Lehestikku, pilvi, tüvesid ja võõrelementi, rauda, mis eristas fotograafiat lihtsalt pildistamisest.
Kostis katiku põgus sosin, mille Leica kuuldavale toob, kui ta jäädvustab midagi, mis on, ja laseb sel muutuda millekski, mis oli.
Tõusin ja riivasin sõrmega katkist raudvitsa. Imesin sõrmelt verepiisa ja hakkasin alla Hirifjelli poole minema.
Vanaisa ei istunud köögilaua ääres. See oli esimene asi, mida ma nägin.
Sest vanaisa pidanuks ju istuma seal, seljas tumesinine töökampsun, pliidil praemunad, laual kaks kohvitassi, ja tõstma pilgu eilselt Lillehammer Tilskuerilt. Ta oleks pidanud istuma seal, toekas nagu palkseinad tema selja taga, ja ajalehe kokku voltima, kui ma sisse tulin.
Aga laud oli endiselt kaetud öhtusöögiks. Kruusis oli vesi õhumullidest hall. Kausis olid herned krimpsu tõmbunud. Pannil vedelesid kaks kuivanud Viini šnitslit.
Läksin aeglaselt elutuppa.
Ta lamas sellesama pleedi all, jalad ajalehe peal. Jäin keset tuba seisma ja mõtlesin: nüüd on see käes.
Sest vanaisa oli diivanil pikali, ja vanaisa ei maganud.
2
MA OLIN ARVANUD, et ta on juba mulla all. Või igatahes ei jaksa enam autot juhtida. Aga tema jaksas. Magnus Thallaug, vana kirikuõpetaja. Selles tuhmis, tumesinises Roveris, mida ma leeriajast mäletasin. Auto logistas väravast sisse, üle lambaresti.
Toppisin särgisaba püksi. Tõmbasin käega läbi juuste.
Pastor kissitas tolmuse tuuleklaasi taga silmi ja hoidis kahe käega rooli. Rover peatus keset õue, samas kohas, kus oli seisnud surnuauto. Autouks läks lahti, pastor sondeeris jalutuskepiga pinda ja toetas kõhetu jala maha. Sokkide ja viledaks kulunud ülikonnapükste vahel valendas nahk, kahvatu nagu lõss. Ta hiivas end autost välja ja vaatas ringi.
„Sa pead sööma, Edvard,” ütles ta, kui tema silmad minul peatusid, justkui oleks ta esmalt lauda ja aida terveks tunnistanud. „Muidu jääb Hirifjelli talu sootuks peremeheta.”
Surusin ebalevalt ta kätt. Tema nahk tundus olevat kahe numbri võrra liiga suur. Kui ta auto tagumise ukse avas, uhkas seest sooja vana auto lõhna. Pragunenud nahkistmel lebas kulunud piibel ja mõned lahtised lehed.
„Kiri Efesoslastele,” pomises ta ja sättis lehed oma kohale tagasi.
„Nii on see 1956. aasta uusaastajutlusest saadik, kui pühakiri Reidun Ellingseni ette põrandale kukkus. Ta istus esimeses pingis ja tukkus. Sellest ajast saadik on ta usklik olnud.”
„Küllap see tuli talle kasuks,” ütlesin ma.
„Kindlasti. Tead, Edvard. Lood on nii, et ma tulin suveks tööle. Usuteaduskonna nüüdse aja kasvandikud tahavad ju puhkust.”
Ta võttis piibli teise kätte. „Minu ajal tehti aasta läbi tööd. Olgugi et uskmatute mägitalunike või tühjade pinkide heaks, aga ma olin vähemalt kohal.”
„Igatahes,” ütlesin ma, teades, et mina kvalifitseerun mõlemasse musta nimekirja.
„Ja nüüd tuleb mul pidada Sverre Hirifjelli matusetalitus.”
Ma vahtisin maha.
„Kuule. Ma saan aru, et sa oled endast väljas. Aga me peame istuma, kui me sinu vanaisa matuseid planeerime. Ja nagu öeldud, pead sa sööma.”
„Me peame korraldama, mida vaja,” ütlesin ma.
See kõlas väga lihtsalt, kui ma seda niimoodi ütlesin. Aga hommikul ei olnud nii lihtne. Ma istusin ja vahtisin oma veerand tundi, samal ajal kui seinakell tiksus. Vahtisin vanaisa, laua peal tupes lebavat Vene tääki, diivani kohal rippuvat aerofotot meie talust, millest oli saanud minu talu.
Siis tegin midagi endale ootamatut. Ma tõin Leica, ja käte värisedes pildistasin surnud vanaisa.
Seal, kus ta lebas.
Sellisena, nagu ta oli.
Suunurkades joon, mida tal elavana kunagi ei olnud. Kuivad silmad. Tema, aga siiski mitte tema. Justkui iseenda ja oma elu raidkuju.
Pärast helistasin ametivõimudele ja Landstadi matusebüroosse ning siis läksin jälle sinna, seisin liikumatult, Leica käes, ja mõtlesin, et seal, aparaadi sees, on vanaisa vähem surnud.
Alles siis nägin, et Grundigi võimendi oli sisse lülitatud. Plaadimängijas oli Wagneri „Parsifali” esimene vaatus.
Vanaisa oli mind alati imeliku pilguga vaadanud, kui ma palusin tal selle peale panna. Tõstsin nõela plaadi esimesse soonde ja muusika hakkas hõljuma, ja nii mina seisin ja nii tema lebas, kuni ma märkasin, et meie ümber on inimesed.
Läksin eeskotta ja kuulsin nende juttu. Jäi mulje, nagu üritaks konstaabel arstist asjatundlikum olla. Nad mainisid insulti, ja siis möödus tund või kaks, mille jooksul ma ei teadnud, kas majas on teisi inimesi või on nad ära sõitnud, kuni ilmusid Rannveig Landstad ja tema poeg. Landstadid olid juba kolmandat põlve Saksumi matusekorraldajad, ja kuna poeg oli üks kuuskümmend pikk ja õlgadest niisama lai, hüüti teda Minikopaks. Ma olin ka ise mõnel peol teda selle nimega kutsunud, aga nüüd, kui ma temaga ametiasju ajasin, tundus see hüüdnimi vaimuvaene ja inetu.
Nad viisid vanaisa minema. Samades riietes, milles ta suri. Tassisid ta kanderaamil kivitrepist alla surnuautosse. Minu meelest tegid nad oma tööd liiga kiiresti. Saksumis polnud ju seda ohtu, et mõni teine büroo õue sisse keeraks ja kiitleks, et nemad teevad paremat tööd ja odavamalt.
Siis tulid nad jälle tuppa ja rääkisid „toest” ja „raskest hetkest” ega kiirustanud enne ära sõitma, kui ma olin jälle enam-vähem iseendaks saanud
„Kuidas nüüd siis edasi?” küsisin ma.
„Puusärk on ju juba valmis,” ütles Landstad juunior, justkui kibeledes ennast tõestama, aga Rannveig vaatas talle otsa ja poeg jäi vait. „Tule büroosse, kui oled end kogunud,” ütles ta. „Siis räägime.”
Vaatasin diivanit, kus vanaisa enam ei olnud. „Kas ta teadis ette, et sureb varsti?” küsisin ma.
Rannveig kortsutas kulmu.
„Kuna ta tellis puusärgi,” ütlesin ma.
Rannveig Landstad tahtis midagi öelda. Vahetas pojaga pilgu, ja ühe imelühikese sekundi jooksul näis mulle, et ta on ärritatud. Siis raputas ta pead. „Tule, millal sulle sobib,” ütles ta. „Iga asi omal ajal.”
Ma jätsin selle asja sinnapaika. Nad läksid välja ja lülitasid surnuauto ristikujulise plafooni sisse. „Oodake,” hüüdsin ma. Jooksin tuppa Vene tääki tooma, tegin auto tagaluugi lahti ja ronisin vanaisa juurde. Valgus paistis läbi helekollaste kardinate, andes tema näole värskema jume, näis, nagu hakkaks ta minu juurde tagasi tulema. Tegin tema püksirihma pandla lahti ja lükkasin Vene täägi tupe vööle.
„Sa ei saanudki nii vanaks, et oleksid riidesse panemisel abi vajanud,” ütlesin vaikselt ja kinnitasin pandla rihma tumedaks kulunud auku, mõeldes sealjuures, et nüüd, nüüd läheb vanaisa lõpuks ometi külasse, ilma et keegi pahandaks, et tal nuga kaasas on, ja sosistasin „head ööd, vanaisa”, nii tasa, et ma ise seda ei kuulnudki.
KÕIK SEE KOBRUTAS minu sees, ja arvatavasti olin ma rohkem endast väljas, kui ise aru sain, sest vana pastor võttis mul õlast kinni ja küsis valjusti: „Kuule, kas sinna või sinna?” ja viipas piibliga esmalt palkmaja ja seejärel väikese maja poole.
Läksime palkmajja. Ta astus otseteed kööki. „Siin on kõik samamoodi nagu vanasti,” ütles ta ning vahtis nurgakappi, kus olid topised, ja sahvri siniseks värvitud ust ja puupliiti. Tõmbas ühe tabureti lähemale ja istus söögilaua kaugemasse otsa. Arvata võib, et ta oli nendes asjades vilunud. Ei istunud sinna, kus võis olla kadunukese koht.
„Mul on laud koristamata,” ütlesin ja hakkasin askeldama.
„Ei, oota,” ütles ta ja asetas jalutuskepi mu randmele. „See taldrik seal. Kas see oli Sverre jaoks mõeldud?”
Ega