J. Bergmann'i laulud. Jaan Bergmann

otsata!

      Lehkwad lehed

      Aasul' ehet,

      Õhk on terwe õnnela.

      Oh kui kena

      Olla täna

      Metsas halja muru pääl!

      Kaasik kahab,

      Kuusik kohab,

      Lustil laulab linnuhääl.

      Oja keerleb,

      Wesi weerleb

      Meist siin mööda rutuga;

      Mängib kala

      Lustil ala:

      Olgem rõõmsad mureta!

      Metsa!

      Mets haljendab ammu

      Ja aasu õilmitseb,

      Sest salusse sammu,

      Kus lehis lehiseb.

      Ju õilme õitse

      Ehib murumaad,

      Eest tõtta sa ja maitse,

      Mis metsast saad.

      Sääl karastab jõudu

      Sul puhas suwe õhk,

      Sääl kosutab sõudu

      Sul lõbus lille lehk.

      Sääl lõokesed

      Lõõritawad taa

      Ja meie inimesed

      Laulame ka.

      Siis läki nüüd metsa

      Ja halja aasule,

      Sest lõpnud on otsa

      Ju talwe lumine;

      Sääl rõõmuhäälel

      Lusti laulagem

      Ja sooja suwe keelel

      Kõik hõisakem!

      Metsa alla!

Saksa keelest

      Sa pead metsa minema,

      Kui tunned tuska tulewat!

      Tusk laanes läheb lahkuma,

      Kus haljad puud sind peidawad.

      Sääl kuusekohin keelab sind

      Weel südant kurwalt koormamast,

      Sääl lauldes hüüab oksal lind:

      Jää rahulapseks leinamast!

      Waat, metsas murest lahti saad

      Ning meelest, mõttest lahkeks läed,

      Kui loomu käsku kuulatad

      Ja laane rahuriiki näed:

      Sääl märkad mitu saladust,

      Mis senni täiest tundmata,

      Su süda aimab sügawust,

      Läeb luuletulel leekima.

      Ja käid sa kena metsa all,

      Kus on weel parem käigupaik?

      Kõik lahe, kaugel, ligidal,

      Ja päewa kärast waba, waik:

      Pää kohal haljas oksakroon,

      Su ümber lahe loodus, ilm,

      Ja kõrges taewa Isa troon, —

      Kõik silmab sinu rõõmus silm.

      Hommikul

Saksa keelest

      Ju kustund tähte sära

      Sääl taewas ülewas,

      Öö läheb pea ära

      Ja hommik tulemas.

      Weel warjab sügaw waikus

      Küll orud kui ka mäed,

      Kuid nurmed kõigis paigus

      Sa kastepärlis näeb.

      Ja kuule, ööpik hüüab

      Ju kiitust Loojale

      Ja tänu laulda püüab

      Maailma Isale.

      See Isa meeles kannab

      Ka sind, mu lapsuke,

      Ja rohkest käest annab,

      Mis tarwis sinule.

      Hommik

      Idas koidu hiilgaw läik

      Kerkib, kaswab tema käik,

      Ajab ära pimedust,

      Hüüab hõiskel õnnistust:

      Ehe ilmub!

      Tamme oksal Taaramäel

      Lõõrib lõo lauluhääl,

      Hõiskab ööpik Emaweel,

      Kukub kuusel käo keel:

      Tulu tõuseb!

      Tuhat terwist neli tuult

      Toowad saja sõbra suult,

      Õrnal õhkel hüüab õhk,

      Lõhnab mahe lilleleht:

      Kasu kaswab!

      Warsti wõidul päikse kuld,

      Õilme ehtel murumuld,

      Warsti hõiskab wana, noor,

      Kõlab laulurikas koor:

      Elu algab!

      Õhtul

      Armsad õhtu tuuled.

      Tasa puhuge,

      Hüüdku teie huuled

      Õilmed õhtule.

      Paista armsal palgel

      Taewast maha, kuu,

      Et su waiksel walgel

      Uinub õunapuu.

      Lillekesed, heitke

      Rahus magama,

      Homme jälle täitke

      Aed hää õhuga!

      Õhtul

      Juba loodud sunnil jälle

      Päike läinud loodele,

      Eha taewa ääre pääle

      Läigib lääne sõrwale:

      Tema wiimne walgekuma

      Päikse palge wiimne oma.