istunud Sussexi kuningliku krahvkonnahaigla kiirabipalatis, kuni meedikud tema tütart tohterdasid. Kord oli läinud tarvis maoloputust, sest kolmeteistaastaselt oli tüdruk baarikapist varastanud pudeli viina. Teine kord, neljateistaastaselt, kukkus Caitlin jällegi hašišiuimas katuselt. Lisaks õudustäratav öö, kui tütar tuli kell kaks öösel ema magamistuppa klaasistunud pilgul, vaheldumisi higistades ja külmetades, nõnda et hambad plagisesid, ning kurtes, et pea valutab kellegi Brightoni päti antud ecstasy-tabletist, mille ta oli alla kugistanud.
Neil juhtudel sõitis doktor Hunter haiglasse ega lahkunud enne veendumist, et oht Caitlinile on möödas. Ehkki see ei kuulunud perearsti kohuste hulka, oli mees ometi säärase loomuga.
Nüüd avaneski uks ja arst astus tuppa. Elegantset kõrget kasvu ja peenetriibulises ülikonnas, rühilt sihvakas, ilusat nägu raamimas lainjad halliträpsulised juuksed, leebeid hoolivaid rohelisi silmi kergelt varjutamas poolkuukujulised prillid.
„Lynn!“ ütles mees, tugev tarmukas hääl täna hommikul veidralt sumbunud. „Tulge minu kabinetti.“
Patsientide tervitamiseks oli doktor Ross Hunteril kaks erinevat ilmet. Lynn oli patsiendiaastate jooksul näinud vaid mehe harilikku sooja ja siirast, külalislahket naeratust. Mitte kunagi polnud ta trehvanud kahetsevat, alahuult purevat näokrimpsutust. Ilmet, mida hoiti vaka all ja mis toodi lagedale üksnes vastutahtsi.
Ilmet, mis oli arstil parajasti palgel.
3
Kiiruse mõõtmiseks oli koht hea. Brightonisse ruttavad pendeldajad, kes sõitsid sellel Lewesi maantee lõigul regulaarselt, teadsid, et ehkki kiirusepiirang on nelikümmend miili tunnis, võivad nad pärast foori turvaliselt gaasi anda ega pruugi mitmerealisel teel uuesti hoogu vähendada enne kiiruskaamerani jõudmist, kuhu oli peaaegu terve miil.
Kõrvalteele pargitud ja vaateväljal osaliselt bussiootepaviljoni taha peitunud BMW universaali sini-kolla-hõberuudulised eraldusmärgid moodustasid enamikule inimestele soovimatu varahommikuse üllatuse.
Konstaabel Tony Omotoso seisis teisel pool autot, käsivarred toetatud katusele, ning sihtis peos oleva laseri punase tulukesega eesmisi numbrimärke, mis kinkis hinnanguliselt kiirust ületavate sõidukite puhul täpseima näidu. Ta muljus päästikut ühe Toyota sedaani numbrimärgil.Digitabloo näitas 44 miili tunnis.Politseid tähele pannud juht oli juba pidurdama hakanud. Rangelt suunistest lähtuv Omotoso lubas sallitud kiiruseületusena kümme protsenti pluss kaks. Pidurituled hõõgumas, veeres Toyota mööda. Edasi võttis ta sihikule valge Transiti kaubiku – 43 miili tunnis. Seejärel kihutas mööda must tsikkel, Harley Softail, pidamata piirangust midagi, aga kiirust ei õnnestunud õigel ajal fikseerida.
Tony vasakul käel, valmis jalamaid nähtavale hüppama, kui ta hüüatab, oli tema paarimees konstaabel Ian Upperton, pikka kasvu ja kõhn, vormimüts peas ja kollane helkurvest seljas. Mõlemad mehed lõdisesid külmast.
Upperton saatis Harleyd pilguga. Uppertonile meeldisid tsiklid – meeldisid kõik motikad, tema ambitsioon oligi saada mootorrattapolitseinikuks. Ometi olid Harleyd rohkem kulgemiseks mõeldud. Uppertoni tõeline kirg olid ülikiired võidusõidumasinad, nagu BMW, Suzuki Hayabusa, Honda Fireblade. Baigid, mida oli tarvis kurvide läbimisel küljele kallutada, mitte pelgalt juhtrauda tüürida justkui autorooli.
Üks punane Ducati mööduski praegu, ent motomees oli neid silmanud ja aeglustanud sõidu enam-vähem teokiirusele.Välimises reas lähenes äratrööbatud moega roheline Fiesta, mis aga ei olnud seda ilmselgelt.
„Fiesta!“ hõikas Omotoso. „Viiskümmend kaks!“
Konstaabel Upperton astus lagedale, et auto maha viibata. Kuid auto põrutas mööda, kas pimesi või nimme.
„Okei, läki.“ Hõiganud valjusti numbrimärgi – W432 CPN – hüppas Upperton rooli.
„Värdjad!“
„Jeh, türaahvid!“
„Miks te ei jahi päris kurjategijaid, ah?“
„Jeh, ärge kiusake liiklejaid, raisk.“
Pead pöörates nägi Tony Omotoso kaht mööda loivavat noorukit.
Sest et Inglismaal hukkub teedel aastas kolm tuhat viissada inimest, sellal kui mõrvatakse viissada, vaat miks, oleks ta tahtnud nolkidele öelda. Sest et sitapeade tõttu, nagu too Fiesta juht, kraabime meie Ianiga iga jumala päev asfaldilt surnud ja purustatud kehi.
Aga selleks polnud mahti. Kolleeg oli käivitanud sinised katusevilkurid, sireen huilgas. Ta viskas laseri tagaistmele, puges ise ette, sulges prauhti ukse ja asus kinni sikutama turvavööd, kuna Upperton vuhises autoga, pedaal põrandas, liikluses avanenud tühemikku.
Nüüd pääses mõjule adrenaliin, ta tajus kõhukoopas kiirenduse survet, tema selgroog litsuti istmepõhja. Oo jaa, see oli tema ameti kõrghetk.
Armatuurlauale monteeritud ja automaatselt numbrimärke tuvastav videoekraan piiksatas, näidates Fiesta registrikandeid. W432 CPN ei olnud tasunud automaksu, kindlustus puudus ja omanikult oli juhiluba ära võetud.
Upperton tõmbas välimisse sõiduritta, kus kahandas Fiesta suhtes kärmelt vahemaad.
Äkki kõlas raadiokutsung. „HT-42?“
Omotoso krabas mikrofoni. „HT-42 kuuleb, just nii.“
Dispetšer ütles: „Meile on teatatud rängast liiklusavariist. Mootorratta ja auto kokkupõrge Coldean Lane’i ja Ditchling Roadi ristmikul. Kas saate sündmuspaigale sõita?“
Persse, mõtles Tony, kuna ei raatsinud lasta Fiestal minna. „Just nii, sõidame välja. Saatke häire Brightoni patrullidele. Ford Fiesta, registrinumberW432 CPN, rohelist värvi, suundub Lewesi maanteed pidi liiklussõlme lähistel kiiresti lõunasse. Kahtlustame lubadeta juhti.“
Tal polnud vaja käskida, et kolleeg auto viivitamatult ringi keeraks. Upperton pidurdas järsult, parempoolsed suunatuled plinkimas, ja otsis tühemikku vastasvööndi liiklusvoolus.
4
Kui Malcolm Becketti kolmkümmend aastat vana sinine MGB GT seiskus teede ühendusrambi juures valgusfoori taga, haistis ta ligineva mere lõhna. See meenutas narkootikumi, nagu pesitseks ookeanide sool tema soontes ning ta vajaks uut doosi pisimagi eemaloleku järel. Hilisest teismeeast saadik, kui ta liitus kuningliku mereväega masinistiõpilasena, oli ta merel veetnud kogu oma kutsealase elu. Kümme aastat mereväes ja edasi kakskümmend üks aastat kaubalaevastikus.
Ta armastas ka rannikulinna Brightonit, kus oli sündinud ja kasvanud, ehkki kõige õnnelikum oli ta alati laeval. Täna lõpebki tema kolmenädalane kaldapuhkus ja algab kolmenädalane mereperiood Arco Dee pardal vanemmasinisti ametis. Mitte just väga ammu, nostalgitses ta, olin ma noorim vanemmasinist terves kaubalaevastikus, nüüd aga, neljakümne seitsmeselt, on minust kähku saamas veteran, päevi näinud merehunt.
Täpselt nõnda, nagu ta teadis iga neeti oma südamelähedases laevas, oli talle detailideni tuttav tema auto, mida ta oli laiali lammutanud ja taas kokku pannud sagedamini, kui suutis meelde tuletada. Praegu, kuulatades kiindumusega tühikäigul mootori mürinat, otsustas ta, et veidi on kosta tõukuri hõõrdumist ning et järgmisel puhkusel oleks vaja plokikaas maha võtta ja seda natuke nokitseda.
„On sinuga korras?“ küsis Jane.
„Minuga või? Jep. Nagu Norras.“
Hommik oli kena: karge sinitaevas, tuuletu meri vagane kui veskitiik. Pärast hilissügisesi torme, mis olid tema viimase vahetuse pardal üsna mõruks teinud, tõotas ilm vähemalt täna püsida ilus. Jahe, kuid päikseline.
„Hakkad sa minust puudust tundma?“
Ta põimis käsivarre Jane’i õlgadele ja embas naist. „Hullupööra.“
„Valevorst!“
Ta suudles Jane’i. „Ma tunnen sinust puudust iga äraoldud hetke.“
„Pada ajad!“
Ta suudles naist jälle.
Kui foorituli läks