et Jim Porlyl on piinlik. „Kas seda on ikka vaja, härra esimees? Vaevalt tema lordlik kõrgus tahab, et tema isiklikku kirja …”
„Porly, see ei ole isiklik. Kiri on saadetud mulle kui selle komitee esimehele ja ma pean õigeks, et liikmed teaksid, millega meil tegu on. Palun andke see minu kätte ning ma loen selle ise ette.”
Jim Porly kohmitses kausta kallal ja vabastas kirja klambrite vahelt. Donald võttis paberi vastu, pani prillid ette ja hakkas lugema.
Härra Oliver,
Meil pole mingit mõtet, ning mis minusse puutub, siis ka soovi kohtuda.
Ma keeldun kategooriliselt kündmast üles oma kolmesaja-aastast parki, et panna sinna maha kartulid. See mõte on absurdne. Teie naeruväärne ettepanek korvata säärast vandalismi aakri kohta makstava kahe naelaga solvab mind sügavalt. Isegi kui mulle pakutaks aakri kohta kakssada naela, ei sunniks see mind oma parki rüvetama.
Samamoodi kavatsen eirata komitee käsku künda üles Barrow’ talude söödid ja karjamaad. Isegi kui tunneksin säärast soovi – ja seda ma ei tunne –, ei jätkuks mul selle tarvis tööjõudu. Küllap olete täheldanud, et needsamad võimuorganid, kes nõuavad järjest rohkem toodangut, on jätnud mu samal ajal ilma vahenditest, mis võimaldaksid seda anda: mu pojast, töödejuhatajast, mõisavalitsejast ja kõigist töövõimelistest sulastest. Ja palun ärge tulge jutuga, et võite pakkuda mulle appi tüdrukuid. Too naisabi on muutunud kogu riigis anekdoodiks.
Ja lõpuks: ma keeldun kiskumast maha oma imeilusaid ja asendamatuid sepistatud aeda ja väravaid, et lasta need sõjarauaks üles sulatada. Kui minister seda nõuab, võtan teda vastu haavlipüssiga ja tema saadetud töömehi ratsapiitsaga.
Frampton
Donald ulatas kirja tagasi Porlyle ja võttis uuesti istet.
„Noh, see viimane piirdeaia kohta käiv lõik ei puuduta ilmselt meid ning minu ettepanek on edastada see õigetele ametkondadele.”
Ümberringi noogutati nõusolevalt. Sir Thomas lausus: „Loodetavasti võime teha teatavaks üksnes asjaolu, et ta keeldub väravaid maha võtmast, lisamata seda, et ta ähvardab kippuda ministri elu kallale. Kui sellele antakse ametlik käik, võib ta kohtu alla minna.”
Olekski talle paras, mõtles Donald. Ta teadis, et sõjaaegsetel põllumajanduskomiteedel on õigus võõrandada maa, mida omanikud ei suuda või ei taha harida, ning anda see teistele, kes oskavad paremini majandada. Kõige tõenäolisem ülevõtja oleks sel juhul Chorlton. Aga säärane ettepanek pidanuks tulema kelleltki teiselt.
„Võib-olla saab meid selles aidata Sir Thomas,” ütles Donald tema poole pöördudes. „Kindlasti on teil kogemusi teistest kohalikest põllumajanduskomiteedest. Kuidas nendes veendakse tõrksaid koostööd tegema?”
„Nojah, mõistagi on see raske. Paljudel maaomanikel on mõjuvad põhjused, miks nad ei suuda kohustusi täita: näiteks tööjõupuudus. Talutöödele saadetud naisabilised ja koolilapsed on tekitanud paljudes vastuseisu. Ja et moodsatest põllutöömasinatest on suur puudus, seda teate kindlasti isegi …”
Issand, nüüd jahvatab see vanamees mitu tundi, mõtles Donald. Ta hoidis keele kõvasti hammaste taga ega sekkunud. Oh, lõpeta juba, palus ta endamisi. Jõua juba ükskord võõrandamiseni, taevas halasta!
Sir Thomas rääkis edasi: „On veel üks võimalus, mida kasutame üksnes äärmuslikel juhtudel. Me võime maa konfiskeerida ja anda selle pädevamale harijale. Mõnele kohalikule, kes on näidanud ennast hea põllupidajana.”
Mõnda aega valitses vaikus, kõik komitee liikmed seedisid kuuldut. Donald istus liikumatult ja mõtles: taeva päralt, ärgaku keegi ometi üles ja tehku ilmselge ettepanek. Seal ei ole ju midagi mõelda!
„Chorltoni ja Framptoni maad piirnevad teineteisega, eks?” lausus Wenlock. „Ja sinu poiss on tubli põllumees, Oliver. Miks ei võiks sa võtta neid enda harida?”
Donaldist tulvas üle kergendustunne, aga ta kortsutas kulmu ja raputas pead. „See ei kõlbaks, ega ju? Ma olen selle komitee esimees ning tunduks väga inetu, kui krahmaksin naabri maad endale.”
„Aga meil on komitee ja selle liikmed pole sinu vasallid,” ütles Scruton. „See poleks sinu otsus. Tõtt-öelda peaksid sa vist koguni otsustamise ajaks toast lahkuma. On ju vist nõnda, Sir Thomas?”
„Jah, küllap vist.”
„Noh,” lausus Donald, „kui asjalood on nii, siis muidugi taandan ma ennast, et vältida huvide konflikti. Aga kui tohib, teeksin ühe väikese ettepaneku.” Ta vaatas ringi ja laua ümber istujad noogutasid nõusoleku märgiks viisakalt.
„Sir Thomas, teie olete ju õppinud juristiks, eks?”
„Seda küll.”
„Mõtlesin, et teie kui krahvi sõber, advokaat ja mõistagi tuntud diplomaat võiksite temaga omavahel vestelda. Teha talle vaikselt selgeks, et tal ei ole muud võimalust kui künda ja külvata võidu nimel nagu kõik teisedki.”
Lõpuks lubas Sir Thomas, et proovib tõrksale krahvile augu pähe rääkida. Kui see ei õnnestu, võetakse talt maa ära. Park jäetakse mõistagi alles, samuti mõisa koduvaldused, mis annavad toodangut ja on võrdlemisi hästi majandatud, võõrandatakse üksnes kolm Barrow’ talu.
Sellest, kelle valdusse nood peaksid minema, enam juttu ei tehtud. Just nõnda peavadki need asjad käima, mõtles Donald. Tasa sõuad, kaugemale jõuad!
Kaks nädalat hiljem oli Sir Thomas saanud krahvilt lubaduse, et pool parki läheb kartulite alla. Ning et sealne kivine maa tuli enne vihmade algust ja külmade tulekut puhtaks teha ja üles künda, pidi Frampton vastu tahtmist paluma David Oliveril need tööd ära teha.
Ta saatis Davidile resoluutses toonis sõnastatud kirja, milles käskis tal kohale ilmuda. Sellel oli postskriptum: „Teie isaga ei soovi ma mingit tegemist teha.”
Nad kohtusid krahvi kabinetis, kaheksanurkses raamatutest palistatud toas, millel oli valge, helerohelise dekooriga vendade Adamite stiilis lagi ja kus kappe kaunistasid nikerdatud ornamendid. Siin pole viimase paarisaja aasta jooksul just eriti palju muutunud, mõtles David, välja arvatud muidugi koledad pimenduskardinad, mis olid nüüd kõrvale tõmmatud.
Põdura väljanägemisega krahv ajas end vaevaliselt püsti, toetudes mõlema käega lauaplaadile. Ta sirutas üle kirjutuslaua Davidile teretuseks käe. Noormees pani tähele, kui jahe ja kondine see on, aga pigistus oli tugev, nagu oli tugev ka krahvi hääl.
„Tere, mu poiss. Kena, et tulid.” Ta osutas enda vastas olevale toolile. „Ole hea, võta istet.”
„Tänan, söör.”
„Pakuksin sulle teed, aga teenijad läksid kuhugi ristsetele ja leedi Frampton on väljas koeratalli juures.” Krahv naeratas. „Ta loeb koerteülemale sõnu peale, sest mingit hukkunud jahilooma – vist hirve – ei söödetud koertele, vaid viidi lihunikule.”
„Oh heldus! Ma küll ei tahaks selle mehe nahas olla.”
„Ega minagi.”
David vaatas imestades, kuidas majaperemees piipu täidab. Too ei võtnud oma kollasest tubakakotist lahtist tubakat, vaid lühikese, vähem kui tollise sigarijupi, pani selle kahasse ja süütas põlema. Märgates Davidi huvi, lausus krahv naeratades: „Nõnda on sootuks kergem ja puhtam kui jantida lahtise tubakaga. Mulle meeldivad Davidoffi sigarid ning tema Château Latourid mahuvad täpselt minu piipu. Lõikan need seitsmeks jupiks, millest jätkub mulle terveks päevaks.”
Davidile avaldas see muljet ja tegi ühtlasi nalja. „Ma pole kunagi varem näinud kedagi niiviisi tegemas.”
Krahv pakkus talle üht sigarijuppi, kuid David vastas: „Tänan, söör, aga mul pole piipu. Kui lubate, keeran endale sigareti.”
Krahv ootas,