kaotanud järje. On pime ja mul on valus. Mu pea vajub õlgade vahele. Paremast õlast sööstab läbi justkui pistoda torge. Olen sunnitud lõpetama. Kass Fa Dieesile meeldib liikuda ringi mu kehal, mis võngub ja tõmbub vibusse, otsekui anuks ta taevast. Ma varisen kokku, vappudes spasmides. Kass mängib selle kehaga, veedab sellel kogu öö – ta tahab tunda ennast elusana minu võpatustele vastates.
Õlgade kohalt ihuliikmete otsteni kõrvetab mind pidevalt tuli, mis liigagi sageli paisub. Ma võin öelda, kas homme tuleb ilus ilm või siis, nagu mu lõõmav keha ennustab, hakkab sadama vihma. Ma tunnen teravaid hammustusi kätes, tuharates, reites, põlvede ümber, sääremarjade alaosas.
Mind sirutatakse nelja ilmakaare poole laiali, lootuses, et see toob mulle kergendust. Kuid valud jäävad püsima. Neid nimetatakse fantoomvaludeks. Totruse tipp! Ma nutan, ja mitte kurbusest, vaid valust. Ootan, et pisarad mind rahustaksid. Ootan nüristumist.
Meile meeldis armatseda küünlavalgel, teineteisega sosistades. Béatrice uinus hilja, pea minu õlal. Räägin temaga endiselt, kuigi vastu ei kaja midagi.
Vahel, kui olen üksindusest haige, kutsun enda juurde filmitudeng Flavia. Tal on lai naeratus, uhke joonega suu ja väljakutsuv vasak kulmukaar.
Seistes vastu valgust, seljas kerge pikk sinine kleit, ei aima ta, et on paljastatud, et ta kahekümne seitsme aastane siluett võib ühes fantoomis ikka veel midagi liigutada. Ma dikteerin talle kõike, mul pole häbitunnet, ta on minu jaoks läbipaistev.
Kass seab ennast uuesti mu kõhule. Kui ta end pöörab, tõmbub mu keha kangeks, nagu vihastaks selle looma kohalolu peale, Béatrice’i puudumise ja lakkamatu kannatuse peale.
Ja siiski tuleb mul rääkida meeldivatest viivudest; siiski tuleb mul unustada, et kannatan.
Ma tahaksin alustada oma viimastest hetkedest, oma ettearvatavast ja vahel ka ihatud lõpust, mis laseks mul ühineda Béatrice’iga. Ma jätan maha need, keda armastan, et kohtuda taas sellega, keda armastasin nii väga. Isegi kui ta paradiisi ei ole olemas, tean ma, et tema on seal, kuna ta sellesse uskus ja kuna mina seda tahan. Seal me siis oleme, oma kannatuste võrra kergemad, teineteise hellas embuses, silmad igaveseks suletud, Béatrice’i juuksed võbelemas siidiste tiibade kahinas.
Béatrice, kes sa oled taevas, päästa mind.
Minu meeled
Ma olin keegi. Praegu olen ma halvatud; peaaegu kogu mu keha on muutunud tundetuks. Ja siiski segunevad halvatuse julmade hammustustega sulnid mälestused minu haihtunud meeltest.
Tuletada endale meelde, sentimeeter sentimeetri ja mälestus mälestuse järel, pihustunud keha aistinguid – see tähendab juba ellujäämist.
Taastada kadunud tajude kaoses kronoloogia minu praeguse liikumatuse pinnalt – see tähendab mineviku tagasisaamist, kahe seni eraldatud elu kokkusobitamist.
Mu keha põleb mingis ähmases lõõsas. Keha meeldetulek ise kangestab mu. Vaimu ei ole enam; on vaid kauged muljed, mis mu üle võimust võtavad. Casablanca kiiskav päikesepaiste, ma olen seitsmene, võibolla kaheksane. Käin koos vendadega Charles-de-Foucauld’ katoliiklikus koolis. Vahetunnis mängivad mõned lapsed keset koolihoovi palli, keerutades üles tolmu, mis kleepub nende jalgadele ja kätele ning annab tumesinistele lühikestele pükstele ja särkidele ühesuguse piimja ilme. Mõned teised lapsed kogunevad pundikaupa seinte äärde kaupmeesteks ja mängijateks. Mina olen kaupmees; mu kaksikvend Alain, kes väga hästi sihib, on mängija. Mängijatel tuleb aprikoosikiviga pihta saada kaupmehe jalge vahele maha pandud kivile. Mina võtan sisse koha müüri ääres, vastu hommikupäikest. Mulle meeldib lasta päiksel end praadida. Ma ootan lasku, vidukil pilk aprikoosikivil. Loen kolmeni. Mõnuvärin. Hoovi leigest tolmust nüristatuna sulen ma silmad. Kui tardumusest ärkan, on klassikaaslased juba tundi läinud; hoovil mängivad võõrad lapsed. Tõusen paanikas püsti ja peidan oma aprikoosikivivaru taskuräti sisse. Jooksen kõigest väest, keha tules. Esimest korda tunnen ma jalge vahel kummalist soojust. Tuleb see hõõrumisest või hirmust kurja õpetajanna ees? Igatahes on kindel, et midagi seal allpool toimub. Koputan meeletuna uksele, õpetajanna haugatab ja ma jään paokil uksele pidama.
Üksi oma voodis, punastan ma ikka veel, kui neid esimesi tundeid meenutan.
Veidi hiljem oleme Hollandis. Mu isa töötab ühes Inglise-Hollandi naftakompaniis. Mina koos vendade, meie väikse õe Valérie’ ja lapsehoidja Christinaga elame teisel korrusel. Christina on väga ilus oma punaste juuste, roheliste silmade ja tedretähnidega, mida ma ta keha paljaks jäetud osadelt avastan. On minikleitide aeg. Christina triigib trepimademel pesu. Jään teda kauaks uurima. Tajun uuesti seda ebamugavustunnet allpool vööd, punastan ja ei tihka langetada pilku oma jubedatele hallist flanellriidest Inglise šortsidele. Kas Christina kissitab silmi? Ma olen kadunud. See õelusehunnik teeb erakordse liigutuse: tuleb ümber triikimislaua minu poolele, keerab mulle selja ning kummardub – kas tõesti selleks, et maast midagi noppida? Oleks ma osanud, oleks ma suutnud, oleksin ta sealsamas ette võtnud. Mina aga jään seisma, käed rippu, süda puperdamas ja kõik muu veelgi hullemini puperdamas! Vaade sellele upakil taguotsale kestab terve igaviku.
Kaua aega hiljem vaatasin temast tehtud fotosid. Siis leidsin, et oma laiade hambavahede, pehme ihu ja kondiste põlvedega ei olegi ta nii ilus. Alati on küsimus perspektiivis.
Terve öö hingasin sügavalt, et saada lahti valudest, mis mind kõigest muust ära lõikavad. Mulle tulid uuesti meelde oma lihtsuses ilusad pildid. Kannatus jääb.
Ma olen viieteistaastane. Tahan oma semudele muljet avaldada. Astun apteeki, mis on inimesi pakil täis. Kui tuleb minu kord, küsin: „Palun andke üks pakk (sosinal) preservatiive.” Apteekriproua palub mul öeldut korrata. Kimbatuses ja juba kõrvuni punane, teen ma seda. „Väike, keskmine või suur?” küsib ta nüüd tögavalt. Ma panen plehku.
Tema pidas muidugi silmas paki suurust.
Mu kurgus vallandub naer, sellele vastab kokkutõmme; diktofon libiseb mu rinnalt maha. Maad võtab rahutuks tegev vaikus. Tuleb taastuda, end uuesti kokku võtta.
Kutsun oma abilise Abdeli. Ta paneb diktofoni tagasi. See hakkab uuesti salvestama mu uut ja võõrast, tuhmi häält. Isegi mu identiteet mureneb selles muutlikus hääles. Mul ei ole enam rinnalihaseid. Pole enam intonatsiooni ega rõhke. Magnetlindile jäävad vaid need sõnad, mille jaoks ma suudan koguda piisavalt palju hingeõhku.
Ma olen seitsmeteistaastane. Oleme suusapuhkusel. Mu kaksikvend Alainil on juba oma „tibi”. Seal on nii poisse kui ka tüdrukuid; ma pole nende juuresolekul kunagi nii palju punastanud. Pärast õhtusööki koguneme veini, laulu ja kitarriga elusa tule ümber. Üks tüdruk istub minu kõrvale. Ta toetub minu vastu ja paneb pea minu õlale. Ta on üks Alaini tüdruku sõbrannasid; ta on minust vanem, sündinud Vietnamis Prantsuse kolonistide perekonnas. Tal on pilusilmad ja tuhm nahavärv. Ta naerab ja nihkub mulle veelgi lähemale. Nüüd tunnen ma ta vürtsikat lõhna. Üritan kaminatule leekidesse ära kaduda, kuid miski ei aita. Mind valdab põletav iha. Ma tahan seda tüdrukut. Kui ta meelitab mind öörahu saabudes ainsasse eraldatud tuppa, milles on üks väike seina äärde lükatud voodi, järgnen talle tagasi vaatamata. Juba mitu aastat näen ma seda hetke unes. Ta koorib end paljaks, heidab minu peale. Küllap olen ma kohmakas, sest ta muigab. Siis hakkab ta naerma: „Aga sul on ju püksid ikka veel jalas!” Ta aitab mind nendega. Jääme kokku mõneks kuuks.
Halvatusest hoolimata viskavad mu puuduvad meeled mulle ikka veel vempe.
Saan esimest korda välja Kerpape’i taastusravikeskusest Bretagne’i rannikul. Béatrice lükkab mu uue ratastooliga väikesse rannakohvikusse. Ta istub minu ees. Tema selja taga lainetel hüplevad purjelauad. Taevas on hall. Jäine higi katab mu kukla, kuid ma ei taha lahkuda Béatrice’i näo soojusest minu näo lähedal. Kuidas suudab ta veel säilitada noore armunu ilme, vaadates selle inimese varju, kellesse ta kunagi kiindunud oli?
Ma hakkan köhima ja seejärel sülge ajama. Ta ehmub ja sõidutab mu taastusravikeskusse tagasi. Põetaja diagnoosib mul kopsupõletiku. Lähen