talle öelda.”
David avas suu, et astuda isa kaitseks välja, aga mõtles siis ümber.
„Söör, mina ei ole kursis sellega, mida sõjaaja põllumajanduskomitee teie maa kohta on otsustanud. Tulin siia teie palvel, et arutada uue kartulipõllu tarvis tehtavaid ettevalmistusi.”
„Tõsi mis tõsi. Jääme käsiloleva asja juurde. Me ei taha sinu isaga avalikult tülli minna, nüüd kui ees seisab George’i täisikka jõudmise ball, ega ju? See tunduks kohatu.” Ta võttis piibust mahvi, kaha kondisesse rusikasse pigistatud. „Nagu ma aru saan, olete kõik tulemas?”
„Seda küll,” vastas David. „Me ootame seda väga. George tuleb ilmselt koju puhkusele.”
„Jah. Aga mitte kauaks. Sa ju tead, et ta sõdib Liibüa kõrbes. Muidugi tahan ma, et ta oleks kodus. Meil on nelja talu peale kaks rentnikku ja kuus sulast; töödejuhataja ja mõisavalitseja kutsuti mõlemad rindele ning minust endast, nagu näed, pole suurt põllumeest.”
David vastas: „Saan teid kindlasti aidata, söör. Nädala või kahe pärast on meil endal künd lõpetatud. Ning arvan, et põllumajanduskomitee leiab mulle teie pargi tarvis veel ühe traktori. Järgmine kuu võin saata appi mõne mehe, kui teil endal sulaseid napib. Kui palju te tahate üles künda ja kus?”
„Mul kästi panna oma pargist kaksteist aakrit kartulite alla. Kas suudate seda uskuda? Ning pean laskma oma hirved maha tappa ning müüma nad ministeeriumile. Kavatsesin keelduda, aga tundub, et pean nõustuma, kui ei taha just vangi minna.”
„Kaksteist aakrit. Hm. Peame leidma lagedaid platse, kus saab künda, kahjustamata seejuures teie puid. Missugune pinnas seal on? Kas kive on palju?”
„Helde taevas, poiss! Mul pole aimugi. See maa on olnud sajandeid hirvepark.”
„Sel juhul peaksin vist ise pilgu peale heitma.”
„Olgu. Tee siis seda ja anna mulle teada, mida sa arvad. Ning kui kord juba asja kallale asud, teata mulle ühtlasi, kui palju läheb maksma karja tapmine ja lihakehade müügi korraldamine.”
David oli koju minnes üsna rõõmsas tujus. See oli tal õigupoolest esimene kord krahviga juttu ajada ning ta tundis selle mehe vastu haletsusega segatud imetlust. Kuuldes rünnatavat oma isa, oleks ta äärepealt vihastanud, aga sai siiski aru, miks krahv tema isa motiivides kahtleb. Ausalt öeldes jagas David tema kahtlusi.
NELJAS PEATÜKK
Käes oli Framptoni balli õhtu ning Laura oli tulnud nädalalõpuks koju. Ta pani ikka veel pahaks, et teda polnud kutsutud, sest oleks nii kangesti tahtnud minna.
Tüdruk leidis Grace’i Plumtree Cottage’i köögist Jane’ile õhtust pudelit soojendamas.
„Tere, Laura! Jumal kui hea, et see oled sina. Mõtlesin, et tuleb su ema, ja siis oleksin pigis …”
Jane viipas käega, osutades ümberringi valitsevale korralagedusele: molbert ja värvid, šabloonide komplekt, titeasjad, avatud Passing Cloudsi sigarettide karp ja teejoomise jäänused.
„Mulle meeldib teie maja. Siin on palju hubasem kui meil.”
Laura läks läbi köögi ahju juurde, toetus selle vastu ja soojendas selga. „Tulin lootuses, et näitad mulle, mida sa ballile selga paned.”
„Noh, olgu. Midagi uut muidugi ei ole,” lausus Grace. „See kleit on mul olnud juba sestsaadik, kui Hugh’ga abiellusin. See kuulus mu veimevakka, aga ma peaaegu polegi seda kandnud.”
„Kas tohib vaadata?”
Grace naeratas. „Kannatust, noor daam! Kõigepealt tuleb mul tegelda Jane’iga.”
Nad võtsid pudeli ja tite kaasa ning läksid ülakorrusele, kus Grace võttis Jane’i käsivarrele ja hakkas teda toitma, kusjuures noore naise blondid juuksed langesid alla ja varjasid pool nägu ära. Ta on nii ilus – just nagu madonna, mõtles Laura.
Nad vaatasid Jane’i, kes imes vaiksel nohinal. Natukese aja pärast küsis Laura: „Kas mina tohin teda sööta?”
„Muidugi.” Grace tõusis ja Laura istus tema asemele.
Kui Jane Laura sülle tõsteti, kaotas ta luti suust ja tõstis hädakisa. Aga Laura torkas talle pudeli jälle suhu ja rõõmustas, kui titt otsekohe rahunes ja uuesti sööma hakkas.
„Oh, Laura, mul on nii hea meel, et sa siin oled,” ütles Grace. „Sa võid teha mulle sukajoone. Hugh’lt ei saa ma ju seda ometi paluda.”
„Mis see tähendab – sukajoone?”
„Tead, see on nipp, mida kasutatakse, kui siidsukki pole kusagilt saada, ja minul ei ole. Sa tõmbad säärte tagaküljele jooned ja need näevad välja nagu sukaõmblused.”
„Aga kui sul on ballikleit seljas, ei näe keegi niikuinii su jalgu.”
„Nähakse küll. Ma lõikasin kleidi alt lühemaks. See oli nii pikk, et pidin seda kogu aeg üleval hoidma, ja arvasin, et tantsida on sellega ohtlik. Ja vedikuna lohisev kleidisaba ei ole enam moes.”
Mabel, kes käis Grace’il kolm päeva nädalas abiks, saabus last hoidma ning viis Jane’i ära lastetuppa. Grace ja Laura läksid magamistuppa, kus oli voodile laotatud Grace’i kleit. Laura tõstis selle endale ette ja uuris seda peeglist, samal ajal kui Grace määris säärtele jumestuskreemi, et need ei tunduks nii paljad ja kahvatud.
Siis heitis Grace kõhuli voodile ja Laura tõmbas kulmupliiatsiga kannast kuni põlveõndlani mõlema sääre keskele tugeva joone.
„Ma pean panema jalga vanad mustad tänavakingad, sest kõik teised hakkaksid sukkadeta hullusti hõõruma.”
Grace puges heledasse sinakashalli satiinkleiti, mis oli õlgu paljaks jätva kroogitud ülaosaga ning liibus tihedalt pihale ja puusadele, kuna alaosale andsid laiust vastandvoldid. Tema jalgu selle alt eriti näha ei olnud, kui ta just väga kiiresti ei keerutanud. Äralõigatud satiiniriba oli Grace kasutanud selleks, et õmmelda kant mustale sametsallile, ning peale selle olid tal veel pikad valged kitsenahast kindad. Laura mõtles, et ei ole iial varem näinud midagi nii elegantset: Grace oli pikk ja blond ning tema silmad olid satiiniga täpselt ühte värvi. Ta sättis juustesse kitsa hõbedase võru, mis oli kaunistatud pärlripatsitega ja meenutas diadeemi.
Laural muutusid kadedusest vaat et jalad nõrgaks.„Oh, Grace,” kurtis ta, „miks võtab suurekskasvamine nii kaua aega?”
Grace puhkes naerma. „Ise oled niisugune poisitar! Arvasin, et sina ei tahagi suureks kasvada, ilusaid kleite kanda ja poisse vaadata.”
„Ballile võin ma ju ikka tahta minna, ilma et sooviksin seejuures poistega tegemist teha, eks?”
Varsti tuli Hugh end balliks valmis seadma ja Grace hakkas ennast jumestama, seepärast läks Laura koju vaatama vanemate ettevalmistusi.
Isa sabakuub rippus pesukuivatusrestil ning ta kandis musti pükse, väga läikivaid kingi ja valget särki. Laura vaatas lummatult, kuidas Donald lisas tärgeldatud maniski, millel ei olnud seljatagust osa, ja kinnitas kaela ümber jäiga valge krae.
„Arvasin, et lähed mundris,” ütles tüdruk.
„Nojah, see oleks muidugi parem. Aga paraadvormi praegu kahjuks kanda ei lubata ning igapäevast mundrikuube ei saa ma mõistagi selga panna.”
Laura aitas isal kinnitada maniskinööbid ja rügemendi värvides mansetinööbid ning vaatas, kuidas too näeb vaeva oma valge lipsuga. Siis seisatasid nad kahekesi kõrge kallutatava peegli ees.
Donald vaatas tütrele peeglis otsa ja lausus: „Ma tõesti tahaksin, et võiksime su kaasa võtta, kullake. Tean, et oled liiga noor, aga sa püüaksid seal kõigi pilke ja poisid oleksid sul ümber nagu mesilased meepurgi kallal.”
Meelitatult läks Laura läbi isa riietusruumi