totaalselt erinevat meest nagu ka kaplanid. Teised samamoodi. Veidraid mehi on siin paras ports. Loodan, et suudan hoida tagaplaanile ja suuremalt osalt oma missiooniga tegeleda.
12. november 2013, teisipäev kell 19.13
Täna on Kehala-vanaema 100. sünniaastapäev. Sain ema kirjast lugeda, et ajalehes oli laste ja lastelaste poolt mälestamisteade. Aitäh Sulle, kallis vanaema, et olid olemas ja mulle terveks eluks endast palju mälestusi jätsid. Me ei saanud väga kaua koos olla, kuid pooled mu lapsepõlvemälestused on just Kehalast, mil sain sinu hoolt ja suurt armastust tunda.
Tulin täna Camp Kratist ja mõtlesin, kui neetult kaua pean ma siin sedasi olema. Mul ei ole veel motivatsioonikriisi, kuid kuidagi armetu on mõelda, et nii need päevad siis õhtusse veerevadki. Mul tuleb mõelda, kuidas oma pea selge hoida ja kaine mõistus säilitada. On küll kuulda, et kusagil siin-seal vastane plaanitseb midagi ja kui vaadata, milliste pealtnäha lodevate turvameetmetega baasi seestpoolt valvatakse, võib pauk tulla ükskõik millal või kust.
Mehed hoiavad rohkem omaette. Igaüks ajab mingit oma asja. Mehi on neelanud justkui mingi tabamatu tardumus. Vana kontingent teretab üha enam ja ainult üks-kaks meest käis trussade väel ringi. Mu piiksatused sel teemal on vist mingeid käsuliini kanaleid kaudu meesteni jõudnud.
Kuulsin täna, et vana COY äralennuga on mingid suured jamad. Kas see tähendab, et mida nädal edasi, seda kaootilisemaks muutub koostöö liitlastega, kelleta me siit ümberpiiratud katlast liikuma ei saa? Kahtlustan, et nii võime oma maikuus terendavat kojulendu jääda päris pikalt ootama.
Homme lähen koos Jõesaluga USA staapi. Selleks täitsin ära igasuguste läbipääsukaartide blanketid. Täna tuli jutuks ka riigikogu visiidi teema. Sain aru, et meie liitlased on sellisele parlamendi militaarturismi-reisile selgelt vastu. Minul ja meie vana kontingendi ülemal Arno Kruusmannil on tekkinud küsimus – miks nad tahavad siia kaheksaks päevaks tulla? Mingit lootust liitlaste juhtkonnaga kohtuda neil pole ja kuhugi neid ei taheta siin ega ka Kabulis lasta. Pesuehtne parlamenditurism, mille maksumaksja kinni peab taguma.
Kogu selle rahahulgaga, mis kokku siin kulutatakse, võiks Eestis kogu maad katva perfektse maanteede ja kõrvalteede võrgu välja ehitada. Valus on näha, kuidas inimesed, kes pole kunagi pidanud ellu jäämiseks raha teenima, lihtsalt kulutavad. Ainuüksi elektri tootmiseks kulub siin miljon liitrit diislit nädalas. Kui palju kulutavad kõik muud masinad ja tehnika?
Lugesin täna BBC vanu artikleid Afganistani kohta ja silma jäi lugu, miks on kümne aasta jooksul tulnud ette nii palju green on blue ehk sõbraliku tule intsidente. Esiteks on tohutud erinevused kultuuride vahel. Afgaanid on nii tundlikud, et meile pealtnäha mikroskoopilise apsu juures on neil juba näpp päästikul ja lasevad ISAF-i14 mehi. Teise suurema põhjusena toodi välja haldusprobleemid. Ehk teisisõnu ei tohi ANA ridades teenivad kohalikud olla oma kodukandis teenistuses. Küla ja klannikogukonna side on siin kordades tugevam kui hea teenistus ISAF-i partnerina. Juhtub mistahes viga ja afgaanid pööravad keset küla omade poolele ja võivad liitlasi rünnata. ANA ja ISAF-i suhe on nagu kümme aastat kestnud abielu – mesinädalate joovastus on otsas ja käes on hall argipäev, partner tundub tegevat palju vigu, talle on raskem andestada tema korduma kippuvaid möödalaskmisi, rääkimisele eelistatakse vaikimist ja seda sageli rusikas taskus.
Ma ei käinud täna lõunal. Hommikune puder meega, paar tükki peekonit ja muna andsid jõudu küll. Õhtul sõin kala valge kastme ja aurutatud köögiviljadega. See maitses hästi nagu alati kala keset kõrbe. Ports oli paras ja enesetunne sai hea. Magustoitu ei ole veel võtnud ja siin müüdavat 0 % õlut ka mitte. Ootan paremat põhjust.
Magada tuleb juba kahe teki all ja seegi pole enam väga soe. Eile öösel harutasin oma suure magamiskoti kaheks väiksemaks, et suur maas ei vedeleks. Magasin, aga mitte väga hästi. Troppe ei olnud kõrvas ja terve öö käis kõva kopterioperatsioon. Oli kuulda laskmist ja peab ütlema, et lähemal kui varasematel öödel. Ma pole piiblit paar päeva lugenud ja seetõttu ei ole kaks ööd ka und näinud. Teen selle asja täna korda ja loen pigem pühakirja, sest mu viimaste rahutute ööde põhjus võib olla see, et olen lugenud missioonisõdurile mõeldud manuaali, kus igasugu koledused ette ära seletatud ning hoiatused ja õpetused juurde lisatud. Tänan Sind, kallis Isa taevas, et olid tänagi mu kõrval ja oma tiivasulgedega mind varjasid. Hoia mu ema ja peret ning kõiki kaaslasi. Armastan Sind. Aamen.
13. november 2013, kolmapäev kell 17.20
Üheteistkümnes päev Afganistanis. Eilne õhtu möödus rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta. Öö oli nagu ikka. Tropid kõrvadesse ja teki alla. Vastu hommikut jäävad luud kangeks ja jahedus poeb sisse. Äratuse järgne 50 meetrit pesukonteinerisse on seetõttu üsna ebamugav ja puine teekond. Alles soojas pesuruumis hakkab keha jälle harjuma ja võtab õige kuju. Hommikusöögiks on seesama English breakfast. Lõunaks sõin esmakordselt siinviibimise ajal sealiha. Pakuti ahjus tehtud välisfileed. Õnnestus saada otsatükk ja see oli täitsa maitsev.
Pärast lõunaeinet sõitsime koos Arvoga USA baasi, kus mind kui uut meest kolleegidele tutvustati. Need olid päris mõnusad sellid. Head suhtlejad, abivalmid, avatud ja koostöövõimelised. Ühesõnaga väga toredad mehed. Nende boss oli sümpaatne noor kolonel Gilmore. Pereisa, väärtushinnangud paigas, huumorimeel olemas ja oskab ka lõõgastuda. Kutsusid õhtuks külla sigareid suitsetama. Ma tahaks minna ja samas ei taha. Just täna olen suutnud suitsetamist veidi piirata ja on plaan piiluda korra meie ala juures oleva gym’i telki. Mõtlesin, et täna jätan õhtusöögi vahele. Tõsine soov on polstrit maha saada, aga kui energiat praktiliselt ei kulu nagu täna ja eile juhtus, siis ei kao see mitte kusagile.
Täna hommikul saatsin Andrale kirja oma õhtuse ehmatuse peale. Tal on üks afgaani perekond nõustada ja mul tuli see eile jutu sees meelde. Palusin Andral teema, et ma nende kodumaal ohvitserina teenin, taeva päralt enda teada jätta. Õnneks selgus, et seda ei olnud tarvis karta. Õeke oli juba isegi seda mõelnud.
Hälikene saatis kirja, nagu iga päev armsaks harjumuseks on kujunenud. Kirjutas, et poisid on väga tublid ja korralikud ning koduga on kõik korras.
Ma tahan südamest loota, et see pidev automaadi-, kuulipilduja- ja kopterite pardarelvade tuli pole midagi muud kui väljaõppelaskmised või toimub see piisavalt kaugel. Mida päev edasi, seda rohkem inimesi räägib, et Camp Bastionist on saamas Talibani sihtmärk. Midagi pole imestada, kui mujalt baasid kokku korjatakse ja ära saadetakse või siis siia Helmandisse kokku veetakse. Siinne piirkond on mudžahiidide peamine sahver ehk suurim moonikasvatuse piirkond. Maailma üks suuremaid. Pealegi on Taliban just Helmandis sündinud. Seega õudusjutud, et Taliban just siin tahab lõpliku pealetungi sooritada, tunduvad piisavalt tõetruud. Mul pole hirm mitte ainult meie poiste pärast, kes juba nädala pärast esimesele OP-ile15 lähevad, vaid meie kõigi pärast. Aega siin olla on veel meeletult palju järel, et kaabakad saaksid planeerida mida iganes. Nende võtted on koordineeritud ja halastamatud ning nende vastu ei saa paraku teisiti kui just täpselt neidsamu asju oma tegevustes rakendades. Enne siia tulekut arvasin, et tõenäoliselt olen suuteline inimese pihta laskma ja kohapeal ei ole ma ümber mõelnud. Kui see hetk tuleb, ei anta teist valikut ega võimalust.
Ootan vana COY lahkumist just seepärast, et saaksin oma PPE16 korda seada. Tahan, et mu asjad oleksid oma kohtadel. Tahan oma varustust kiirelt haarata ja kasutada. Praegu tunnen, et olen vaid Jumala ja oma kolme salve ehk 45 × 9 mm padruni armul. Tavasituatsioonis oleks see tore veerandtund Teeduga tiirus, aga siin on sihtmärgiks enesetaputerrorist või mõni tema kaaslane.
Vestlesin täna meie kaplaniga ja tal on suur mure tuleviku pärast. Tema nagu paljud kaitseväelased on väga demotiveeritud. Inimesi loksutatakse täiesti halastamatult. Selliseid mehi muidugi, kes on aastakümne või rohkem tegelikult mitte millegagi tegelenud ja riigilt selle eest raha saanud, sellised reformid raputavad. Igasugused vahelülid, kes ei tee muud, kui suitsetavad, kiruvad kõiki ja kõike ning molutavad lihtsalt päevad õhtusse. Oma tulevikule mõeldes loodan, et leian veel uusi väljakutseid ja minust ei saa kibestunud kroonukoer.
Vaatan