Jah, kui te olete kannatlikud ja jumalakartlikud ning vaenlane ründab teid äkki, siis teie Isand tuleb teile appi isegi viie tuhande väljavalitud ingliga.” (Koraan 3:123–125) Teine Allahilt saabunud ilmutus rõhutas, et Badri lahingus tõi võidu jumalakartlikkus, mitte sõjaline vägevus: „Teie jaoks oli tunnustäheks kahe salga vaheline võitlus: üks salk võitles Jumala teel, teine oli uskmatu. Ja usklikud nägid oma silmaga, et teisi on kaks korda rohkem.
Kuid Jumal toetab ju neid, keda tahab. Tõesti, selles on hoiatus selgepilguliste jaoks.” (Koraan 3:13) Üks Koraani lõik kinnitab, et muslimid olid Badri lahingus vaid passiivseteks tööriistadeks: „Uskmatuid ei tapnud teie, vaid Jumal tappis nad” (Koraan 8:17). Allah võimaldas tõsiusklikele muslimitele võite, olgugi, et edaspidi seisid nad silmitsi veel ebavõrdsemate olukordadega kui Badris: „Sina, prohvet! Õhuta usklikes vaimustust võitlemiseks! Kakskümmend vaprat teie seast võidavad kakssada. Kui teid on sada, siis võidavad nad tuhat uskmatut, sest uskmatud on rumalad inimesed.” (Koraan 8:65)
Allah andis Badri lahingu võitnuile ka suure sõjasaagi, sedavõrd suure, et sellest sai tüliõun. Lahkhelid paisusid vägevaks ning viimaks kõneles Allah ise asjast ühes Koraani suuras ehk peatükis, mis ongi täielikult Badri lahingule pühendatud. 8. peatüki pealkiri on „Al- Anf l” ehk „Saak”. Allah hoiatab muslimeid ja rõhutab, et Badri sõjasaak kuulub vaid Muhammadile: „Nad hakkavad sinult küsima sõjasaagi kohta. Vasta siis: „Saak kuulub Jumalale ja tema sõnumitoojale. Kartke siis Jumalat, olge leplikud üksteise vastu, kuulake Jumalat ja tema sõnumitoojat, kui olete usklikud”.” (Koraan 8:1) Lõpuks jagas Muhammad saagi muslimite vahel võrdselt laiali, jättes endale siiski viiendiku: „Teadke, et saagist, mille te (sõjas) võitsite, kuulub viies osa Jumalale, sõnumitoojale, (teie vaestele) sugulastele, orbudele, vaestele ja ränduritele, kui te vaid usute Jumalat ja seda, mille oleme läkitanud oma sulasele tõe valest eristamise päeval, päeval, kui vastamisi sattus kaks malevat. Jumal suudab kõiki asju.” (Koraan 8:41) Allah rõhutab, et tegemist oli tasuga temale kuuletumise eest: „Jätke endale see, mis te saite saagiks (Badri lahingus) lubatud ja ausal viisil, ja kartke Jumalat. Tõesti, Jumal on andestaja ja armuline.” (Koraan 8:69)15
Väikesest põlatud muslimite kogukonnast oli saanud arvestatav jõud võitluses Araabia poolsaare paganatega ning nüüdsest külvasid nad vastaste südamesse hirmu. Näis, et Muhammadi enesemääratlus ühe, tõelise Jumala viimase prohvetina leidis tohutult ebavõrdses lahingus kinnitust. Selle võidu tagajärjel tekkisid muslimitel hoiakud ja arusaamad, mis püsivad paljude jaoks veel tänagi.
• Allah annab oma rahvale võidu arvukama või sõjaliselt võimsama vaenlase üle seni, kuni tema korraldustele allutakse.
• Võit annab muslimitele õiguse alistatute omand sõjasaagina kokku riisuda.
• Verine kättemaks vaenlasele ei ole ainult Jumala ülesanne, vaid ka nende kohustus, kes temale maa peal alluvad. Sõna islam tähendus tõlkes ongi alistumine.
• Muslimite vastu suunatud lahingus võetud vange tohib muslimite liidrite suva järgi surmata.
• Need, kes islami eemale tõukavad, on „halvimad loodud olendite hulgas” (Koraan 98:6) ja pole seega halastust ära teeninud.
• Kõik, kes solvavad Muhammadit või tema rahvast või on Muhammadi või tema rahva vastu, on ära teeninud häbistava surma – võimalusel pea maharaiumise läbi. (See on vastavuses Allahi käsuga: „Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead.” (Koraan 47:4))
Eelkõige oli Badri lahing aga esimene praktiline näide sellest, millest hiljem sai islami džihaadi doktriin. Antud õpetuses peitub võti mõistmaks nii ristisõdu kui ka tänapäeva konflikte.
MÕRV JA PETTUS
Ibn Warraq islamist:
„Džihaadi teooriat ja praktikat ei haudunud välja Pentagon … See pärineb Koraanist, hadiithidest (prohveti ütlused) ja islami traditsioonist. Lääne liberaalid ja eriti humanistid ei suuda seda kuidagi uskuda … On hämmastav, kui paljud inimesed on kirjutanud 11. septembrist, mainimata kordagi islamit. Me peame islamistide sõnu tõsiselt võtma, et nende motivatsiooni mõista. Motivatsiooni, milleks on kõigi muslimite Jumala poolt määratud kohustus võidelda sõna otseses mõttes seni, kuni inimese tehtud seadused on asendatud Jumala seaduse, šariaadiga, ning islami seadus on terve maailma vallutanud … Ühe liberaalse muslimi teksti kohta on mullad võimelised tooma kümneid vastupidiseid näiteid, mis on eksegeetiliselt (piiblitekstide analüüs), filosoofiliselt ja ajalooliselt märksa legitiimsemad.”
Võidujoovastuses hoogustusid Muhammadi rüüsteretked. Samuti muutus karmimaks tema suhtumine kohalike juudi hõimude suhtes, kes olid oma usule truuks jäänud ja keeldusid Muhammadit Jumala prohvetina tunnistamast. Pärast seda muutusid Muhammadi prohvetlikud hüüded juutide aadressil vägivaldseks, rõhutades maist karistust. Kord ratsutas ta vaherahu sõlminud qaynuq hõimu, juudi hõimu, turuplatsile ning teatas rahvale: „Oo juudid, teadke, et teile saab osaks säärane Jumala kättemaks nagu quraysh’i hõimule, kui te muslimiteks ei hakka. Teadke, et mina olen läkitatud prohvet – nii on märgitud teie pühakirjades ja Jumala pühas leppes teiega.”16 Qaynuq hõimu juudid ei kuulanud teda ning prohvet ärritus veelgi enam. Ta piiras juutide asumit seni, kuni need tingimusteta alla andsid.
Ent Muhammadi viha ei vaibunud ka siis. Ta leidis uue sihtmärgi juudi soost luuletaja Ka’b ibn al- Ashrafi näol, kes oli Muhammadi esimese biograafi ibn Isḥāqi sõnutsi „koostanud suguihast kantud solvavaid värsse muslimi naiste kohta”.17 Muhammad küsis oma järgijatelt: „Kes soovib tappa Ka’b ibn al- Ashrafi, kes on riivanud Allahi ja tema apostli au?”18
Ta leidis vabatahtlikuks noore muslimi Muhammad ibn Maslama: „Oo Allahi sõnumitooja, kas soovid, et ma ta tapaksin?” Kui prohvet oli andnud oma jaatava vastuse, küsis Muhammad ibn Maslama temalt luba valetada, et luuletaja lõksu meelitada.19 Prohvet andis nõusoleku ning Muhammad ibn Maslama pettis ja mõrvas Ka’bi.20
Muhammad vs. Jeesus
„Armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid ära neavad.”
„Koguge uskmatute vastu nii palju sõjaväge ja perutavaid hobuseid, kui suudate, nii hoiate te Jumala ja teie eneste vaenlasi hirmu all, muude hulgas ka selliseid, kelle olemasolu te üldse ei aima. Kuid Jumal tunneb neid.”
Pärast Ka’bi mõrva väljastas Muhammad järgmise käsu: „Tapke kõik juudid, kes teie kätte langevad.” See ei puudutanud sõdu ega lahinguid – esimeseks ohvriks osutus juudi kaupmees ibn Sunayna, kel olid muslimitega sotsiaalsed ja ärilised suhted. Mõrtsukas Muḥayyiṣa vend Ḥuwayyiṣa, kes ei olnud veel muslim, mõistis veretöö hukka. Muḥayyiṣa ei kahetsenud midagi. Ta ütles vennale: „Kui see, kes käskis mul tema tappa, oleks käskinud mul tappa sinu, siis oleksin sul pea maha raiunud.”
Ḥuwayyiṣa oli lummatud: „Tõepoolest, religioon, mis suudab inimese säärase teoni viia, on imetlusväärne!” Temast sai muslim.21 Samasuguseid “imetlusväärseid” juhtumeid leiab maailmas aset ka tänapäeval.
KÄTTEMAKS JA ETTEKÄÄNDED
Pärast Badris aset leidnud alandamist janunes quraysh’i hõim kättemaksu järele. Nad kogusid ʼUḥudis tuhande muslimi vastu kolm tuhat meest. Muhammad kandis kaht rõngasrüüd ja juhtis mõõka vehkides muslimid lahingusse. Ent sel korral said nad lüüa. Prohvetil enesel löödi nägu veriseks ja üks hammas välja, lahinguväljal ringlesid