ja uskmatute vahel. Ta käskis oma väejuhil Umaril edasi öelda: „Jumal on kõige kõrgem ja auväärsem. Me ei ole võrdsed. Meie surnud on paradiisis ja teie surnud põrgus.”23
Leidnud oma onu Ḥamza surnukeha, vandus Muhammad taas kättemaksu. Ḥamza sai surma ʼUḥudis ning naine nimega Hind bintʻUtba oli tema laipa kohutaval kombel moonutanud, lõiganud ära nina ja kõrvad ning söönud osa tema maksast. Seda oli too naine teinud, et tasuda oma isa, venna, onu ja vanima poja tapmise eest Badris. Kuid prohvetit ei liigutanud asjaolu, et need kohutavad teod olid inspireeritud kättemaksust: „Kui Jumal annab mulle tulevikus võidu quraysh’i hõimu üle,” hüüdis ta, „siis moonutan ma kolmkümmend nende meest.” Puudutatuna tema leinast ja vihast, andsid tema järgijad sarnase vande: „Tõega, kui Jumal annab meile tulevikus võidu nende üle, siis moonutame me neid nii, nagu ükski araablane kedagi kunagi moonutanud pole.”24
Nii nagu tänagi: ettekäänded
ʼUḥudis leidis rakendust ka muslimite mõttelaad, et kõik agressioonid on ettekäändeks kättemaksule, hoolimata sellest, kas muslimid ise on vägivalla provotseerinud või mitte. See mõttelaad on vastu pidanud sajanditele. Vallates suurepäraselt avaliku arvamuse mõjutamise kunsti, õigustavad džihadistid ja nende poliitiliselt korrektsed vasakpoolsed toetajad Ameerikas oma tegusid ka tänapäeva sündmustega. Ikka ja jälle kujutavad nad end vaid inimestena, kes peavad reageerima islami vaenlaste hirmuäratavatele provokatsioonidele. Sel moel koguvad nad poolehoidjaid ja mõjutavad avalikku arvamust.
Üldine tõlgendus üllatavalt laias poliitilises ringis on tänaseks see, et ülemaailmne džihaadiliikumine on vastus ühele või teisele provokatsioonile: Iraagi sõjale, Iisraeli rajamisele, Iraani peaminister Mohammad Mossadeghi kukutamisele või siis üldisematele üleastumistele nagu „Ameerika neokolonialism” või „naftajanu”. Need, kellel ajalugu eriti kiiresti ununema kipub, süüdistavad kõiges värskelt vermitud25 epifenomene nagu Abu Ghraibi vanglaskandaalid, mis heidavad varju Ameerika kohalolule Iraagis. Ometigi pidasid džihadistid sõda juba kaua aega enne Abu Ghraibi vanglat, Iraaki, Iisraeli või Ameerika iseseisvust. Õigupoolest on nad võidelnud ja jäljendanud oma sõdalasprohvetit alates VII sajandist, tehes seda kõike vastutasuks vaenlaste kordasaadetud hirmutegudele alates sellest, kui Muhammad oma onu moonutatud surnukeha leidis
NII VÕIDUS KUI KAOTUSES – VEEL ROHKEM ISLAMIT
Kaotus ʼUḥudis ei kõigutanud mingilgi määral muslimite usku ega jahutanud nende tulist meelt. Allah ütles neile, et nad oleksid saanud veel ühe võidu, kui nad vaid tema sõna oleksid kuulanud: „Jumal täitis oma lubaduse, kui te tema käsul võitsite neid, seni kui muutusite araks ja hakkasite asja üle tülitsema ning saite sõnakuulmatuks pärast seda, kui ta oli teile näidanud, mida te armastate” (Koraan 3:152).
Nii nagu tänagi: tsunami tähendab rohkem islamit
Kui tsunami 2004. aasta 26. detsembril Vaikse ookeani lõunaosa laastas, siis juba Austraalia ja Ameerika Ühendriigid üksi lubasid rohkem kui ühe miljardi dollari eest abi. Naftas hulpivad Araabia riigid Saudi Araabia, Katar, Araabia Ühendemiraadid, Kuveit, Alžeeria, Bahrein ja Liibüa aga tegid ühise panuse, mis oli väiksem kui üks kümnendik ülalnimetatud summast. Üheks seletuseks toodi islami õpetlaste väide, nagu oleks tsunami põhjuseks olnud uskmatute ja ka muslimite patud läbinisti islamiusku Indoneesias. Nagu üks saudi usumees ütles: „See leidis aset jõulude ajal, mil abielurikkujad ja korrumptandid kogu maailmast kokku tulevad, et tegeleda abielurikkumise ja seksuaalsete perverssustega.“
Siinkohal sai taas paika üks muslimi mõtteviise. Kui asjad valesti lähevad, siis on tegemist karistusega vähese ustavuse eest islamile. 1948. aastal teatas esimese kaasaegse islami terrorirühmituse Muslimi Vennaskonna suur teoreetik Sayyid Qutb (1906–1966) oma järgijatele: „Me peame üksnes vaatama, et märgata, et meie sotsiaalne olukord on hullemast hullem … Me heidame pidevalt kõrvale omaenda vaimse pärandi, intellektuaalse ande ja kõik lahendused, mis võiksid end ilmutada kohe, kui me neid vaid silmitseksime; me heidame kõrvale omaenda põhimõtted ja doktriinid ning asendame need demokraatia, sotsialismi või kommunismi ideaalidega.”26 Teisisõnu, ainult islam tagab edu ning islami hülgamine toob kaasa hävingu.
Teoloogiline seos võidu ja allumise ning kaotuse ja allumatuse vahel muutus veelgi tugevamaks pärast muslimite võitu Mediina piiramisel 627. aastal. Muhammad sai taas ilmutuse, mis pani võidu Allahi üleloomuliku sekkumise arvele: „Teie, usklikud! Meenutage armu, mille osaks laskis Jumal teil saada, kui sõjavägi teie kallale tungis. Me saatsime sellele vastu tuule ja sõjamehed, keda teie silmad ei näinud.” (Koraan 33:9)
Poliitiliselt korrektne müüt: me saame nende inimestega läbirääkimisi pidada
Veel üks islami võtmeprintsiip formuleerus Ḥudaybiyya leppega seotud sündmuste käigus. 628. aastal nägi Muhammad nägemust, milles ta tegi palverännaku Mekasse. Tegelikult oli see paganlik komme, kuid ta soovis sellest islami osa teha, ent seni polnud see võimalik olnud, sest Meka oli quraysh’i hõimu kontrolli all. Ta käskis muslimitel palverännakuks valmistuda ja lähenes linnale tuhande viiesaja mehega. Quraysh’i hõim kohtus Muhammadiga väljaspool linna piire ja kaks poolt sõlmisid kümneaastase rahuleppe ehk hudna – Ḥudaybiyya leppe.
Muslimid nõustusid Mekast lahkuma palverännakut lõpule viimata, aga quraysh’i hõim pidi nad palverännakule lubama järgmisel aastal. Muhammad šokeeris oma pooldajaid, nõustudes tingimustega, mis näisid neile äärmiselt ebasoodsad. Quraysh’i hõimu juurest põgenenud, kes muslimite juures varju otsisid, pidid quraysh’ide juurde tagasi saadetama, samal ajal kui neid, kes muslimite juurest põgenenud ja quraysh’ide juures varju otsisid, muslimitele ei tagastatud. Quraysh’i hõimu läbirääkija Suhayl ibn Amr kohustas Muhammadit koguni loobuma enesemääratlusest Muhammad, Jumala sõnumitooja. Suhayl ütles: „Kui oleksin täheldanud, et sa oled Jumala sõnumitooja, siis poleks ma sinuga võidelnud. Kirjuta enda nimi ja oma isa nimi.” Kaaslaste meelehärmiks Muhammad kuuletus.
Raamat, mida ei tohiks lugeda
„Muhammadi elu: Ibn Ishaqi tõlge teosest „Sirat Rasul Allah““ („The Life of Muhammad: A Translation of Ibn Ishaq’s Sirat Rasul Allah“); A. Guillaume; Oxford University Press, 1955. Varaseim Muhammadi biograafia – kirja pandud vaga muslimi poolt. Pea iga lehekülg purustab täielikult poliitiliselt korrektse müüdi rafineeritud ja rahumeelsest Muhammadist.
Seejärel väitis Muhhamad muslimite üllatuseks, et nad olid võidukad olnud, ja andis edasi uue ilmutuse Allahilt: „Tõesti! Me andsime sulle ilmselge võidu” (Koraan 48:1). Tema järgijad pidid saama küllusliku saagi: „Jumal jäi rahule usklikega, kui nad andsid sulle vande puu all. Ta ju teadis, mis on nende südametes, ja ta läkitas neile Kohalolu ja tasus peatse võiduga ning rohke saagiga, mis neid ootab. Jumal on võimas ja tark. Jumal lubas teile rikkalikku saaki, mida võtate, ja tõi selle lähemale. Ta pööras teist eemale vaenlase käed, et te oleksite eeskujuks usklikele ja väärt matkimiseks ning teie juhtimiseks õigele teele.” (Koraan 48:18–20)
Kui mõni muslim endi selt skeptiline oli, siis vaigistati tema kahtlused peagi. Quraysh’i naine ʼUmm Kulthūm liitus Mediinas muslimitega. Tema kaks venda tulid Muhammadi juurde ning palusid õde vastavalt Muhammadi ja quraysh’i hõimu vahel Ḥudaybiyyas sõlmitud leppele tagastada.27 Muhammad keeldus, kuna Allah ei lubanud seda teha. Allah andis Muhammadile uue ilmutuse: „Teie, usklikud! Kui teie juurde tulevad elama usklikud naised (Mekast), siis katsuge läbi nende usk, kuigi Jumal teab paremini, milline see neil on. Kui veendute, et nad on usklikud, siis ärge ajage neid tagasi uskmatute juurde.” (Koraan