Missioon. Hannes Võrno

Tellin siis Hälilt oma esimese vaiba, mille saab kaasa võtta, kui minna isa hauale. Saab kivipingil istet võtta ja juttu ajada.

      Täna võtsin kapten Jõesalult varustuse üle. Kõik oli olemas ja kümme aastat mööda sõjatandreid veetud meediaohvitseri varustuse kohta isegi enam-vähem viisakas seisus. Mida mina siin pildistada tahaks, ei ole ma suutnud välja nuputada. Mis sellest vangilaagrist ikka pildistada ja laigulises kõrbevormis mehi on samuti öökimiseni pildistatud. Kunagi meestega väljas OP-il püüan teha mõne olustikulise pildi.

      Joonistamise osas on seis veel nukram. Joonistada pole siin absoluutselt midagi. Mu esialgne plaan mõned portreed teha on jahtunud, sest praegu ei näe häid ja inspireerivaid karaktereid.

      Mis tuul see siis nüüd möllab? Esimest korda selline pööristorm, et telgi konstruktsioon ragiseb ja kõik laperdab. Sompus see ilm ju on, aga kas on tõesti mingit liivatormi oodata? Vaatasin välja. Päris kole pilt oli. Nähtavust umbes 50–100 meetrit. Ülejäänu on beež sein ja meeletu tuul. Panin telgiukse koomale. Loodan, et sellest ei saa üks suur pall, mis lendu läheb. Väga kole värk, tuleb tunnistada. Kusagilt kostavad paugud. Neid kostab siin muidugi iga päev, aga sellise ilmaga on baasi perimeetrit valvavate lahingukopterite lennuvõimalused viletsad. Mul on telgis lahingu vastuvõtmiseks ainult püstol neljakümne viie padruniga ja kui paugud väga lähedal hakkavad käima, võtan naabervoodilt Allikase kuulivesti. Vana pask küll. Kõige lollim ongi see, et mingit hoiatust pole antud. Ei liivatormi ega rünnaku oma.

      Telk rappub ikka päris kõvasti ja on kuulda, kuidas mingid väiksemad asjad vastu katust lendavad. Sellise ilmaga pole teab mis lust moone istutada.

      Kusagil paugutavad. Tundub, et on vist miinipildujad. Kopterite müra on vähemaks jäänud. Kas tulid maha või läksid lendu – ei tea. Õhtul kell üheksa on kontingendi juhatuse koosolek welfare’is. Loodan, et seal kuuleb veidi luureinfot, sest „kõik on endistviisi“ on veidi uimastav informatsioon.