nii jõukaks saanud, et nende võimu ja mõjukust võis võrrelda Euroopa aristokraatidega. Tänu suuretiraažiliste ajalehtede tekkele hakkasid ülirikkad huvi pakkuma ka laiemale publikule ning pressis kajastati sageli Carnegiede, Rockefellerite, Gouldide ja teiste elu, kelle varandus võimaldas luksusega priisata. (Seetõttu hakkaski Mark Twain toda perioodi nimetama kuldajaks.8) J. P. Morgan näitas oma jõukust, ehitades endale üha suuremaid jahtlaevu, mis kandsid kõik nime Corsair ning olid ähvardavalt mustaks värvitud. Vanderbiltidel oli samuti mitu jahti, kuid veel rohkem teati nende maju. Nad hämmastasid 1883. aastal kogu riiki, ehitades endale suurima maja New York Citys. Lisaks kuulus perekonnale 70-toaline „suvemaja“ Newportis nimega The Breakers, samuti Biltmore’i häärber Põhja-Carolinas, kus on üle 220 toa.
Kuldaja rikkad teadsid, et kuigi nende kaasmaalased armastavad raha, peavad nad kõrgseltskonna liialdusi võõraks ja kahtlaseks nähtuseks. Üks tolle aja populaarne kirjanik Wilbur Fisk Crafts väljendas seda nõnda: „Kas on üldse midagi mitteameerikalikumat kui too „kõrgseltskond“, kelle aristokraatlikud kombed toodi Pariisist ja Londonist New Yorki, levides sealt ka teistesse meie suurlinnadesse?“ Selleks et end tollest vaateviisist distantseerida, üritasid suurmehed jätta muljet, et ballid ja galaetendused on naiselikud ettevõtmised, kus nad osalesid vaid seetõttu, et abikaasale ja tütardele meele järele olla. Oma eluloos ja avalikes väljaütlemistes üritasid nad end siduda selliste voorustega nagu raske töö ja sihikindlus. Andrew Carnegie väitis, et edu sõltub pigem motivatsioonist kui talendist. Standard Oili naftafirma rajaja John D. Rockefeller leidis, et iga inimene peaks keskenduma vaid „ühele eesmärgile“.
Tööstuse ja rahanduse hiiud ei kuulutanud avalikult oma intellektuaalseid huvisid ega haritust. Muidugi oli hea, kui mees on kolledžis käinud, kuid see polnud tingimata vajalik. Kui ülikool lõpetatud saab, siis on parem rääkida praktilistest asjadest ning jätta kunsti ja raamatute maailm neile, kes ei suuda pingelises äritegevuses ellu jääda. 20. sajandi alguseks, kui Elbert Hubbard leiutas väljendi karm elukool, hinnati igapäevaelust saadud kogemusi ja tervet mõistust raamatutarkusega vähemalt võrdseks kui mitte paremaks. See uskumus väljendas nii ameerikalikku võrdsust kui ka üha populaarsemaks muutuvat ideed, et jõukaks saamine annab kinnitust edu saavutamisest elus.9
Viimaks viis Ameerika esimene jõukuseajastu välja ka terve hulga raamatuteni raha tegemise kohta. Jutlustajast kirjanik William Woodbridge sõnastas 1914. aastal kõige päevakajalisema küsimuse: „Mis see on, mis on ülemisel kümnendikul olemas ja alamal kümnendikul puudub?“ Tema raamat „That Something“ („See miski“) keerles kerjuse ja investori väljamõeldud kohtumise ümber, kus viimane annab kerjusele oma visiitkaardi ja lausub, et kerjus ei vaja toitu, vaid pigem „seda miskit“, mis peitub igas edukas mehes. Noor kerjus saab sellest innustust ning avastab usu, enesekindluse, võimu, ambitsiooni jms väärtuse ja viimaks ka omaenda tahte jõu, mis on „edu talismaniks“. See on hinge tahe, kirjutab Woodbridge, mis selgitab, miks mõni liigub edasi „teiste inimeste lihaste jõul“ nagu ratsanik hobuse seljas. Teine sedasorti raamat, „Letters from a Self-Made Merchant to His Son“ („End ise ülestöötanud kaupmehe kirjad pojale“), mille autoriks oli Chicago sealihapakendaja John Graham, rõhutas isiksuse ja välimuse tähtsust, selgitades: „Kaks kolmandikku edust sõltub inimeste veenmisest, et sind saab usaldada.“
Kui massid üritasid edu saladust avastada – tahtejõud? isiksus? usk? enesekindlus? –, hakkasid mõned inimesed, kes tippu välja jõudsid, uskuma, et nende edu on kas jumalik märk või sõltub nende ülimuslikust moraalist. „Jumal andis mulle mu raha,“ väitis John D. Rockefeller. Kui J. P. Morganilt küsiti oma impeeriumi ülesehitamise kohta, mille aluseks oli eelkõige aktsiatega hangeldamine, pidas tema selle allikaks oma karakterit.
Esimene kuldaeg lõppes mitmete majanduslanguste ja paanikaga ning kuhtus vaikselt umbes 65 aasta vanuses pärast 1929. aasta börsikrahhi. Järgnenud suure majandussurutise varemetele ehitati usaldusväärsem finantssüsteem, progressiivsem maksukorraldus ning sotsiaaltagatised. Järgnevail kümnenditel kasvas keskklass ennenähtamatus tempos. Uus külluseaeg koitis 1946. aastal, kui sündis ka Donald Trump. (Seega on tema beebibuumi põlvkonna esimeste liikmete seas.) Kui Teine maailmasõda lõppes, oli Ameerikal tööstuse vallas vähe võistlejaid alles jäänud ning üle 10 miljoni sõjaväelase naasis koju jätkama oma tsiviileluga. Välisturg ootas kaupa ning ka siseturul leidis aset tarbimisplahvatus, seega oli tulemuseks uus kuldaeg. Kui mehed tulid lahingust koju, tekkis hulk uusi peresid, kes vajasid peavarju, ning kinnisvaraarendajad, nagu Trumpi isa Fred, said kähku rikkaks. Kavalate äriliste käikude ning puhta sihikindluse najal kasvatas Fred 1975. aastaks, kui ta sai 70-aastaseks, oma varanduse 100 miljoni dollarini.10
Sõjajärgsed kuldaastad, mis võimaldasid Fred Trumpi taolistel meestel finantsimesid korda saata, seondusid ka erakordse võrdsusega, kui erineva sissetulekuga rühmad – ülem-, kesk- ja alamklass – said kõik laienevast majandusest proportsionaalse osa ning neid lahutavad lõhed ei laienenud. Selline õnnelik asjade seis jätkus kuni järgmise majanduslanguseni aastatel 1973–1975. Majanduse stagneerumine ja kriis andis poliitikas võimu konservatiivide kätte, kes otsustasid makse vähendada ja majandust dereguleerida, et soodustada uute rikkuste kogumist. Teoreetiliselt võiks see rikkuste vool, mis maabub väheste taskus, „kõikide paadi madalikult lahti kangutada“ ning päästa nõnda ka keskklassi.
Kui 1980. aastal valiti presidendiks Ronald Reagan, täitus viimaks kõige tulihingelisemate konservatiivide südamesoov. Washington hakkas rikaste maksukoormust vähendama ning leevendas ka tööstuse ja rahandusinstitutsioonide kohta käivaid regulatsioone. Kõike seda tehti kasvu ja õigluse nimel, ent lähtudes rikaste vajadustest. Selle kinnituseks andis president Reagani eelarvedirektor David Stockman kõigile kabinetiliikmetele oma uue lemmikraamatu „Wealth and Poverty“ („Jõukus ja vaesus“), autoriks George Gilder, kus selgitati, et suurte rikkuste kogumine on ka moraalselt igati õigustatud. Gilderi kangelasteks olid ettevõtjad, vaesed aga said sõimata, kui ta kuulutas, et „tänapäeva vaesed, valged veel rohkem kui mustad, keelduvad kõvasti töötamast.“ Samal ajal kui Gilderi ideid rakendati poliitikas, võttis Reagani administratsioon sihikule sotsiaalsete abiprogrammide eelarve, vähendas makse ning üritas vabastada ettevõtteid regulatsioonidest. Nii algas Ameerika teine kuldaeg.11
Esialgu ei pandudki tähele, et midagi olulist hakkab juhtuma. 80. aastate alguses tegid tavalisele ameeriklasele muret eelkõige kahekohaline inflatsioon ning töötuse määr, mis püsis 10 % lähedal. Kui need hädad vaikselt taandusid, kiitsid paljud rikkaid soosivat poliitikat ning hoolimata mitmetest finantskriisidest, mis olid eelkõige seotud spekulatsioonide ning puuduliku regulatsiooniga, hakati teisest kuldajast rääkima juba 1990. aastal, kui Kevin Phillips avaldas raamatu „The Politics of Rich and Poor“ („Rikaste ja vaeste poliitika“). Phillips kuulutas seal, et Ameerikat tabas „plutokraatlik revolutsioon, mis on võrreldav 19. sajandi lõpu omaga“, ning kuigi ta ennustas, et see trend saab viimaks lõpu, ei osanud ta öelda, millal see juhtuda võiks. Igatahes 2015. aastaks polnud lõpp veel saabunud. Tolle sajandi esimesel kümnendil kippusid keskklassi sissetulekud pigem vähenema ning rikkaima 1 % varad kasvasid suuremaks kui madalaima 90 % omad. Aastaks 2014 kontrollisid maailma 500 kõige rikkamat inimest 4,4 triljoni dollari väärtuses varasid. See summa oli suurem kui India (kus elas 1,2 miljardit inimest) ja Brasiilia (200 miljonit inimest) aastane majandustegevus kokku.
Nagu varemgi, said varanduse väljenduseks häärberid (mega– või hiigelhäärberid) ning tohutud peod, nagu see 3 miljonit dollarit maksma läinud sünnipäevapidu, mille 2007. aastal korraldas endale investor Stephen Schwarzman. Hiidjahid said taas edu märgiks. Heaks näiteks oli terasest kerega Rising Sun, mis lasti vette 2004. aastal. Omanikeks Larry Ellison ja David Geffen, sisaldas see 83 tuba, sisebasseini ning dokki eraallveelaevale. Donald Trumpi jaht oli sellega võrreldes veel tagasihoidlik 300-jalane traditsiooniline aurik. Trump eelistas eralennukiga luksuslikult reisida ja ei veetnud Trump Princessi pardal kuigi palju aega. Nüüdisajal ongi avalikkuse huviobjektiks pigem eralennukid, mille ostmisel naudivad rikkad ameeriklased märkimisväärseid maksusoodustusi.