Masinatel vilguvad punased, rohelised ja valged tuled. Ma kaon. Just siis tekib see meeldiv tunne. Juba aasta polnud ma tundnud seda hõrku iha lõputu vahekorra järele Béatrice’iga. Pildid meie ühtesulanud kehadest tulvavad minust üle. Korraga pimestab mind neoonvalgus: Béatrice kummardub minu kohale. Minu silmapilgutuste järgi sai ta mõne minutiga aru, mis tunne mind on vallanud; ma palun tal sellest arstile teatada. Ta naerab, jookseb koridori. Ta tuleb tagasi koos ärritunud arstiga. See uurib sõgeda naeru põhjuste järele. Ei midagi rõõmustavat. Fantoomemotsioonid. Maga, mu ingel.
Vedamine
Äratusele järgneb rektaalne uuring.7 Seejärel dušš.
Kõik on pime. Mind pole peaaegu olemaski. Pole ei keha ega häält ega meeli, vahest ainult see tunne, kuidas leige õhk mööda mu sõõrmeid libiseb. Korraga lööb kõik kõikuma. Läks lahti. Mu pea langeb ettepoole. Ma kuulen dušist tulvavat vett, tunnen seda oma näol. Avan silmad. Tasahaaval võtab kuju Marcelle, see tohutu mahedahäälne martiniiklanna hoiab mu jalgu oma õlgadel. Ta naeratab: „Noh, härra Pozzo, olemegi tagasi; seekord ma ei pidanudki teile põselopsu andma!” Minu parem käsi oli kaotanud toetuspunkti ja ma olin oma auklikult dušiistmelt maha libisenud.
Ma olen peaaegu paljas. Jäänud on vaid uriinikott pika vooliku otsas, mis kinnitub mu peenise külge omalaadse kondoomiga. Selle nimi on Pénilex. See on jube ja üldsegi mitte seksikas.
Ma ei saa olla istuli. Selleks, et ma elus püsiksin, pean kandma tohutut korsetti ja pinguldavaid sukki, mis katavad mu jalad varbaotstest tuharateni, et mulle ajju vähegi verd alles jääks. Teadvusekaotuste ajaks saab minust pimeduse ingel; inglid ei tunne midagi. Kui ma uuesti valguse kätte saabun, laksu peale või mitte, jalad õhus, võtab valu minu üle võimust ja põrgulikult kiiskav valgus ajab mind nutma.
Hooldaja Marcelle kutsub mu abilise Abdeli, et mind voodile tõsta. Abdel vabastab mu jalad jalatugedest, kummardub, kuni ta pea puudutab mu rinda, tõmbab mu põlved enda omade vastu ja paneb oma tugevad käed mu alaselja ümber kokku. Hopp! Ta kallutab end tahapoole ja ma leian end püstiasendis alles suletud aknaluukide peegelduses. Ma olin kena mees; sellest pole suurt midagi järel. Veri pageb varbaotstesse. Minust saab uuesti ingel. Abdel paneb mu lamatistevastasele madratsile. Marcelle lõikab lahti selle, mida ta nimetab muiates „öökotikeseks”. Ta võtab Pénilexi maha, et mu riista eest hoolitseda. Béatrice kutsus seda hellitavalt Totoks. Kuulen, et Marcelle naerab. Toto on erekteerunud. Ta ei saa sellele enam Pénilexi peale.
Kerpape’i taastusravikeskuses on tetrapleegikud aristokraadid; meie oleme eesõigustatud seisuses, oleme Jumalale nii lähedal. Meie vaatame ülejäänuid armuliku pilguga. Meie oleme haigete kuningad ja hooldajate kullakesed. Kuid isekeskis ei hüüa me end kullakesteks, vaid – veidi lühemalt – kullesteks, sest ka kullestel pole käsi ega jalgu, üksnes ripnev saba.
Esimene osa
Kuldne lapsepõlv
Ma sündisin …
Ma sündisin Pozzo di Borgo hertsogite ja Vogüé markiide järeltulijana – olin emaihust väljudes õnnega koos.
Terrori ajajärgul lööb Carl-Andrea Pozzo di Borgo oma sõbrast Napoleonist lahku. Väga noorelt saab temast Korsika, Inglise protektoraadi peaminister. Ta peab siirduma eksiili Venemaale, kust ta tänu „Korsika inimsööja” tundmisele aitab kaasa monarhia võimuletulekule. Carl-Andrea Pozzo di Borgo saab rikkaks, tehes väga suureks rahaks oma arvestatavat mõju Vene tsaarile. Kõik hertsogid, krahvid ja teised Euroopa ülikud, kelle Prantsuse revolutsioon minema pühkis, tänasid teda kopsakate summadega, kui ta nende varade ja ametikohtade taastamise eest välja astus. Louis XVIII ütles koguni, et Pozzo on mees, „kes on talle kõige kallimaks maksma läinud”. Arukate abieluühenduste kaudu annavad Pozzod seda pirukat edasi põlvest põlve kuni meie sajandini välja. Korsika mägedes öeldakse ikka veel: „Rikas nagu mõni Pozzo.”
Hertsog Joseph „Joe” Pozzo di Borgo, minu vanaisa, naitus ülekullatud ameeriklannaga. Nii hüüdsid nende lapselapsed vanaema Grannyks. Grand-Papa Joe jutustas naudinguga oma 1923. aastal sõlmitud abielu asjaoludest. Granny on kahekümneaastane. Koos emaga võtab ta ette ringreisi Euroopas, et tutvuda selle ilmajao parimate partiidega. Dangu lossis Normandias külastavad nad kahekesi üht Korsika aristokraati, kellest Granny on pea jagu pikem. Söögisaalis pöördub ema üle tohutu suure laua tütre poole, öeldes inglise keeles (millest kõik muidugi aru saavad): „Kas sa ei leia, kullake, et hertsogil, keda me eile kohtasime, on palju ilusam loss?” Kuid Granny eelistab tollele hertsogile siiski pisikest korsiklast.
Kui vasakpoolne Rahvarinne 1936. aastal Prantsusmaal võimule tuli, pandi Joe Pozzo di Borgo vangi, kuna ta olla kuulunud „fašistlikku organisatsiooni”, äärmusparempoolsete vandenõulaste hulka, kes olid vabariigi kukutamise nimel kõigeks valmis. Temal polnud nendega mingit pistmist. La Santé vanglas külastasid teda abikaasa ja mõned üksikud sõbrad. „Ebamugav on see,” naljatas ta, „et kui vanglas sinu järele küsitakse, et saa sa kunagi lasta öelda, et sind hetkel ei ole …”
Perfettini klann Korsikalt, kes kaitseb meie huvisid saarel Venemaa-eksiilist saadik, läheb vanaisaga juhtunu pärast marru. Pariisi saabub hambuni relvastatud delegatsioon. See korraldab La Santé vanglasse dessandi. Klannipealik Philippe palub vanaisalt nende inimeste nimekirja, kes tuleks maha koksata. Kuid vanaisa soovitab neil suurema skandaalita saarele tagasi pöörduda. Üllatunud ja pettunud Philippe pihib lahkudes oma muret hertsoginnale: „Hertsog on vist ära väsinud?”
Nüüd lõpetab vanaisa igasuguse poliitilise tegevuse ning taandub oma valdustesse, milleks on maja Pariisis, loss Normandias, mägi Korsikal ja Dario palee Veneetsias. Ta peab ülal säravat õukonda kõigi režiimide vastastest tegelastest. Ta sureb, kui mina olen viieteistaastane. Ma ei usu, et mulle oleks külge jäänud vähimatki tema nii säravatest ja lennukatest mõtetest. Need olid minu jaoks justkui teisest ajastust. Seevastu meenub mulle üks õhtu Pariisis, teemantidest kiiskavas ballisaalis.
Ma olen laps. Minu pea ulatub kogu selle suurilmaseltskonna tagumikeni. Jahmatusega taban ma oma kalli vanaisa käe toredasti ehitud kannikatelt, mis ei kuulu teps mitte tema seaduslikule abikaasale.
Mis puutub Vogüé perekonna ajalukku, siis see ulatub tagasi aegade hämarusse. Nagu ütleb vanaisa Pozzo vanaisa Vogüéle (need kaks auväärset vanemat vihkavad teineteist): „Vähemalt on meie tiitlid nii värsked, et me võime tõendada nende õigsust!” Robert-Jean de Vogüéd see ei kõiguta.
Karjääriohvitserist vanaisa Vogüé tegi kaasa mõlemad maailmasõjad – esimese seitsmeteistaastaselt, teise poliitvangina Ziegenhainis kui N.N.8. Ta on sügavate veendumustega vapper mees. Rüütlite truu järeltulijana mõistab ta päritud privileege kui tasu oma panuse eest ühiskonna heaolusse, mis keskajal väljendus kaitse- ning 20. sajandil majandustegevuses. Ta kosib oma põlvkonna kauneima tüdruku, ühe Moët et Chandoni šampanjakompanii pärijatest. 1920. aastatel loobub ta ohvitserikarjäärist, et hakata selle ettevõtte peremeheks, mida ta tublilt juhib ja arendab kuni pensionile minekuni 1973. aastal. Väikesest perefirmast teeb ta impeeriumi.
Hiilgavad tulemused saavutab ta üksnes tänu oma iseloomule ja veendumustele. Elu lõpul koondab ta need ühte väiksesse raamatusse pealkirjaga „Tähelepanu, ettevõtjad”9. Veel tänagi on see mu padjaraamat.
Nagu arvata võib, suhtuvad seisusekaaslased Robert-Jean de Vogüésse väga kriitiliselt. Teda hüütakse koguni „punaparuniks”; millele tema vastab: „Ma ei ole parun, vaid krahv.” Oma vasakpoolseid vaateid ta ei eita. Rahamehed, kes talle järgnevad, hävitavad ta loomingu. Tema jääb minu mentoriks. Minu poja nimeks saab Robert-Jean.
Minu isa Charles-André on Joe Pozzo di Borgo vanim laps. Ta otsustab panna end proovile aktiivses elus. Võib öelda, et ta on esimene Pozzo, kes teeb tööd. Eks seegi ole viis, kuidas oma isale vastanduda. Ta alustab töölisena naftapuurtornide rajamisel Põhja-Aafrikas ning teeb siis karjääri, mille võlgneb oma töövõimele, paindlikkusele ja tõhususele. Ameti tõttu elab ta järjest paljudes maades,