kõndis Taani maetud kuningas?
Ma vannutan sind taeva nimel:
räägi!
MARCELLUS:
Ta haavus.
BERNARDO:
Näed, ta sammub minema!
HORATIO:
Pea, räägi, räägi! Vannutan sind, räägi!
Vaim kaob.
MARCELLUS:
Läks ega anna vastust.
BERNARDO:
Mis nüüd, Horatio? Sa värised?
Näost kahvatu! Ons see veel meelepete?
Mis kostad nüüd?
HORATIO:
Teab jumal, ma ei usuks, kui mu silmad
nii selgelt seda tõeks ei tunnistaks.
MARCELLUS:
Eks olnud kuningaga ühte nägu?
HORATIO:
Just nagu sina iseendaga …
Seesama soomusrüü tal oli seljas,
kui võitles ta auahne Norra vastu;
nii kortsutas ta kulmu kord, kui peksis
jääl regedega sõitvaid poolakaid.
MARCELLUS:
Kaks korda varem ta sel surnud tunnil
meist vahil möödus sõjamehesammul.
HORATIO:
Mis sellest mõelda eriti, ei tea ma,
kuid üldse kaldun arvama, et tõotab
see rasket katsumist me riigile10.
MARCELLUS:
Nüüd istugem. Ning ütelgu, kes teab,
misjaoks see karm ja valvas vahitöö
kõik ööd meil kurnab riigi alamaid?
Miks päeval valatakse kahureid
ning kaubeldakse võõrsilt sõjatarbeid?
Miks pressib laevameistreid kibe sundus,
et pühapäevalgi neil pole vahet?
Mis on küll ees, et higist nõrguv rutt
nii päevale töökaaslaseks teeb öö?
Kes mulle seletab?
HORATIO:
Võin seda öelda.
Nii kuuldus käib: me kadund kuninga,
kes äsja ilmutas end meile, kutsus
kord, nagu teate, Norra Fortinbras
auahne kadeduse tõukel välja
jõuproovile. Me vapper Hamlet – nii
see tuntud pool maailmast teda hindas –
lõi tolle maha. Leppe põhjal, mida
küll õigus tagas, küll turniiripruuk11,
too kaotas ühes eluga kõik maad,
mis oli vallutanud, võitjale.
Selsamal kombel meie kuningas
ka oli pandiks määrand võrdselt suure
maaosa, et kui võitnuks Fortinbras,
see läinuks talle, nagu tema jagu
just sama leppe tingimuste põhjal
sai Hamletile. Nüüd noor Fortinbras,
täis klaarimata tuhinat ja tuld,
on kraapind kokku Norra ääremailt
peatoiduse ja päevapalga eest
röövjõugu söakaid mehi ettevõtteks,
mis nõuab julget meelt: see pole muud –
ja seda mõistab hästi meie riik –
kui võtta tagasi väevõimuga
ja sundi tarvitades meilt need maad,
mis tema isa kaotas. Selles, arvan,
peapõhjus ongi, miks me valmistume,
miks peame vahti; see just tingibki
nii tulijalgset rähklust meie maal.
BERNARDO:
Vist küll: eks sellepärast sarnanegi
see endeline kuju, mis meil vahil
käib soomusrüüs, nii kadund kuningaga,
kes on ja oli sõja põhjuseks.
HORATIO:
See on me vaimusilmas tüütu kübe …
Kuid Rooma palmirikkail hiilgepäevil,
just võimsa Juliuse huku eel,
jäid hauad tühjaks, surilinas kooljad
kesk Rooma linna tänitades uitsid.
Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,
mis ikka ette kuulutavad saatust
ja käivad läheneva häda eel,
on ilmutanud taevas kui ka maa
siin paigus meie suguvendadele:
küll tulisabatähti, verikastet,
küll päikseplekke; niiske taevakeha12,
mis mõjutab Neptunuse suurt riiki,
kui viimselpäeval põdes varjutust.
Vaim ilmub uuesti.
Kuid tasa, näe, ta tuleb uuesti!
Pean kinni ta, kui see ka tapab mind13!
(Ajab käed laiali.) Pea, viirastus!
Kui sul on hääl ja voli rääkida,
siis kõnele!
Kui mingi asi õigeks seada on,
mis sulle rahu tooks14 ja mulle au,
siis kõnele!
Kui tead sa riiki ähvardavat saatust15,
mis etteteatuna on välditav,
oo, kõnele!
Või kui maa rüppe eluajal peitnud
sa oled vägivaldselt saadud aarde,
mis, räägitakse, sundivat teid, vaime,
veel tihti pärast surma hulkuma (kukk kireb),
siis ütle … Pea! – Pea kinni ta, Marcellus!
MARCELLUS:
Kas äigan talle hellebardiga?
HORATIO:
Löö, kui ei peatu ta!
BERNARDO:
Näe, siin!
HORATIO:
Näe, siin!
Vaim kaob.
MARCELLUS:
Ta