te üldse selle all mõtlete, et valge rassi üleolek ja sellesse uskujad… nii et ma ei tea. Ma ei tea… kas ta toetas mind, või mis siin toimub? Sest mina ei tea David Duke’ist midagi; ja ma ei tea ka valge rassi ülimuslikkuse kuulutajatest midagi.“
Kuna Trump ei mõistnud rassistlikke organisatsioone otsesõnu hukka ning väitis, et ta ei tea midagi mehe kohta, keda ta oli kunagi vihaõhutajaks nimetanud, ajas see paljud vabariiklased tagajalgele. Esindajatekoja spiiker Paul Ryan Wisconsini osariigist sõnas: „Kui inimene tahab saada vabariiklaste partei kandidaadiks, siis ei tohi selliseid teemasid vältida ega nendega mängida. Tuleb hukka mõista kõik ühingud ja aated, mis põhinevad viha õhutamisel. Meie partei ei kasuta inimeste eelarvamusi oma huvides.“ Tolle teema ümber puhkenud tuliste vaidluste käigus mainis Trump viimaks, et oli siiski Duke’i varasemalt hukka mõistnud.
Ajakirjanduses avaldati sel teemal palju artikleid, mis ei kujutanud Trumpi soodsas valguses. Sellest hoolimata tõmbasid tema esinemised ligi tohutuid rahvahulki ning nõndanimetatud superteisipäeval, kui eelvalimised peeti üheteistkümnes osariigis, võitis Trump neist seitsmes. Vabariiklaste partei peavoolu liidrid seisid silmitsi võimalusega, et nad peavad novembri üldvalimistel toetama kõige riskantsemat kandidaati paljude kümnendite kestel, ning nad kartsid, et lisaks Valgesse Majja mittejõudmisele võivad nad kaotada senise enamuse ka Ühendriikide senatis. Neile kangastus hirmutav võimalus, et partei ise võib laguneda ning põhja vajuda nagu tormidest räsitud laev ulgumerel.
Trumpi kampaania oli hoolikalt läbi mõeldud ja edukas ettevõtmine, mis kasutas ära hirmunud inimeste pahameelt ja raevu, kes kahtlesid poliitilises süsteemis, mida valitsesid need, kes annetasid tohutuid summasid valimiskampaaniate heaks.
Hirmude hulka, mida Trumpi ära kasutas, kuulusid muuhulgas:
• Hirm islamiterroristide ees – Trump keelaks moslemitel ajutiselt Ühendriikidesse siseneda ning alustaks Lähis-Idas massiivsete militaarmanöövritega.
• Hirm töötuks jäämise ees – Trump saadaks riigist välja 11 miljonit mehhiklastest registreerimata immigranti, ehitaks piirile tohutu müüri ja sunniks Mehhikot selle eest maksma.
• Hirm kuritegevuse ees – Trump üritaks hoogustada surmanuhtluse rakendamist, kuigi tegelikult ei kuulu see presidendi võimupiiridesse.
• Hirm globaliseerumise ees – Trump alustaks kaubandussõda Hiina ja Mehhikoga.
Trump kasutas inimeste viha ja kahtlusi ära ka järgnevatel viisidel:
• Heitis nalja endise sõjavangi, senaator John McCaini militaarteenistuse üle.
• Kuulutas kliimamuutuse pettuseks.
• Levitas valet, nagu oleks tuhanded ja tuhanded inimesed New Jerseys juubeldanud, kui Maailma Kaubanduskeskus 11. septembri terrorirünnakutes kokku kukkus.
• Teatas, et reporterid on „totaalne kõnts; nad on täiesti ebaausad“.
Trumpi väidete tuum väljendub tema kähku koostatud kampaaniamanifesti pealkirjas „Vigane Ameerika“ ning tema loosungis „Teeme Ameerika taas suureks“. Tema kampaaniaüritustel lehvitasid inimesed plakateid, mis viitavad Nixoni ajastu „vaikivale enamusele“, ning seal kostis sageli ka fraas „Võtame oma riigi taas enda kätesse“. Väideti, et miljonid ameeriklased tunnevad end jõuetuna ja neid sunnib koguni vaikima mingi võõrjõud, mis on riigi üle võtnud. Ent Trumpis on nad leidnud oma hääletoru. Trumpi poolt hääletanud Patricia Aguilar Massachusettsi osariigist Everettist teatas New York Timesile, et Trump väljendab seda, mida „inimesed tegelikult tunnevad“, aga „me kõik kardame seda välja öelda“.
Rahvas sai innustust Trumpi retoorikast ja värvikast stiilist, mis tõstsid teda teiste seast esile, ning tungis tema kampaaniaüritustele ja ta kõnesid kuulama. Teleprodutsendid pühendasid oma ülekannetes talle märksa enam aega kui teistele kandidaatidele. Kui ta mõnes saates esines, tõusid reitingud nõnda märgatavalt, et Trump hakkas kaebama televõrkude tohutute tulude üle. Internetis kogunesid tuhanded Trumpi toetajad gruppidesse ning jagasid seal võltsuudiseid ja reklaame. Postitati pilditöötlusprogrammidega loodud võltsfotosid, mis pidid kujutama Trumpi toetajaid. (Ühel sellisel võltsitud fotol kandis mustanahaline mees T-särki Trumpi toetava loosungiga.) Blogijad võltsisid artiklite sisu, mis postitati Wall Street Journali ja The New Yorkeri ajakirjade tunnustatud autorite nime all. Sellist valetamist peeti interneti seadusteta ruumis nähtavasti lubatavaks. See klappis kokku ka Trumpi enda sotsiaalmeedias avaldatud sõnumitega, mis sisaldasid sageli mõnitusi, viha ja faktimoonutusi. Nagu kirjutas üks Redditi kasutaja, nähtavasti imetleva tooniga: „Ta postitab paska, ja seda terve päeva iga päev.“
Tavapoliitikud ei mõistnud, et ka „pasa postitamine“ võib uskujaid liita ning muuta nad tuimaks teiste esitatud faktide suhtes. Trumpi fännide gruppides ei kuulatud väliskriitikute arvamusi ning sisedissidendid said kohe ropu sõimu osaliseks. Arvamusküsitlejad ja poliitanalüütikud alahindasid Trumpi paljude kuude vältel. Mara Liasson esines 2015. aasta juunis avalikus riigiraadios (NPR) sellise arvamusega: „Ma usun, et see oli Donald Trumpi suurpäev. Aga edaspidi teda ignoreeritakse.“ Novembris ennustas U.S. News & World Reporti peamine poliitikakolumnist, et „Trumpi edu sulab“, ning statistikaekspert Nate Silver soovitas pressil „närveldamine lõpetada“, sest Trumpi toetajate baas moodustab vähem kui 8 % valijatest. Veel nii hiljuti nagu 2016. aasta jaanuaris pidasid kihlveokontorid vabariiklaste põhifavoriidiks Marco Rubiot.
Tõde Trumpi külgetõmbavuse kohta hakkas ekspertidele selguma siis, kui ta võitis New Hampshire’i eelvalimised ligi 20 % ülekaaluga. Järgnesid võidud Lõuna-Carolinas ja Nevadas. Märtsi esimesel teisipäeval võitis ta seitsmes osariigis üheteistkümnest ning siis hakkas viimaks selguma, et Trumpi ei peata enam miski. Asjade tegelik seis, mis veel mõni kuu varem näis võimatuna, tekitas parteijuhtides nii suurt ärevust, et nad asusid paaniliselt ringi rabelema, leidmaks viise Trumpi võidu takistamiseks. Nende mure põhjuseks oli see, et Trumpi põhitoetajate vankumatusest hoolimata ei pruugi ta enda poolele võita piisavalt sõltumatuid ja demokraate, et tulla üldvalimistel võitjaks teise suurpartei arvatava kandidaadi Hillary Clintoni vastu.
Vabariiklaste liidrid olid mures, kuna 2012. aasta valimiste järel oli ametlik järeluuring kinnitanud, et parteist võõrandusid teatud suured valijagrupid – latiinod, mustanahalised, naised, asiaadid jt –, kelle hääli oleks vaja olnud üldvalimiste võitmiseks. Kuna Trump näis neid hääletajaid parteist veelgi eemale tõukavat, pani see häirekellad kõlama vabariiklaste kauaaegsete liidrite kõrvus, seda eriti just Mitt Romney 2012. aasta presidendikampaaniaga seotud inimeste seas. Üks neist, Kevin Madden, nimetas Trumpi „iseloomu proovikiviks“, andes mõista, et tema toetajad kukkusid selles katses läbi. Teine, Stuart Stevens, ärgitas inimesi hääletama pigem Hillary Clintoni poolt, kellest saaks parem president. Kunagi Ühendriikide senatisse kandideerinud Meg Whitman1 nimetas Trumpi „ebaausaks demagoogiks“.
Kui Trumpi võitude rida jätkus, tulid kainema peaga vabariiklaste juhid kokku, et arutada, kuidas takistada teda tõusmast nende partei liidriks. Too ükskõik-kes-peale-Trumpi koalitsioon, mida juhtisid Romney ja teised, pidi ta peatama juba eelvalimiste ajal või siis hiljemalt partei suurkogul, kus valijameestega seonduvaid reegleid saaks tema vastu ära kasutada. „Trumpi kaubamärgiks on ebaausus,“ ütles Romney. (Trump vastas naljaga, et kui nad 2012. aastal kohtusid, oleks Romney nõustunud tema peenist imema, et vaid toetust saada.) William Kristol, konservatiivse nädalalehe Weekly Standard toimetaja, lubas tööle asuda selle nimel, et Valgesse Majja võiks jõuda mõni alternatiivne sõltumatu või kolmanda partei kandidaat, ning vabariiklasest kongresmen Scott Rigel Virginia osariigist teatas: „Vähe sellest, et ma tema poolt hääletada ei suuda, ma ei saa ka niisama vaikselt istuda ja vaadata, kuidas ta edasi rühib.“ Sarnaseid väiteid kostis ka kuuekümne vabariiklasest välispoliitikaeksperdi suust, paljud neist kunagised diplomaadid ja presidendi nõunikud, kes kuulutasid ta ohuks Ameerika positsioonile maailmas.
Välisküsimuste eksperdid, kes viimaks tunnistasid, et Trump kujutab tõsist probleemi Ameerika globaalhuvidele, võisid infot saada ka teleuudiste meeskondadelt ja korrespondentidelt, kes jagasid juba 2016. aasta algusest peale oma muret minuga, kes ma