seal keskuses. See haakristi lugu. Kas konstaabel on sellega kursis?”
„Saksumi konstaabel on kõigega kursis,” ütlesin ma.
„Jah? Kas need kaks asja on omavahel seotud?”
„Noogu-Jan ei tea ju, mis ta teeb. Teda pole mõtet süüdistada. Inimesed on vanaisa ennegi haakristiga mõnitanud.”
„Hm,” ühmas pastor. „Istu ja söö, Edvard. Võta tema taldrik. Ära lase Looja andidel raisku minna. Iseäranis sel viimasel söögil, mis Sverre Hirifjellil söömata jäi.”
Ma tegin vanaisa Viini šnitslid soojaks ja keetsin kohvi. Pastor võttis peente lillade triipudega taskurätiku, nuuskas nina ja ütles:
„Selleks ajaks, kui inimesed sisse tulevad, on vaja mingit muusikat. Aga organisti tuleb natuke koositada. Ta on äsja konservatooriumi lõpetanud. Minu arust ei ole matustele liiga palju vunki tarvis.”
Thallaug toetas kepi vastu põrandat ja komberdas elutuppa muusikariiuli juurde. Pani prillid ette ja otsis välja kõige kulunuma ümbrisega plaadid. „Bachi triosonaadid,” ütles ta küürutades, „sel ajal, kui inimesed istet võtavad. Seejärel midagi särtsakamat.”
Ta tõmbas ühe LP välja ning vedas sõrmega mööda pealkirju. „Võib-olla Buxtehude. Suuri rahvahulki ei ole meil ju oodata, nii et võime vabalt valida midagi täiesti Sverre vaimus.”
Ta ei mõtle sugugi selle peale, et mina tulen ka, mõtlesin endamisi. Ja pean selle muusika välja kannatama.
„Kuidas oleks „Vabamüürlaste leinamuusikaga”?” küsisin ma. „See on hea.”
„Mozart?” hõikas ta elutoast.
„Jaa. Kas me võiksime seda kasutada, kuigi ta ei olnud vabamüürlane?”
„Kindlasti võime. Selle võtamegi järgmiseks.”
„Sverre oli muusika alal asjatundja,” ütles pastor, kui ma kõva koorikuga šnitsleid närisin. „Oh, kõik need õnnetud orelikontserdid Saksumi kirikus läbi aastate. Seal ei käinud õieti kedagi. Me oleksime võinud kirjutada kuulutusele Peter Hurfordi nime, ja mitte keegi poleks teadnud, kes ta on. Aga sinu vanaisa oli raudselt kohal. Istus alati seal, kus on parim akustika. Neljandas reas, kesklöövi lähedal. Muul ajal ta kirikusse nägu ei näidanud. Tegelikult oli ta samavõrd kunstiinimene nagu tema vendki. Aga … jajah. Hea muusikapala toob inimesed Jumalale lähemale, kui ükski vaimulik tuua suudab. Neid, kes taevast kõnelevad, on palju. Aga igavikku mõistavad vähesed.
Ma tõin kohvikannu. „Millal sa meie kanti tulid?” pärisin. „Kui tohib küsida.”
Ta ei vastanud kohe. Tema pilk uitas ringi. Rändas mööda palkseinu, aknast välja.
„Ma tulin 1927. aastal,” ütles ta. „Viiskümmend viis aastat teenisin ma Saksumi kogudust. Mina laulatasin Sverre ja Alma. Ma ristisin, leeritasin ja paraku ka matsin sinu isa. Koos temaga matsin ka sinu ema. Ristisin ja leeritasin sinu. Aga sina ja su vanaisa olete sinu vanemate loo vist rahule jätnud.”
Ma langetasin pilgu lauale. Tundus, nagu ta mõõdaks mind.
„Ta tahtis õhtul minna vedeliga kala püüdma,” ütlesin ma. „Oleksin pidanud proovima teda äratada.”
„Edvard. Ära vaeva ennast mõtetega, et sa oleksid pidanud tema viimasel elupäeval midagi teisiti tegema. Kui elu tervikuna vaadata, siis me käitumegi enamasti mitte just kõige paremini. Me ei märka, et keegi on valmis meile midagi head andma. Kuulame poole kõrvaga, kui keegi räägib midagi, mille väljaütlemine on talle suur julgustükk. Surm ei teata oma tulekust kolm nädalat kirjalikult ette. Ta tuleb siis, kui sa vaarikakommi lutsid. Kui sul on plaanis muru niita. Praegu käis ta siin matti võtmas. Aga sa võid ennast lohutada, et nüüd ei näita ta tükk aega nägu. Sellepärast tahaksin pärast matust rääkida ka sinu vanematest.”
„Nendest?” imestasin ma. „Emast ja isast?”
„Jah. Sinule sobival ajal.”
„Sügavate juttude ajamiseks ei ole ma vist küllalt viisakalt riides,” ütlesin ma. „Aga minu poolest võime kohe rääkida. Et koorem saaks korralikult täis.”
„Ei, siis ootame.”
„Ma ei tee nalja,” ütlesin ma. „Mida sa tahtsid rääkida?”
„Mnjah, kui palju sa nendest õigupoolest tead?”
Tal olid sellised silmad, et talle oli võimatu valetada. Ma kehitasin õlgu.
„Küsimus on rohkem selles, kui palju sa teada tahad,” ütles pastor. „Protsentuaalselt, kui võib niimoodi öelda, oled sina oma perekonnas rohkem surma näinud kui keskmine saja-aastane. Kui sinu vanemad surid, ei saanud ma aru, kuidas Jumal võib nii karm olla. See oli peaaegu vanatestamentlik. Nagu kättemaksuakt. Siis veel see imelik aeg, kui sa kadunud olid. Sverre jättis traktori keset põldu seisma ja sõitis otseteed Prantsusmaale. Liinilennukiga, mis läks terve varanduse maksma. Ma palvetasin sinu eest kuus korda päevas. Ainult Jumal teadis, kus sa olid, ja ma mõistatan siiamaani, kas keegi peale Tema veel tõde teab. Siis leiti sind ju üles. Ja ma nägin ühistupoe köögiviljaleti kohal Jumala valgust. See paistis ühe väikese poisi ja tema vanaisa peale. Ma räägin seda lohutuseks, Edvard. Asi on nii, et sinust sai Sverre Hirifjelli päästja.”
Ta ütles, et see on lohutus, aga suund, kuhupoole jutt kaldus, ei meeldinud mulle. Justkui räägiks ta kogudusevanemaga kedagi taga. Klatšihimu ja hoolimise segu, mis on usuinimestele alati andnud ettekäände teiste elulugudes tuhnida.
Pastor hakkas rääkima sõjajärgsest ajast. Kuidas minu isa ei suutnud tallu jääda, sest ta pani oma isale pahaks oma ristinime ja päritud vaenu. „Walter sai kooliõues peksa,” ütles pastor, „sest tema isa oli valel poolel sõdinud. Ta läks viieteistaastaselt Oslosse ja otsis endale töökoha. Kogu sõjajärgse aja toimetasid Sverre ja Alma siin omaette. Nad ei käinud kunagi keskuses. Saksumis vahiti neid ja sülitati ja räägiti taga, isegi kiriku ees.”
Äkitselt sain ma aru, miks Hirifjelli vana köögiviljaaed oli nii suur. Miks kogu majapidamine oli korraldatud nii, et kõik oleks omast käest võtta: kanala ja sealaut ja küülikupuurid ning latrid lehmade, lammaste ja kitsede jaoks. Sellepärast, et Alma ei sallinud poeskäimist. Vanaisa ostis alati kalleid masinaid, kõige parema meelega Saksa omi, sest siis ei pidanud ta neid keskusse parandusse viima. Hulk aastaid ei käinud tal isegi mitte ajalehte, rääkis Thallaug mulle.
„Ma tean, et sa oled kogu aeg arvanud, et küla kannab Sverre vastu vimma,” ütles pastor. „Aga alati ei olnud see nii. Kõik muutus, kui ta sinu lapsendas. Esimest korda üle kahekümne viie aasta näitas ta ennast keskuses. Kange vanamees, kes hoolitses kolmeaastase lapse eest. Sverre Hirifjelli sõjaaegsetest tegudest hoolimata hakkasid inimesed teid kahekesi koos nähes temasse teistmoodi suhtuma. Äkki sai rahvas aru, et Sverre Hirifjell ei olnud kunagi kellelegi otseselt kurja teinud. Ta ei olnud Milorgi3 inimesi üles andnud. Ta oli idarindel sõdinud, ja tema autode ja traktorite valikust võis välja lugeda saksasõbralikkust, aga see oli ka kõik. Pärastpoole tuli ette ainult juhuslikke naginaid. Natuke inetuid sõnu lammaste kojuajamise ajal ja selliseid pisiasju nagu too haakrist, mille Jan Børgum tema auto ukse peale maalis.”
Ta jälgis minu liigutusi. Vaatas mind, kui ma kartuleid lõikasin, uuris, kuidas ma käe soolatoosi järele sirutasin. Mul oli suutäis herneid kahvli peal, aga mu käsi jäi poolel teel toppama ja meie pilgud kohtusid.
Ma ei olnud sellega nõus, et tegu oli juhuslike naginatega. See, et meie pööningule oli peidetud Saksa mauser, oli mõjutanud minu elu rohkem kui miski muu. Kogu elu olin ma vanaisa kaitseks välja astunud. Tõsiselt hakkas see pihta seitsmendas klassis. Ajalootunnis, kui Halvorsen vanaisa kohta niimoodi ütles. Ta ei rääkinud küll temast, aga kogu klass sai aru, et iga tema sõna käib minu vanaisa kohta.
„Rindemehed,” ütles Halvorsen, „võib-olla olid nad naiivsed. Aga nad vedasid õiget valitsust alt ja astusid sakslaste teenistusse.”
Halvorsen elas