või komistused võivad põhjustada tõsiseid murde ja pool nendest kannatanutest, kes murravad puusaluu, ei saa edaspidi enam iseseisvalt kõndida. Selgroolüli murd võib põhjustada seljavalu või keha süvenevat lühenemist ja küüru jäämist – nn “leseküüru”.
Osteoporoosi korral on ennetamine alati parem kui ravimine – lihtsalt sel põhjusel, et ravi polegi, kuna hävinud luud ei ole võimalik asendada. Ent on paljugi võimalusi teiste luude seisundi parandamiseks ja luude edasise habrastumise ärahoidmiseks. Siia kuulub regulaarne kehaline aktiivsus – aitab isegi nii lihtne asi nagu kõndimine, sest järjekindel luude tõmbamine lihaste ja ligamentide poolt aitab stimuleerida luud valmistavaid rakke ja tugevdada luid. Kaltsiumirikas toit on hea, ent kui seda pole võimalik kasutada, võib iga päev sisse võtta kaltsiumi sisaldavat toidulisandit. Tuleb teha pingutusi suitsetamisest loobumiseks ning hoiduda rohkest alkoholi tarvitamisest, kuigi vähene joomine ei tee halba. Naistel pärast menopausi rakendatav hormoonasendusravi vähendab suurel määral osteoporoosi tekkimise tõenäosust. Ideaaljuhul alustatakse seda aasta enne menstruatsioonide lõppemist. Kuid alustatuna ükskõik mis ajal vähendab see siiski luude hõrenemist, aga sellel ravil kulub viis kuni kümme aastat, et luudele maksimaalset kasu tuua. Muude ravivõimaluste hulka kuuluvad kaltsiumi ja D-vitamiini tabletid ning biofosfonaadid – uuemad luude tugevdamiseks kasutatavad ained.
Tulus abinõu on ka lihtsalt vältida kukkumist ja see polegi raske, kui nägemine ja kuulmine on korras ning hoidutakse kasutamast uimasust tekitavaid ravimeid. Peab ka vältima maas vedelevate juhtmete, libedate mattide või ebatasase põranda olemasolu majas. Terve ja pika elu elamine võib sõltuda niisugustest väikestest asjadest.
Osteoporoos on halva tervise peamisi põhjuseid ja mida vanemaks saame, seda tavalisemaks see muutub. Vähenda oma riske kaltsiumirikka toiduga, suitsetamisest loobumise ja regulaarse kehalise aktiivsusega.
Kontrolli rindu
Veel suhteliselt hilise ajani oli arstidel kombeks varjatult kontrollida naiste rindu “sõlmede” esinemise suhtes. Teiste sõnadega – kui naine pöördus mingil põhjusel perearsti poole, püüdis too ühtlasi uurida, kas patsiendil pole rinnavähki.
Pole ime, et selline teguviis oli naiste seas väga taunitav – ja muidugi õigustatult –, kuid harvadel juhtudel liiga populaarne mõnede häbitute arstide seas.
Kuid rinnanäärmete sõeluuringud jäävad ikkagi aktuaalseks teemaks – seda enam, et Ühendkuningriigis tekib ühel naisel üheksast ja Austraalias ühel üheteistkümnest mingis eluetapis rinnavähk, kusjuures Austraalias toob see igal aastal endaga kaasa 2500 surmajuhtu. Ühendkuningriigis diagnoositakse aastas ligi 40 000 naisel rinnavähk ja peame oma häbiks tunnistama, et sellesse haigusesse täheldatakse siin kõige kõrgemat suremust maailmas. Kuigi elulemuse näitajad paranevad tasapisi (peamiselt seetõttu, et paranevad nii teadlikkus rindade seisundi kontrollimise suhtes kui ka ravivõimalused), sureb aastas sellesse haigusesse ikkagi veel üle 13 000 naise, kellest 1200 on vanuses 35 kuni 39 aastat. Neli viiendikku rinnavähkidest tekib naistel pärast menopausi ja see võtab naistelt vanuses alla 65 ära rohkem eluaastaid kui südame koronaarhaigus.
Nimetatud põhjustel on Rahvuslik Tervishoiuteenistus loonud rinnanäärme sõeluuringute programmi, mis kutsub kõiki naisi vanuses 50 kuni 65 aastat iga kolme aasta tagant tegema mammogrammi – röntgenuuringu, millega saab avastada ebanormaalseid tihendeid rinnas juba varases staadiumis ja sellega suurendada nende naiste pikaajalisi tulevikuväljavaateid. Ka meestel esineb rinnanäärmevähk, kuid palju harvemini – aastas umbes 200 juhtumit. Praegune valitsus usub, et sõeluuringute rakendamine naistel vanuses alla 50 aasta ei too kasu, kuigi on käimas uuringud selle väite kontrollimiseks, ning üle 70 aasta vanuseid võib – ja minu arvates peakski – skriinima, kuid nad peavad seda ise nõudma. Ülevaade Rootsi hiljutisest uuringust on näidanud, et rahvastiku skriinimine vanuserühmas 40–69 aastat on andnud rinnavähki suremuse vähenemise 21 % võrra. Austraalia tervishoiuteenistus võimaldab naistele iga kahe aasta tagant vaba aega vähi sõeluuringuks ühe tunni töötasu säilitamisega, mis on tõepoolest tähtis, kuna Austraalias sureb iga nelja tunni järel üks naine rinnavähki.
Loodetakse, et olukord paraneb jätkuvalt, kuna suureneb teadlikkus sõeluuringute suhtes, röntgenoloogid omandavad rohkem kogemusi, paraneb röntgenifilmide kvaliteet ja inimeste informeeritus meedia kaudu, kuid see kõik ei asenda igakuist enesevaatlust. See ja sõeluuring üheskoos on parim võimalus avastada varakult igasugust rinnatihendit. Kui sa ei tea, kuidas täpselt oma rindu uurida, küsi arstilt või meditsiiniõelt lähemat informatsiooni. Asi on tõesti seda väärt, et kulutaksid vastavale enesevaatlusele iga kuu paar minutit aega.
Rinnanäärmevähk põhjustab vapustavalt suurt suremust ning parem enesevaatlus ja korrapärased sõeluuringud võivad ära hoida palju surmajuhtumeid. Ole kindel, et oskad oma rindu uurida ja kui sul tekib kahtlus mõne „tüki” suhtes, siis küsi, küsi ja küsi veel.
Lase teha äigepreparaat
Emakakaelavähk on suurimaid naiste suremuse põhjustajaid Ühendkuningriigis ja on tõesti väga traagiline, et paljud nendest naistest oleksid veel tänagi elus, kui nad oleksid lasknud korrapäraselt teha äigepreparaate. On palju põhjusi, miks naised ei võta osa regulaarsetest sõeluuringutest – kaks kõige sagedamat minu arvates on häbelikkus ja enda tundmine tervena, ent on head tõendusmaterjali, et see võiks igal aastal päästa tuhat või kaks tuhat elu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et ühe surmajuhu ärahoidmiseks on meil vaja “sõeluda” ligi 4000 naist. See tundub olevat mõnevõrra töömahukas uurimismeetod, kuid kogu mõte on selles, et samal ajal, kui suurem osa äigepreparaatidest ei näita vähki, võivad nad vägagi selleks muutuda, kui jätta nad identifitseerimata ja sellepärast on sõeluuringud parim viis tagamaks, et seda ei juhtuks.
Ükski test ei saa kunagi olla 100 % usaldusväärne või eksituskindel ning kuna äigepreparaate analüüsivad inimesed, võivad tekkida ka inimlikud vead. Siiski on need palju harvemad kui kõmulehtedes arvatakse ja silmapiiril on veelgi paremad uudised. Teadlased on nüüd koostanud testi, mis – selle asemel, et otsida emakakaela rakkudes vähieelseid muutusi – registreerib nakatumist inimese papilloomi viirusega (HPV), mis on olnud seotud emakakaelavähiga rohkem kui 90 % juhtudest. See test on peaaegu veavaba ja annab suurema võimaluse alustada ravi varakult, mis on selle vähi puhul elulise tähtsusega. HPV testimist peaks rakendama nii, et pärast positiivse vastuse saamist otsitakse püsiva nakkuse (mis teeb kõige rohkem kahju) tundemärke testi kordamisega aasta pärast.
Milles on siis probleem? Selles, et õnnetuseks pole paljud arstid (ja veel vähem nende naispatsiendid) niisugusest testist kuulnudki. Ühendkuningriigis viiakse praegu ellu rohkem kui 10 000 naist hõlmavat ülemaalist pilootuuringut HPV sõeluuringu efektiivsuse hindamiseks. Ent samal ajal võivad need seksuaalselt aktiivsed naised vanuses alates varastest kahekümnendatest kuni varase keskeani, kes on ülitäpsed äigepreparaatide tegemise suhtes, olla vähem kaitstud kui nad arvavad. Võin üksnes loota, et HPV testimine muutub peagi emakakaelavähi sõeluuringute põhiprogrammi osaks ja et positiivseid uudiseid tuleb ka nende finantseerimise vallas. HPV spetsialistide andmeil neelab kombineeritud HPV ja tsütoloogia äigetest üksnes Ühendkuningriigis ära üle 30 miljoni naela praegusest emakakaelavähi sõeluuringute 130 miljoni naela suurusest aastaeelarvest. See on tunnetatav, ükskõik kuidas sellele ka vaadata.
Ära unusta õigeaegselt lasta teha emakakaela äigepreparaate. Need võimaldavad varakult avastada vähki, mis on sellisel juhul hõlpsasti ravitav.
Kolesterool – mis norimine see veel olgu?
Mul on südamehaiguse kohta teooria, kuid kahtlen, kas seda leidub üheski meditsiiniõpikus. Nimetagem seda Hendersoni seaduseks. Jaapanlased söövad väga vähe rasva ja neil esineb vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel. Ent prantslased söövad palju rasva- ning kolesteroolirikkaid toite ja neilgi on vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel. Jaapanlased joovad palju vähem punast veini kui prantslased ja neil on vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel, kuid itaallased joovad suurtes kogustes punast veini sama resultaadiga – vähem südameinfarkte. Selline on lugu.