riiklikke pensionikulutusi (pensionid, miinimumtoetused jms),
– pensionäride kohustusliku tervisekindlustuse kulusid,
– hoolduskindlustuse kulusid.
2005. aastal ulatusid kõik need kulud 14 021 euroni pensionäri31 kohta (tabel G lk 388). SKP-st moodustasid nad 12,4 % (tabel H lk 388), rahvatulust koguni 16,5 % (tabel I lk 390). Haigus- ja hoolduskulude ekstrapoleerimisel, mida 2005. aastal ei kaetud kindlustusmaksetega (2005. aastal 31 miljardit eurot), on arvestatud 2050. aastani kasvavat pensionäride ning eakate hulka.
Jääb küsimus, kuidas muutuvad elanikkonna vananemisega seotud kulud eri eelduste puhul (tabel F lk 386), ja nimelt:
1. kui sotsiaalhoolekanne areneb analoogselt SKP-ga elaniku kohta
Kui jaotada SKPnõrguke kasv 0,7 % aastas võrdselt kõigi elanike vahel, kahekordistub elanikkonna vananemisega seotud kulude osatähtsus: SKP-s kasvab see 12,4 %-lt 24,3 %-ni, rahvatulus 16,5 %-lt 32,3%ni. See tähendab, et maksude osakaal SKP-s peab tõusma 2005. aasta 35,7 %-lt 2050. aastaks 11,9 % võrra 47,6 %-ni (tabel G lk 388; võrdluseks: Rootsis on maksude osakaal SKP-s praegu 50,1 %).
2. kui hoolekanne jääb samaks
Sellisel juhul jäävad pensionitulud elaniku kohta praegusele tasemele. Tervisekindlustus- ja hoolduskulud kasvavad aga sarnaselt 1. stsenaariumiga. Kuna sotsiaalhoolekannet hoitakse ühel tasemel, aeglustub oluliselt ka elanikkonna vananemisega seotud kulude suhteline tõus: SKP-s kasvab nende osakaal 12,4 %-lt 19,2 %-ni, rahvatulus 16,5 %-lt 25,6 %-ni (tabel H lk 388).
3. kui hoolekande kulud vähenevad iga viie aasta järel 5 % võrras
Sellisel juhul jääb elanikkonna vananemisega seotud kulude osakaal peaaegu samaks: SKP-s tõuseb see 12,4 %-lt 14,1 %-ni ning rahvatulus 16,5 %-lt 18,7 %-ni. Pensionäride jaoks aga oleks sellel tohutu mõju: reaalpension peaks langema 2005. aasta 11 660 eurolt aastas 2050. aastaks 7350 euroni (tabel I lk 390).
Rõõmu need tulemused just ei valmista. Aga realistlikku alternatiivi ka ei paista. Prognoos, et tööviljakuse kasv töötunni kohta jääb ühe protsendi juures pidama, on viimaste aastakümnete arengut silmas pidades ning ka sisuliselt realistlik. Töötav elanikkond jääb vanemaks ning mis puudutab nende kvalifitseeritust, siis kätkeb suurt riski hariduskaugete osakaalu kiire kasv järeltulevates põlvkondades.
Pole ka põhjust loota, et sündimus hakkab pärast 40aastat väldanud langust jälle tõusma, välja arvatud juhul, kui selle vastu rakendatakse suunatud rahvastikupoliitikat (vt8. ptk lk 303). Lahenduseks oleks sisserände kasv, kuid vaid juhul, kui see hõlmaks üksnes kvalifitseeritud inimesi. Selleks aga peab Saksamaa selle rühma jaoks olema atraktiivne.
Prognoosis ei ole üldse arvesse võetud oodatava eluea pikenemise rahalist mõju tervishoiukuludele ning hooldust vajava elanikkonna osatähtsuse tõusule. Ka muidu on see prognoos väga optimistlik, sest see lähtub näiteks sellest, et – praeguse majanduskriisi tagajärgedest saadakse üle keskpikas perspektiivis, – Saksamaa heaolu globaliseerumise tuultes ei vähene ja – kliimamuutus ei mõju negatiivselt.
Võib vaid loota, et see optimism on põhjendatud, sest raskused on juba niigi suured. Allakäik ja ohtlikkus on juba ammu ilmsed.
3. Allakäigu märgid
Miski on mäda Taani riigis.
Saksamaa arenguprognoosid ei rõõmusta, sest need näitavad üheselt, et heaolu kasvutrend on lõppenud ning vastuolud, mis tulenevad ühelt poolt pensioniealiste arvu suurenemisest ning teisalt töötava elanikkonna vähenemisest, muutuvad aina suuremaks. Sellegipoolest eeldatakse, et tootlikkus kasvab aastas ühe protsendi võrra, mis tähendab, et 2050. aastaks võib SKP töötaja kohta tõusta 58 % ning elaniku kohta 36 %. Kuid kindel see mingil juhul ei ole. Isegi kui me jätame kliimamuutusega seonduvad ebamäärasused kõrvale, ei tea me, milliseks kujunevad tulevikus kaubavahetusolud või toormehinnad. Me ei tea ka seda, kus on Saksa tööstus rahvusvahelises võrdluses 30 aasta pärast.
Saksamaa võib olla uhke oma kvalifitseeritud ja töökale tööjõule, ettevõtlusvaimule, toodete tehnilisele edemusele ning liidripositsioonile teaduses ja tehnikas. Võib jääda lahtiseks, kuivõrd me puhkame siin minevikuloorberitel või oleme langenud soovmõtlemise ohvriks. Isegi kui võib öelda, et me oleme head ja nii ka jääb, läheb ikka raskemaks, sest ka teised muutuvad paremaks ja eelkõige tuleb neid juurde. Need probleemid on meil ühised terve läänemaailmaga, aga nii väikest, kahaneva ja vananeva rahvastikuga riiki nagu Saksamaa tabab see areng eriti rängalt.
Lõppude lõpuks seisneb meie konkurentsieelis eelkõige meie inimeste haridustasemes, ideedes, oskustes, töökuses ning motiveerituses. Me peame ju kogu aeg turule tooma uusi tooteid ja teenuseid ning need peavad konkurentsivõimelised olema mitte ainult palgakulude mõttes, sest suurte palgakuludega toodete valmistamisest oleme juba valdavalt loobunud.
Toimiv tööjaotusega rahvamajandus on keeruline masinavärk. See vajab lihtsaid teenuseid ja kvalifitseeritud oskustööjõudu, korralikku õigus- ja haldussüsteemi ning häid õpetajaid sama palju kui matemaatikuid, insenere, loodusteadlasi ja tehnikuid. Kuid vaid viimased moodustavad rühma, mis on tehnika arengu tegelik mootor, määrab ära tehnilise innovatsiooni suuna ja mahu ning annab tõuke uute või paremate toodete ja menetluste arendamiseks.
Aastatel 1993–2007 tõusis Saksa kõrgkoolides rakendusteaduste erialadel (matemaatika, informaatika, loodusteadus, tehnika) lõpetanute arv 69 000-lt 76 000-le.32 OECD riikide võrdluses lõpetas 2006. aasta lennust keskmiselt 7,8 % rakendusteaduste eriala; Saksamaa ja USA jäid sellele oma vastavalt 5,8 ja 5,5 %-ga selgelt alla, samas kui Rootsi oma 10,9 %-ga, Jaapan 9,5 %-ga ning Suurbritannia 9,0 %-ga seda märgatavalt ületasid.33 Isegi kui rakendusteaduste erialade lõpetajate osatähtsus tulevikus juhuslikult tõuseb, ei pruugi see tulevaste lendude demograafilist kadu arvestades veel absoluutkasvu tähendada. Kuna Kaug-Idast tuleb rakendusteaduste erialade lõpetajaid kõvasti juurde, väheneb märgatavalt sakslaste osatähtsus nende hulgas ning sellega ka Saksamaa tähtsus innovatsioonimaastikul.
Maailma mastaabis silma paista on veel eriti keeruline. Briti kõrgharidusteemaline ajakiri Times Higher Education avaldab regulaarselt maailma parimate ülikoolide edetabeleid. Esimese 30 hulgas on 14 ülikooli USA-st, seitse Suurbritanniast ning üks Hiinast. Parim Saksa kõrgkool on Müncheni Tehnikaülikool, kes on tabelis alles 55. kohal.34 Sedalaadi edetabelid on alati küsitava väärtusega, kuid annavad siiski suhtelise tähendusega signaali. Igal juhul on ammu möödas kuldsed kahekümnendad, mil ligi pool maailma teadusväljaannetest ilmus saksa keeles. Täna on meil terve meri Saksamaalt pärit teadustöid, mis on sageli nii viletsas inglise keeles, et nutt tuleb peale – tõsi küll, ka saksa keeles poleks nad eriti vaimukamad või suurema kirjandusliku kvaliteediga.
Teaduslik-tehnilise intelligentsi kvantitatiivse potentsiaali pidev vähenemine jätkub ka edaspidi. Et Saksamaal vähenes sündimus aastatel 1965–2009 poole võrra ning 2050. aastaks veel poole võrra, tähendab see, et võrreldes 1965. aastaga on Saksamaal andekaid inimesi praegu veel vaid pool ning kahe põlvkonna pärast demograafilistel põhjustel vaid veerand. Loomulikult väheneb samavõrd ka andetute arv, kuid neist pole majanduslike ja ühiskondlike kitsaskohtade vältimisel nagunii abi. Ja lõppude lõpuks ei ole rahvastiku arv ise ka mingi argument: 1800. aastal elas USA-s 5,5 miljonit, Inglismaal 9 miljonit, Saksamaal 23 miljonit, Prantsusmaal 28 miljonit ja Hiinas 400 miljonit inimest. Rahvastikutiheduse poolest on Saksamaa ka 2050. aastal veel kolm korda tihedamalt asustatud kui 1800. aastal.
2050. aastaks väheneb Saksamaa elanikkond 10 %, töötav elanikkond lausa ligi 30 % ning töötavate 20- kuni 50-aastaste arv veelgi rohkem, nimelt ligi 40 %. Samas kasvab pensioniealiste arv ligi 50 %. Aga on ikka vahet, kas ühe pensionäri kohta tuleb kaks töötajat, nagu praegu, või