teadust omaks nõudke,
Ei siis teilt jää tasudus!
Edasi,
Eestiwennad, wahwasti!
Wõidelge kui waprad mehed,
Auusamat teil' annab ehet
Raskest kätte saadud wõit!
Edasi,
Eestiwennad, alati!
Nõudke, mis on Eesti kasuks,
Püüdke, et ka Eestis asuks
Tarkus, teadus, haridus!
Edasi,
Eestiwennad, järgesti
Omal usupõllul jõudke,
Kõigel eluajal nõudke
Ristiusu kaswamist!
Eestlased,
Kellel näita usuteed:
Puhast usku õpetage,
Kaotage paha, mage,
Juhatage taewateed!
Rõõmus rändaja
Kui kena on su loodus, Looja,
Kui armas ilu waadata!
Kuis kohab oru põhjas oja,
Mäel, metsas, rõõmus reisida!
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
Pää kohal kõrges paistab päike,
Kõik haljas, armas jalge all,
Lind lendab lauldes, suur ja wäike,
Õhk waik ja waga ülewal.
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
Rõõm, südames mul üles ärka,
Kurb mõte, kurbtus kustugu!
Hing, Looja auu ning wäge märka,
Täis lootust laulgu kiites suu:
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
Loodusele
Püha loodus, pühitse
Oma jäljed minule:
Mööda neid mind taluta
Hella ema armuga!
Kui ma olen wäsinud,
Elutööst ju tüdinud,
Siis mind oma rinnale
Wõta sülle heldeste!
Selle eest sind tahan ma
Armul meeles pidada:
Oma jäljed minule,
Püha loodus, pühitse!
Linnukese küsimine
Kas ju käes?
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Ju lumi kadunud ja jää
Ja jõgi läigib päewa käe.
Mets pakatab,
Aas haljendab,
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Kas ju käes?
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Nüüd jälle pesa teha wõid
Ja kui sa uusi laule tõid,
Siis lõõrita Ja laula ka!
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Kewadine külm
Küll on käes ju lehekuu,
Siiski waikib sulgne suu;
Küll on läinud lumehanged,
Külmad waljumad ja kanged,
Siiski rõõmuta jääb silm,
Sest et jälle külm on ilm.
Soojalt paistis päikene,
Tuul, see puhus pehmeste,
Unest loodus üles ärkas,
Rohi tipi täpi tärkas,
Esimesed õieksed
Teretasid kewadet.
Eile puhus põhjatuul,
Kahjutooja lehekuul:
Lumi noore muru kattis,
Hange alla õied mattis,
Saatis surma lilleksed,
Esimesed õieksed.
Nagu katku järel maa
Ohkab surnuaiana:
Nõnda ohkab nüüd ka loodus,
Hukka saand ta uuem toodus,
Ära närtsind iluõis
Enne weel kui õitsta wõis!
Kas weel kaua tahad sa,
Külm ja wilu, wäldata?
Päike, külma wõimus wõida,
Uuel ilul loodus täida!
Küll siis laulab sulgne suu:
Käes on kaunis lehekuu!
Kewadel
Oh mis rõõm on siis,
Kui ju kewade
Üle metsa, maa
Lehwib lahkeste,
Kui ju liblikas
Lendleb õhu sees,
Kui pung pakatab
Õilmeks silma ees!
Sulab lumehang,
Ärkab hallikas,
Läbi heinamaa
Oja oowamas,
Ööpik armsaste
Hüüab wõsikust,
Oh kuis täidab siis
Südant rõõm ja lust!
Süda, ärka nii
Nagu lilleke,
Laula, suuke, ka
Nagu linnuke.
Anna kiitust, auu
Loojal' ülewel,
Siis on õnn sul käes,
Rahu südamel.
Kewadel
Kõrges hiilgab sinitaewas,
All siin õitseb haljas aas,
Kõrges kuldses õhulaewas
Linnukene lendamas.
Õiekestest tõuseb üles
Mahedasti magus lehk.
Kõrbes sinitaewa süles
Hällib armas suweõhk.
Taewa