meist igaüks loodud ning kuidas iseendaga kooskõlas oma elus navigeerida, olles oma energeetilisel sagedusel. Oma sagedusega vastuollu minnes kohtame vastasseisu, läbipõlemist, tervise ja jõu kadumist, vastuolu suurenemist iseendas, frustratsiooni, viha, kibestumist, pettumist.
Hannese tüüp on Projektor ja neid on kogu inimkonnast umbes 20 %. Projektorid on siin selleks, et teisi juhendada, suunata ja nõustada. Projektorid põletavad end läbi kiiremini kui enamik inimkonnast, kui teevad tööd hommikust õhtuni esmaspäevast reedeni. Projektorid vajavad palju aega – nii puhkamiseks, puhastumiseks kui ka oluliste otsuste vastuvõtmiseks. Projektorite üldine energeetiline aura on vastuvõtlik, mitte aktiivne, mis tähendab, et oma algatus elus olulistes otsustes on vastuolus Projektori energiasagedusega ning viib kiire läbipõlemiseni. Projektor, kes algatab omal initsiatiivil isiklikke suhteid, tööalaseid ettevõtmisi ja muid olulisi tegemisi, kohtab alati palju vastuseisu, ei saavuta oodatud tulemust ning lõpetab kokku kukkumise, kibestumise ja elujõu vähenemisega. Projektorid on disainitud selleks, et tunnustada, olla ise tunnustatud ning nad peavad ootama kutset, enne kui saavad otsustada, kas tegutseda või mitte – see puudutab elus oluliste valikute tegemist.
Tüübist sügavamale minnes lisab Hannese Human Designi energiakeskuste kaart täiendava dimensiooni Projektori üldisele disainile. Tal on palju tahtejõudu, et viia ükskõik mida ellu, kuid seda paraku ka endaga vastuollu minnes. Hannes on suurepärane peegeldamaks ja väljendamaks kui „terves” või „mitteterves̏ keskkonnas ja inimeste keskel ta parasjagu on. Nimelt on Hannes tugevas mõjutuses keskkonna ja inimeste energiatest enda läheduses ja mitte ainult mõjutuses, vaid need väljenduvad temas võimendatult. Ilma omaette, üksinda piisava puhkamise ja taastumise ajata, tekitab see talle endale ja ka teistele palju valu ja segadust. Nii näiteks mitte teades neid toimemehhanisme, võimendab Hannes enda ümber olevate inimeste mõtteid ja emotsioone, pidades neid enda omadeks. See mitte ainult ei üllata teda ennast, vaid ka inimesi tema ümber, kuna need ilmuvad nagu välk selgest taevast ning muutuvad vastavalt sellele, millises keskkonnas ja milliste inimeste keskel Hannes viibib.
Olles teadlik enda tüübist ja enda kõige haavatavamatest välispidistest mõjutustest, on võimalik välispidine mõjutus enda jaoks lõpetada ja sellest põhjustatud dünaamikast end mitte elus lasta edasi kanda. Muutudes teadlikuks, suudame märgata, mis kuulub endale ja mis teistele. Jäädes mitteteadlikuks, oleme teiste inimeste mõjutuste ohvrid, kohtame vastasseisu, frustratsiooni, kibestumist ja viha ning põhjustame nii endale kui ka teistele kannatusi.
Seda raamatut lugedes tekib küsimus, kui palju sellest on tegelikku Hannest ning kui palju sellest teda ümbritseva keskkonna ja inimeste mõju, mida ta, võimalik et võimendatult, oma päevikus väljendab – jäägu see, hea lugeja, sinu otsustada. Seda võib lugeda kui tõendust, kuidas mõjub Hannesele elamine enda energiasagedusega vastuolus, põhjustades sisemist segadust, valu, kibestumist ning kui peegeldust ja võimendust