Arvo Jõesalu
Olen päevikus olnud enda vastu üdini aus. Kõik, kelle nime mainin, väärivad austust, et olen neid kohanud. Nad KÕIK on mind selle aja jooksul mu elus väga palju õpetanud.
Olen juba kuu aega Afganistanis. Minu päevane jalgsimarsruut kulgeb Suurbritannia MP1 majutusalalt, kus me viiekesi oma kaaslastega telki jagame, umbes 300 meetri kaugusele jääva söökla ja sealt omakorda 150 meetri kaugusel paikneva tööala vahet. Jooksen mööda jooksulinti. Teedel joostes ei ole midagi hingata. Metsik tolm on igal pool ja katab siin kõike.
Ma poleks 10–15 aastat tagasi iial uskunud, et minust saab Eesti ohvitser, kes majorina veedab pool aastat kodust ja kodumaast kaugel Afganistanis, sõjas, mille üks osapool arvab, et see on peetud ja pakib oma miljarditesse ulatuva eelarvega projekti kokku. Kui siin tekiks korraks vaikus, oleks kuulda, kuidas raha voolab.
Minu ümber on lihtsad inimesed, sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid, kohalikud, tont teab mis rahvusest töölised. Kõik, mina kaasa arvatud, on vaesed. Vaesed just sellepärast, et poliitikute kulutatud raha kulub neile endile püstitatavate monumentide tarbeks. Lihtne sõdur teeb oma roppu tööd, lepib olude ja ohtudega ning usub, et saab selle eest võrreldes kodumaal teenitavaga hästi makstud. Sõda on kõige verisem variant kapitali ümber jagada. Mulle meeldib väga kusagilt kuuldud mõttetera: „Ma tean, et ma ei pruugi olla parim, aga see, mida mina suudan anda, ei ole ometi väärtusetu või tühine.“
Ma tahan pühendada selle päevaraamatuga veedetud aja ja siin kirja pandud mõtted oma poegadele – Joosepile ja Luukale, ning oma isale.
Te olete tähtsaimad mehed mu elus. Mu sõbrad, mu vennad. Oma armastust ema ja mu poiste ema, kalli Häli, vastu ei suuda ma kirjeldada niikuinii. Olgu Jumal kiidetud, et mu elu on olnud selline, nagu sõtta minekuks valmistumise ja siin oldud esimese kuu jooksul. Kuuendik on tehtud. Mu isamaa armas, kus sündinud ma, Sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga. Elagu Eesti! Kell on nüüd 21.55. Aeg muudab meid. Annaks Jumal, et paremateks ja tähelepanelikumateks.
25. oktoober 2013, reede kell 12.15
Millest alustada? Millal alustada? Miks üldse alustada? Kellele peaks kõik see täna ja ka tulevikus kirjapandu üldse korda minema või midagi jutustama? Ei tea.
Jätan ettepoole mõne tühja lehekülje sissejuhatuse jaoks, mida praegu sõnastada ei oska ega tahagi. Olen just sellisest vintage-päevaraamatust mõelnud, kuid sisetunne, millest olen end viimasel ajal juhtida lasknud ja mille märke lugenud, hoidis mind õnneks kiirustamast ja etteruttavalt rabelemast.
Mu head kolleegid teavituskeskusest tegid mulle sõtta mineku puhul selle armsa kingituse. Kingiks saadud päevaraamat andis vastuse kõigile neile ebakindlatele miksidele ja milledele. Kui sõbradkamraadid sellise kingi teevad, annavad nad sellega edasi soovi. Millegipärast arvan, et see soov oli: MÕTLE!
Kodust ja pere juurest pikaks ajaks lahkumiseni on jäänud nädal ja paar päeva. Tundub, nagu oleks absoluutselt kõik tegemata ja juba tehtud – ühekorraga. Sellist segast enesetunnet ei ole ma varem kogenud. On tunne, nagu oleksin end silmini täis õginud, köögi koristanud, nõud pesnud ja siis uuesti vaaritamist alustanud. Nii palju on öelda ja arutada, ometi vaikin ja ootan. Ootan, et minuga räägitaks. Küsitaks, kas olen asjad kokku pannud. Kas kõik on olemas ja oma õigel kohal. Tundub, nagu ei tahaks seda keegi küsida. Niisiis muudkui pakin oma maailma mõtteis kokku ja uuesti lahti nagu mingit reisipauna.
Tahan teha enesega kokkuleppe, et olen oma päevikuga sama aus nagu parima sõbraga ja kui tunnen, et on vaja lihtsalt kritseldada, siis seda ma ka teen. Võtan seda kui vabadust teha, mida tahan.
Kodus on jäänud olla üks nädalavahetus, homme ja ülehomme. 3. novembri varahommikul koguneb meie üksuse põhigrupp Ämari lennubaasis ja pärast vajalikke protseduure alustame otselendu Afganistani Camp Bastioni.
26. oktoober 2013, laupäev kell 13.10
Olen üksi kodus. Joosep on trennis. Häli ja Luukas läksid linna. Käisin hommikul kell 11 Tallinna lennujaamas oma meestele, kes eelgrupiga Camp Bastioni lendasid, hääd lendu ja turvalist kohalejõudmist soovimas. Nägin meeste olemise järgi, et neil oli hea meel. Nende lend läheb läbi Helsingi Londonisse, sealt liigutakse maad mööda Price Nortoni ja sealt edasi Afganistani. Aina enam ja enam tekib vastik kõhedus selle palju jutuainet pakkuva „saarlaste“ (nii kutsuvad Ühendkuningriigi liitlasi meie omad) TriStari vastu. Ei ole veel ühegi mehe suust kuulnud midagi head selle viletsa lennuaparaadi kohta. Näib, et peaaegu kõik on kogenud neid legendaarseid probleemide jadasid, uskumatuid lennumarsruute ning pikki ootetunde või – päevi mingites akendeta ja ainult sõduritele mõeldud lennujaama angaarides. Pole eriti motiveeriv saada puhkusele ja sulle antud puhkusepäevad mööda saata kurat teab kus lennujaamas päevade kaupa oodates. Esialgu on kontingendi juhtkond andnud lootust, et nii puhkusele mineku kui ka tuleku lennud korraldatakse otse Tallinnast või Ämarist Camp Bastioni. Elame-näeme.
Täna hommikul veel teki all pikutades otsustasin, et proovin oma päevikut mitte lugeda. Kirjutan tagasi vaatamata seni, kuni tagakaas vastu tuleb.
Kui mõni kuu tagasi plaanisin, et õpin kas või mõned darikeelsed sõnad, siis nüüd on see tuhin möödas. Tundub nii ebaloogiline keel, ilma tuimalt pähe tuupimata ei saa sellest ilmselt mitte kunagi pilti ette või maitset suhu.
Täna lennujaamas tuli meeste keskis korraks jutuks, mis praegu Afganistanis toimub. Teati rääkida, et praegune kompanii enam Camp Bastionist väljas ei käi ja pakib varustust. Arvati, et see ei tähenda muud, kui et tuleb kohe alguses vette karata ehk patrullides käima hakata. Mina ei oska seisukohta võtta, kas ja kui palju peaks jalaväekompaniile aega andma, et jõuaks sisse elada ja aklimatiseeruda. Esimesed kaks-kolm nädalat on kogu kontingent „errsoi“ – ma ei tea hetkel, kuidas seda kirjagi panna, aga igal juhul tähendab see kohapealset drilli ning samasugust koolitust nagu meile juba Paldiskis jalaväebrigaadis tehti RSOEBK-i (rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eelne baaskursus) ajal.
Homme, pühapäeval, 27. oktoobril, lähen toomkirikusse. Soovisin enne sõttaminekut, et õpetaja Urmas Viilma mu hinge pühitseks ja Taevaisa armu kaasa annaks. Annan end Taevaisa meelerahu ja hoiu alla ning loodan kõiges Tema abile. Tahaksin väga uskuda ja loota, et minu soov pole Tema jaoks sel korral pisiasjade riiulil kusagil allpool nägemisulatust. Mu enda plaanid on üsna suured ja neist on mõned mu sõbrad kuulnud. Hämmastav, et nad mu plaane pole välja naernud ja mind napakaks pidanud. Aga ma ei tea ju ka tegelikult, võib-olla on!?
Ma pole veel lõplikult otsustanud, kas võtan sõtta oma maalitarbed ja molberti kaasa. Seljas seda ei tassi ja kogu suurem varustusepagas on juba teele saadetud. Arvan, et proovin esialgu, kui oleme kahe kontingendiga samal alal, pead-jalad koos ja kitsastes oludes, ilma hakkama saada. Eks siis puhkusele tulles otsustan, mis teen.
Pärast nii pikka vaheaega on kirjutamine mõnus. Mu šamaanirännak Olavi juures andis ses osas selguse nii mõneski asjas. Mida päev edasi, seda selgemaks tundub saavat ka hiljutiste tervisetõrgete põhjus. Stress, hirm ja peataolek ning hirmutunne valede otsuste ees oli see „soe kont sehen“, nagu Olav ütles. Lõuna-Eesti kandis elavad inimesed nimetavat sedasi seda valusat kangust sisikonnas, mis mind lausa söönud on. Tegevus, liikumine ja mõtetega millegi juures olek annab hea enesetunde. Plaanin hakata oma eluviisi osas tasapisi ettevalmistusi tegema, et olla terve, treenitud ja vaimselt küps, kui elus ilmuvad uued ja tõsised proovikivid.
Päeviku kirjutamise juures on üks kummaline asi. Kael jääb nii kangeks, et lausa piinav on. Kirjutamise asend on ju kehast välja surutud. Arvuti taga toksides istud enam-vähem sirgelt, aga käsitsi kribades on kogu keha kangekstegevas poosis. Käekiri, käekiri!!! See on samuti kraapsjalgadeks muutunud.
Tahaksin just praegu võtta kohustuse endale meelde tuletada, et ilmas pole kedagi peale iseenda, keda kiruda, kui maailmas miski ei meeldi.
27. oktoober 2013, pühapäev kell 18.40
Oktoobrikuu viimane ja ühtlasi viimane pühapäevaõhtu perega kodus enne pikale missioonile minekut. Teadsin, et see saab olema erinev sadadest ülejäänud