Alarm suurt plakatit albumi „68 Guns” ümbriselt, kus keegi ei vaata fotograafi poole. Pikemal seinal minu enda loodusfotode rida.
Ma teadsin, kuhu pildistama minna. Leekkasemetsa. Aga mitte enne hommikut.
VÄIKSESSE MAJJA KOLISIN ma kuueteistaastaselt. Olin seal kunagi koos ema ja isaga elanud, aga pärast oli maja seisnud tühjalt. Lõin paisunud ukse jalaga lahti, mõtlemata, et nüüd, nüüd toimub ajalooline sündmus. Ma lihtsalt võtsin maja kasutusele. Panin seinte siseküljele uue laudise ja ehitasin klaasveranda, kust avanes vaade metsaserva poole.
See maja oli minu, samas ka meie oma.
Mõned nende asjad olid alles. Mikser, isa kummikud, voodipesu. Meie pildi jätsin ma palkmajja. Mulle tundus endiselt, et ma peaksin sellest möödudes seisma jääma.
Kui ma väike olin, andis see pilt lootust. Lootust, et ema ja isa siiski ei ole surnud. Hiljem sai sellest meeldetuletus, et nemad ei helista kunagi. Murdsin tükk aega pead, miks vanaisa pani pildi telefoni kõrvale ega riputanud seda seinale. Kas selleks, et nad meil meeles seisaksid, või selleks, et pilt meid mõjutaks, kui me helistame? Või meenutaks meile, et ka nendel, kes siia helistavad, on ema ja isa lugu meeles, kui nad sõnu valivad?
Vanaema nimi oli Alma, ja ainult niimoodi ma teda kutsusingi. Ta oli vaikne ja vaoshoitud nagu vana kappkell. Ta jäi voodihaigeks, viidi Kløverhagenisse ja sängitati mulda, kui ma olin kaksteist.
Aga vahel rääkis ta emast. Ta rääkis, et ema suguvõsa sai sõja ajal hukka. Sellepärast ei tulnudki lapsendamisõiguse küsimus kunagi päevakorda, sellepärast ei olnud ühtki prantsuse sugulast külla oodata. Vanaema oli emast rääkides napisõnaline, aga ma ei pannud seda imeks. Ka isa poolt oli mul ainult paar kauget sugulast. Me ei teinud kunagi pikki sõite, käisime vahel ainult matustel, kust me enne kohvijoomist tulema tulime.
Siiski imestasin, kuidas on võimalik, et kõik inimesed, kes emale lähedased olid, on kadunud, isegi kui tema perekonda enam ei ole.
Sellised mõtted tulid mulle pähe siis, kui vanad tegid lõunauinakut, üks ühel, teine teisel diivanil, ja mina avasin atlase ja uurisin Prantsusmaad. Ütlesin endale, et kusagil peab olema keegi, kellel on mälestused minu emast. Sest ema elas ju peaaegu kahekümne seitsme aastaseks. Ma vaatasin järele, kus Authuille asub. Lugesin vanaisa leksikonist Esimese maailmasõja kohta. Kujutasin endale ette küla ja sõda.
Aeg-ajalt käisime surnuaial. Teivaskiriku tõrvalõhn tuli sinisest Saksumi graniidist hauakivi juurde kaasa. Walter Hirifjell. Nicole Daireaux. Ema sündinud 1945. aasta jaanuaris, isa 1944. aastal. Mõlemad surnud 23. septembril 1971.
Aga ma keerasin otsa ringi, enne kui oleksin liiga lähedale jõudnud. Jõudes küsimuseni, kuidas ema ja isa kokku said, surusin oma uudishimu maha. Ei tahtnud lasta neil oma vaimusilma ette astuda. Ei saa puudust tunda sellest, mida sul pole olnudki, ütlesin ma endale. Võib-olla oli see mingi loodusjõud minu sees. Lumeta maa ei võinud paljaks jääda. Must muld oli haav. See tõmbas ligi umbrohtu, mis kasvas ja kattis maa kinni.
Siiski ilmusid nad siin, väikeses majas mõnikord varjude vahelt välja. Ükskord leidsin LP-plaadi prantsuse lastelauludega, ja kui ma selle mängima panin, tuli meelde mälestuskild emast.
Teadsin kõiki neid laule. Olin laulnud „Sepapoiste” asemel „Frère Jacques”. Ja aimasin laulude „Au claire de la lune” ja „Ah vous dirais-je maman” sisu. See tõtlik keel hakkas mulle kergesti külge ja ma taipasin, et olin vist väiksena prantsuse keelt rääkinud. Ema oli koos minuga laulnud, meie hääled olid kõlanud sellessamas majas.
Minu emakeel oli prantsuse keel, mitte norra.
Seitsmendas klassis tuli valida kas saksa või prantsuse keel. Esimest korda oli mul tunne, et ma pean oma vanemate ja vanaisa vahel valima, ja ma varjasin vanaisa eest, et otsustasin prantsuse keele kasuks. Ema keel ärkas minus uuesti ellu, nii kiiresti, et õpetaja kahtlustas, et ma teen tema kulul nalja.
Hiljem leidsin veel nendest järelejäänud asju, pööningult suure pappkarbi seest. Meigikott, žilett, käekell. Viis, kuidas need asjad olid kiiruga kokku pakitud, kõneles mulle, et koristamine oli olnud valus töö.
Kõige all oli raamat. Albert Camus’ „L’ Étranger”. Lehitsesin seda tagant ettepoole, uurisin lauseid, mu vaimusilma ette kerkis lugev ema. See ehmatas mind ja ehmatusele järgnes ootus. Justkui oleks kala minu spinninguulatusest väljaspool lupsu löönud. Esimesele tühjale lehele oli sinise pastakaga kirjutatud „Thérèse Maurel, Reims”. Küllap nad olid sõbrad. Kunagi olid nende käed seda raamatut puudutanud, üheaegselt või peaaegu üheaegselt.
Mina ei olnudki enam ainus tõend selle kohta, et ema oli eksisteerinud.
Siis hakkasin pidama plaani ema ja isa surmapaigas ära käia. Vaadata, kas see äratab mingeid mälestusi. Sest selle sündmuse juures viibis oluline tunnistaja. Mina ise. Kusagil mu mälus pidi see olemas olema, justkui kunagi säritatud filmiemulsioon.
Mõnikord kripeldas see minu sees, see tung sõita. Aga maailma ots asus Lillehammeri Søre Åli linnaosas. Helge Menkerudi bensiinijaamast lõuna pool oli kõik võõras, mul ei olnud reisikogemusi ja ma ei osanud oma soovi vanaisale põhjendada, tema silmadesse tekkis haavunud pilk: kas temast siis ei piisa mulle, kas ta ei ole siis teinud kõik, mis tema võimuses?
Poisikesena vajasin mina vanaisa, ja talu vajas teda. Siis sain suuremaks ja hakkasin Hirifjelli töödes kaasa lööma, ja peagi vajasid talu ja lambad mind. Mida kauem ootasin, seda vanemaks vanaisa jäi, ja kui ma olin kahekümne ringis, läksid vajadused omavahel risti, nii et ühtviisi raske oli nii ära sõita kui ka paigale jääda, ja sellest päevast alates hangus kõik ja järele jäi sissetallatud rada, mida mööda ma kõndisin, rada, mis muutus üha sügavamaks ja harjumuspärasemaks.
LYNOL VÕTTIS SELLE MAHA. Haakrist lahustus ja kadus lapi sisse. Muutus roosakaks olluseks, mis meenutas midagi nakkavat. Mul hakkas pea ringi käima, aga võtsin veel ühe lapi ja niisutasin seda. Pühkisin lakilt ühe liivatera ja nühkisin kõvemini. Aur, hõredam kui õhk, imbus kopsudesse. Viskasin lapi käest ja jooksin välja vihma kätte. Jäin seisma ja vaatasin lakasilla all seisvat Tähte. Haakristi piirjooned olid ikka veel nähtavad.
Astusin uuesti lahustihaisu sisse. Nühkisin ja nühkisin. Läksin pooloimetuna üle õue, kivitrepist üles, palkmajja sisse.
„Ma pesin selle maha,” hõikasin ma.
Vastust ei tulnud.
Käokell näitas poolt viit. Tubakalõhna järgi sain aru, et vanaisa oli eeskojas seisnud. Hakkasin trepist üles minema, jäin poole trepi peal seisma. Vanaisa sammud kostsid kolmandalt korruselt. Mis see nüüd siis oli? Neid ruume ei kasutanud me kunagi, need olid külmad ja tolmused. Jäin seisma kaardi juurde, mis kujutas meie metsamaid.
„Ma käin korra küla peal,” ütlesin ma, nagu räägiksin trepiga.
Vanaisa sammud peatusid. Siis tatsas ta edasi.
Keskus oli välja surnud. Seda võiski arvata, poodide sulgemisaja ja õhtusöögiaja vahelistel loidudel tundidel ei olnud väljas kedagi. Ainult läbisõitjad loovisid viiekümnega mööda. Nad vahtisid autoakendest välja ning tundsid heameelt, et ei pea Saksumis elama.
Aga nad ei teadnud, mis meil oli.
Siin oli meie jaoks ruumi. Ruumi minule ja Carl Brændile, elektroonikafriigile, kes elas viiekümne viie aastaselt ikka veel oma ema juures, ehitas geniaalseid võimendeid ja sõitis viis minutit enne kümmet kioski juurde, et enne sulgemist poole hinnaga pooltooreid vorste osta.
Meie hädad olid siin silmaga näha. Me olime nendest teadlikud, kasutasime neid üksteise kiusamiseks ära, aga külajutud hoidsid meid koos. Igaühel meist oli auk sees, ja ka parimate augud otsiti üles, sest just sealt õmbles küla oma niidi läbi.
Tegin tiiru ümber keskuse ja pöörasin Päästearmee juurest ära. Ei näinud muud kui oma vana mopeedi Noroli tankla juures ja kaht jõmpsikat, kes jalgpalliväljaku juurest üles rühkisid. Sõitsin tagasi Laugeni äärde. Koolist mööda sõites tegin akna lahti ja tundsin, et õhk läks jahedamaks.
Kuulasin