hunniku mööblit ja need mõned sõbrad, kes tal on õnnestunud leida. Kuna isa pidevalt reisib, on meil nanny, kes kaitseb ema meie pöörasuste eest. Juba Alainiga titevankri jagamise ajast saadik saab mul harjumuseks venna otsas istuda. Ta ootab palju aastaid ja kogub minu ees paarisentimeetrise edumaa, et mulle kolki anda, kuigi see tema frustratsiooni vaid mõnevõrra leevendab.
Praegu lükkab ta ratastooli, milles ma kössitan.
Nad kõik on minust üle. Ma keeldun pead tõstmast.
Trinidadis veedame elu rannal, riides nagu pärismaalased, kelle seltsis me päevad läbi ujume. Õpime end „vaese mehe inglise keeles” väljendama veel enne, kui hakkame rääkima prantsuse keelt. Õhtuti kakleme oma toas. Mäletan täpselt üht mängu, mis seisnes oma voodis hüppamises ja samal ajal naabri voodisse pissimises.
Siis tuleb Põhja-Aafrika: Alžeeria ja Maroko. Me avastame kooli, õpime prantsuse keelt ühe argliku vanatüdrukuks jäänud määramatus eas preili käe all. Ühel tuulisel päeval, ise elektriposti külge klammerdudes näen ma oma kleenukest vennast minema lendavat. Preili haarab temast kinni, et teda tagasi hoida – asjata. Võreaed peab nad kinni. Esimest korda tajun ma mingit kiivust oma kaksikvenna vastu, kes daamide tähelepanu endale tõmbab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.