vedas sõrmega üle kaardi ülaosas oleva reljeefse aadlikrooni ja nautis seda hetke. Viimaks ometi, mõtles ta. Tema ja Maud olid Framptonis külas käinud ainult ühe korra – nende iga-aastasel aiapeol – ning aiast kaugemale polnud nad saanud. Krahv ja krahvinna olid tervitanud neid sama ükskõikselt ja sundimatult, nagu nemad ise tervitaksid külaseppa. Nende tee- ja õhtusöögikutsed oli kombekalt tagasi lükatud ning rohkem polnud viisakaid žeste tehtud.
Laura rippus isa käsivarre küljes. „Kas ma tohin kaasa tulla? Palun, issi, palun! Ma pole iial ühelgi ballil käinud. Kas lubad?”
Donald võttis tütre näo pihkude vahele ja lükkas tema pea kuklasse, et vaadata talle silma. „Mu kallis tüdruk, viiksin su suurima rõõmuga ballile. Kui oled kord kaheksateist täis, võid käia ballidel, tantsuõhtutel, õhtusöökidel ja ööklubides nii palju, kui süda lustib. Aga krahvi peole me sind sokutada ei saa.”
Laura marssis jalgu trampides köögist välja.
„Vaene väike.” Maud vangutas pead. „Ta läheb veel rohkem tujust ära, kui kuuleb, et mõlemad vennad on samuti kutsutud.”
„On ka või?”
„On jah. Davidi kutse on esikus laual. Ning Grace käis Jane’iga lõunaoote ajal siin ja kurtis, et tal pole midagi selga panna.”
„Teie, naised, olete nüüd paar kuud mõnusasti oma sitside ja satsidega ametis.”
„Seda küll. Vähemasti ei ole rõivastele ja kangastele veel norme kehtestatud. Kardan siiski, et peame leppima ümbertehtuga. Siidi ja satiini praegu vaevalt kuskilt saada on.”
„Ma siis vastan kutsele, kallis. Loodetavasti sa ikka tahad minna?”
„Jah, muidugi. Ehkki ma tunnen end pidudel alati nii kohmakana. Küll oleks hea, kui saaksidki võtta kaasa Laura. Ta oleks sulle palju lustlikum kaaslane kui vana kole naine ja tunneks sellest ka hoopis rohkem rõõmu.”
Donald oli sisimas sunnitud naisega nõustuma, ent patsutas kaasale ometi seljale ja ütles: „Mis jutt see on, kallis? Ära nüüd komplimente ka õngitse. Pole sa ei vana ega kole.”
Istudes hommikutoas naise kirjutuslaua taga, vastas Donald kutsele ning hakkas siis toolikorjule nõjatudes ajalehte lugema. Viimasel ajal oli see jäänud õhukeseks ning sisaldas põhiliselt lühikesi rindeteateid, koduperenaistele mõeldud nõuandeid, kuidas säästa kütust, ning väikesi kuulutusi, millega reklaamiti Sanatogeni vitamiine või Vimi küürimispulbrit. Ta pani lehe käest ja vaatas aknast välja, murdes pead selle üle, mis võis panna krahvi niiviisi meelt muutma, et ta nad ballile kutsus.
Tõenäoliselt oli too vana snoob saatnud kutse kõigile ümbruskonna aadlimeestele. Noh, oli ka juba aeg. Tema ei kavatse igatahes vimma pidada. Nüüd on hea võimalus proovida uuesti suhteid sobitada.
Muidugi, mõtiskles ta, pärast kirikus käiku vahetatakse viisakusi ning jahil on kõik sõbralikud. Krahv leppis meeleldi sellega, et jahiseltsi igaaastane kogunemine peeti Chorltonis. Miks ta pidanukski vastu olema – jahiseltskonnale ei läinud see midagi maksma, aga Donaldi rahakotile pani paraja põõna: majaesine tasandik tuli uuesti pinnata, kasutades peenikest Cotswoldsi kruusa, mis ei vigastaks nende kallite hobuste kapju, pakkuda kõigile viskit ja reispassi ning jagada kandikutelt Maudi valmistatud Yorkshire’i puuviljakooki, mida serveeriti koos Browni juurest ostetud Wensleydale’i juustuga. Enne sõda võisid nad endale säärast luksust lubada, aga veel praegugi – Donald oli selles kindel – ei suudetaks kusagil mujal korraldada jahi algust nii suurejooneliselt kui Chorltonis. Ometi polnud säärane külalislahkus toonud talle veel ühtki küllakutset. Kuni eilseni.
TEINE PEATÜKK
Donald libistas pilgu üle oma kalli Bentley, enne kui autosse ronis. Vana hea Sawkins oli selle puhtaks pesnud ja läikima löönud. Ta tagurdas sõiduki ettevaatlikult garaažist välja, pööras ringi ja sõitis läbi tagaõue, nii et kanad ja haned hirmunult laiali jooksid, ning andis signaali, et Sawkins märkaks avada värava, mille kaudu pääses tanumale. Eakas sohver nägi teda, tõstis sõrmed mütsinoka juurde ja tõttas kangetel jalgadel käsku täitma.
Sawkins jäi värava kõrvale seisma. „Ääd päiva, peremiis,” sõnas ta ja tõstis sõrmed uuesti mütsi juurde, kui Donald väravast välja sõitis. Donald vastas sellele tervitusele kerge noogutusega. Vanapoiss hakkab aastatele alla vanduma, mõtles ta, ning kõik muu ümberringi samuti.
Auto õõtsus, kui ta löökaukude vahel manööverdas, ning ta otsustas, et peab nendega enne talve midagi ette võtma. Siis meenus Donaldile, et seesama mõte oli tal olnud ka läinud talvel, aga teinud polnud ta midagi. Taluasjad olid hakanud tasapisi käest ära minema. Välja arvatud muidugi kõige esinduslikumad osad: lai kruusatatud ja rehitsetud sissesõidutee, mida kahelt poolt ümbritses kenasti pügatud muru, mõjus ikka veel muljet avaldavalt. Ning maja fassaad, mida oli eelmisel aastal värskendatud, nägi oma ülevärvitud aknaraamidega välja igati tipp-topp.
Samal ajal kui auto hüpeldes mööda auklikku tanumat suure tee poole liikus ning paremat kätt jäi Chorlton ja vasemale Frampton, uuris Donald teeäärseid hekke ja tarasid. Mõlemas maavalduses olid hekid jäänud eelmisel talvel pügamata. Nüüd olid need rääbakad ja metsikuks kasvanud ning aialatid olid siin-seal katki. David oli lubanud, et teeb Chorltoni piirdeaiad sel talvel korda. Kas Framptoni omi veel üldse kunagi parandatakse, tundus Donaldile kahtlane.
Pärast seda, kui ta Chorltoni ostis, olid asjad läinud kuni sõja alguseni viletsalt. Neil oli tulnud võistelda Uus-Meremaalt sisse veetava odava lambalihaga, Põhja-Ameerikast toodava odava nisuga, kogu impeeriumist imporditava odava kraamiga. Terve Briti põllumajandus kiratses ning ei temal ega Hugh’l olnud õnnestunud teha midagi, et talu hakkaks kasumit andma.
Nüüd tundus, et David-poiss saab üllatavalt hästi hakkama, ehkki Donald oli selles esialgu kõvasti kahelnud. Kui poeg talutööd üle võttis, valitses töötajatest suur põud: nende terved ja tugevad mehed olid läinud sõtta – jäänud olid üksnes vanad ja hädised ning käputäis verisulis koolilõpetanuid, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad nii vanaks, et võivad minna kahurilihaks.
Tänu jumalale on neil abiline Jill. Tont võtaks, kuidas Chorltonis praegu üldse selle tüdrukuta hakkama saadaks, mõtiskles Donald. Kes oleks võinud seda arvata? Donaldile meenus, kuidas ta naisega selle üle oli vaielnud.
„Maud,” oli ta öelnud, „ära tee nalja. Kindlasti on ta igati meeldiv, aga miks peaksime meie andma ulualust ja maksma palka doktor Drummondi uhkele sugulasele, kellel ei ole maatöödest aimugi?”
„Millest sa seda järeldad? Miks ei peaks ta maatööd oskama? Paljud sõjaajaks maale appi saadetud tüdrukud on pärit kesk- või koguni kõrgklassist ning näidanud end igati tubli töölisena.”
„Drummondi jutu järgi tunneb ta huvi muusika ja matemaatika vastu – ei saa ju siis oodata, et talle meeldiks veiseid talitada või kraavi kaevata. Ja miks ta üleüldse tahab taluabiliseks hakata?”
„Küllap eelistavad isa ja ema, et ta ei läheks sõtta, vaid jääks Inglismaale. Missugused vanemad seda ei sooviks? Pealegi on ta sõja vastu.”
„Taevas hoidku, sõjavastane veel takkapihta! Sellega ma ei lepi, Maud.”
Aga ometi leppis ta sellega. Maale abiliseks tulevad tüdrukud olid ainus võimalus taludes töökäte puudust leevendada ning vähemasti võis ta olla kindel, et tüdruk on aus ja terve.
Jill oli kaheksateist aastat vana. Pikka kasvu ja sale, meenutas ta oma musta juuksepahmaka ning kenast, pisut liiga esile küündiva ninaga näost vastu vaatavate suurte hallide silmadega Donaldi arvates natuke haigrut – pikakoivaline ja järskude liigutustega, nagu ta oli. Kummatigi selgus, et tüdruk on ühtviisi osav nii ise talutöid tegema kui ka neid korraldama. Õige pea oli ta juba asendamatu. Annaks taevas, et ta jääks nende juurde sõja lõpuni.
Vähemasti ei pidanud Donald enam maksma tohutut summat palkadeks nagu enne sõda. Pereliikmed tegid suure osa talutöid ise ära ning selle