tle>
EESSÕNA 2016. AASTA VÄLJAANDELE TÕELINE TRUMP
Just nagu mõni solvunud koolitüdruk, otsustas Donald Trump, et ta ei räägi minuga enam kunagi. Olime seitsmest plaanitud intervjuusessioonist teinud viis, kui suur tehingusõlmija otsustas meie kokkuleppe tühistada. Me ei vestle enam omavahel. Mis selle põhjuseks oli? Ma kõnelesin kellegagi, keda tema vihkas. Tema temperamenti tundes ei tulnud see mulle üllatusena. Don, nagu ta palus mul end kutsuda, tunneb end solvatuna, kui inimesed tema tahtmist ei täida. Ning kui ta juba solvub, siis oled tema jaoks surnud. Nagu ta mulle ütles: „Kui keegi mulle midagi teeb, on ta minu jaoks surnud. See on läbi. Seda ei saa enam heastada. Ja mis siis? Maailmas on miljardeid inimesi. Teda polegi vaja.“
Mitu kuud hiljem helises mu telefon ja mobiiliekraan näitas, et helistajaks on „Trump Tower“. See kõne oli ühelt Trumpi juristilt – neid töötab tema heaks palju – nimega Michael Cohen. Ta soovis näha selle raamatu käsikirja, kuna ta oli kindel, et see on vigu täis. Ta tahtis mind „aidata“, et ma ei avaldaks midagi eksitavat. Me kõnelesime sellest, kuidas raamatute puhul fakte kontrollitakse ning kuidas lugeja ootab, et autor oleks sõltumatu. Kui teemaks olevale isikule jääb käsikirja puhul lõplik sõnaõigus, võiks ta sama hästi olla teose kaasautor, kuna see väljendab siis tema enda huvisid ja kallutatust. Trumpi puhul, kes kasutab kohtuhagisid relvana, jäi õhku ka võimalus, et minu sõnade üle hakatakse kohtusaalis lahingut pidama.
Kui Cohen taipas, et ta ei saagi teksti näha, asus ta küsimusi esitama. Kas raamatus mainitakse teatud kuulsaid naisi? Kas seal väidetakse, et Trump on rassist? Kui ma keeldusin vastamast, muutus ta hääl üha kähedamaks ja ähvardavamaks, kuni ta kõlas viimaks nagu telekast tuttav mafiooso Tony Soprano, kellel on juhtumisi juristikraad. Viimaks paistis Cohen taipavat, et ma ei anna järele, ning muutis suhtumist.
„Te ei räägi mulle siis midagi?“ küsis ta väsinult.
„Michael, ma pole kohustatud seda tegema,“ vastasin ma.
Mulle tundus, et ta itsitas.
Meie ergutava vestluse järel tegi Cohen veel mõned telefonikõned mu kirjastuse juristidele ning saatis neile ka vähemalt ühe kirja. Mingil hetkel teatas ta neile: „Te saite just ühe kuramuse kohtuasja kaela.“ See oli klassikaline Trumpi käik. Ta on oma karjääri vältel ajakirjanikke nõnda tihti kohtuga ähvardanud, et reporterid tunnevad end lausa solvatuna, kui seda ei juhtu. Ka meie kõige esimesel kokkusaamisel, kui vestlesime igasugu asjadest ja heitsime niisama nalja, arutles Trump selle üle, kas tal tuleb mind kunagi kohtusse kaevata.
Kohtuasi jäi tulemata, mis polnud ka üllatav. Mõni nädal hiljem, ühel 2015. aasta päikeselisel juunipäeval, kutsus Coheni ülemus meediaesindajad Trump Toweri fuajeesse. Kokkulepitud tunnil laskus ta eskalaatoriga alla, mitu sammu oma naisest Melaniast tagapool, ning teatas siis, et kavatseb presidendiks kandideerida. Ma kahtlustasin, et selle tõttu Cohen mulle helistaski. Ta muretses selle üle, kuidas ma Trumpi kujutada kavatsen, ning pidas paremaks mind igaks juhuks veidi ähvardada.
Ähvardamine on juba ammu saanud Trumpi tegutsemisviisi osaks. Muu hulgas on tema palgal mitmeid väga kogukaid relvastatud mehi, kes oma muskleid paisutavad ja revolvrikabuuri näitavad. Neid võib kohata tema kontori ooteruumis ja nad saadavad teda ka sealt lahkudes. Trump on sellist lähenemist kasutanud juba palju kümnendeid ning see on mõnes mõttes omane vaid temale. Teiste võimukate tegevjuhtide puhul seda tavaliselt ei kohta. Trump kõneleb oma turvameestest aga sageli ning uhkustab, et tegu on endiste väljaõppinud politseinike ja eradetektiividega. Asja eesmärgiks on mõistagi inimestes ebamugavustunnet tekitada või neid lausa füüsiliselt ähvardada.
Ohutunne oli õhus, kui Trump viis läbi ühe kõige kummalisema presidendikampaania, mida Ameerikas kunagi nähtud. Ta sõimas registreerimata immigrante, keda ta ähvardas miljonite kaupa maalt välja saata, ning torises moslemite üle, kellel ta plaanis riiki sisenemise keelata. Kandidaat Trumpi jaoks polnud miski keelatud ning muuhulgas jagas ta oma Twitteri kontol rassistlikke järeldusi mõrvade kohta Ameerikas. Mingi olematu „kriminaalstatistika büroo“ võltsitud andmete kohaselt vastutasid mustanahalised ründajad 81 % mõrvade eest, kus ohvriteks olid valgenahalised ameeriklased. (Kuigi tegelikult on FBI 2014. aasta statistika kohaselt 82 % valgetest ohvritest tapnud teised valged.) Trumpi rassilisi eelarvamusi puudutava vale levitamine leidis aset mõni päev pärast seda, kui tema toetajad peksid läbi ühe mustanahalise protestija, kes segas tema kõnet Birminghamis Alabama osariigis. Trump karjus (nähtavasti kõigile): „Toimetage ta siit minema, eks ole? Toimetage ta siit minema. Visake ta välja!“ Trumpi kampaania kõneisik rääks CNN-ile, et see kampaania „ei toeta sellist käitumist“, kuid Trump ise väljendus teistmoodi: „Vahest tuligi ta läbi kolkida, kuna tema käitumine oli täiesti vastik.“ Ühel teisel kampaaniaüritusel kommenteeris ta mikrofoni ees veel ühe üksiku protestija väljatoimetamist. „Turvamehed on tema vastu üsna leebed,“ leidis ta. „Heameelega annaksin talle vastu lõugu, ma ütlen.“
Trumpi kampaaniakõned, mis kanti ette ilma märkmeteta ja arvatavasti ka enne läbi harjutamata, sisaldasid vähe tegelikke poliitilisi lubadusi ning meenutasid pigem komöödiaetendusi tulihingeliste fännide ees, kes ei pidanud pileti eest midagi maksma. Ta sõimas teisi poliitikuid, kujutas ajakirjanikke koletistena ning uhkustas arvamusküsitlustega, mille kohaselt ta oli rivaalidest kaugel ees. Kõike seda tehti püstijalakoomiku solvavas ja ülepakutud stiilis. Vaatleme tema esinemist Lõuna-Carolinas 20. jaanuaril 2016, mida kajastas ajaleht Kansas City Star:
Ma vaatan seda tüüpi nimega Jeb Bush. Ta kulutas oma kampaaniale 59 miljonit dollarit ning nüüd kaevatakse talle juba hauda. Teda pole kuskil näha. Ei, ei… Mõtleme järele. Nüüd on see summa juba suurem. See oli 59 miljonit dollarit mõnda aega tagasi.
Iga kord, kui telekast mõnd reklaami näen, on see Trumpi kohta. Ja need pole pahad reklaamid. Need on… teate isegi.
Kui teete reklaami, siis tehke reklaami. Aga temas pole erilist energiat. Vaatame tõele näkku. Meil pole vaja selliseid, kelles pole energiat. Meil on vaja palju energiat.
Aga ta kulutas… mõelge selle peale. Ta kulutas 59 miljonit. Mina ei kulutanud midagi, kas pole? Mitte midagi.
Aga nüüd ma hakkan kulutama. Ilmselt nägite isegi, et nüüd ma hakkan kulutama – nüüd hakkame kulutama rohkelt raha, sest ma ei taha midagi juhuse hooleks jätta. Teate ju – mulle meeldib asjadega pihta hakata… ja ma olen viimase paari kuu jooksul asju juhtinud sisuliselt sellest hetkest peale, kui ma teada andsin, eks ole? Ja viimase… ja juhtinud selgelt. Ma räägin sellest, sest ma uurin küsitlusi. Ma armastan küsitlusi. Ma armastan küsitlusi.
Faktimoonutustest, hüplevast jutust ja üliemotsionaalsest stiilist kantud etendusena ei allunud Trumpi kampaania tavapärasele poliitanalüüsile. Kui ta rääkis oma suurest varandusest, ülimuslikust intelligentsist ja kaasasündinud omadusest kõiges võitjaks jääda, meenutas ta tõsiselt võetava kandidaadi asemel pigem mõnd tegelaskuju mingist Hollywoodi farsist. Ta kasutas oma kumminägu, andmaks edasi vastikust, viha, raevu ja enesega rahulolu. Ning ta kasutas oma keha, et illustreerida punkte, mida ta tahtis rõhutada. Kui teemaks oli üks invaliidist reporter, pilkas ta teda, tehes järele tolle mehe liigutusi. Selleks et näidata, kuidas tema vastaskandidaat Marco Rubio debati ajal higistas, pritsis ta plastikpudelist vett laiali ja teeskles rüüpamist.
Heakskiitev naer ja hüüded, mis Trumpi veepudelietendust saatsid, võisid tuleneda ka sellest, et just Ühendriikide senaator Rubio oli esimene, kes kehavedelike teema tõstatas. Trumpi kampaaniat saatis suurem edu ja ta oli võitnud juba kolme osariigi eelvalimised, seega võttis Rubio 2016. aasta veebruaris kasutusele uue taktika. Ta kõneles publikule, et televisioonis ülekantava debati vaheajal palus Trump „suurt peeglit… äkki ta tahtis näha, ega ta pole pükse märjaks teinud“. Presidendikampaania oli nüüd niikaugele jõudnud: kaks täiskasvanud meest arutasid, kes liiga palju higistab või kelle põis ei pea vastu. Kuid edasi läks veel hullemaks.
Kui Trump ja ta rivaalid jahtisid hääli lõunaosariikides, teatas USA poliitika kuulsaim rassist, et need valged ameeriklased, kes on Trumpi vastu, „reedavad oma pärandi“. David Duke juhtis kunagi üleriigilisel tasandil Ku Klux Klani, valge rassi üleolekusse uskuvat ühingut, mis on mitmetes ajaloolistes kehastustes kohutanud ja terroriseerinud musti, juute, katoliiklasi ja teisi vähemusi. Trump ise mainis Duke’i nime 2000. aastal, kui ta loetles põhjuseid, mis sundisid teda Reformiparteist